Maksusüsteem seletatud õlles

Sattusin täna lugema äärmiselt mängulist seletust sellest, kuidas toimib meie igapäevane maksusüsteem. Ja kuigi järgnev jutt on esitatud USAs ning lähtub näitlikustades sealsest korraldusest ja valuutast on see siiski kohandatav ka meie siinsele situatsioonile. Isegi kui me eirame asjaolu, et maksuvaba miinimum tulumaksu puhul muudab meie maksusüsteemi progressiivseks, tuleb nentida, et suurema sissetulekuga inimesed maksavad samasuguse maksumäära juures rohkem makse. Kui €1000 pealt on tulumaks vaid €210, siis kaks korda suurema summa pealt on see kaks korda suurem. Ja just nii maksavadki suurema palgalised samade teenuste eest teistest oluliselt rohkem. Aga nüüd meie loo juurde…

Tegemist on tõlkega Independent Journal Review’s avaldatud loost.

Oletagem, et iga päev lähevad kümme meest välja õlut jooma ning nende ühine arve on $100. Kui nad maksaksid oma arve nii nagu me maksame makse, siis näeks see välja umbes nii…

Esimesed neli meest (kõige vaesemad) ei maksaks midagi. Viies maksaks $1. Kuues maksaks $3. Seitsmes maksaks $7. Kaheksas maksaks $12. Üheksas maksaks $18. Kümnes mees (kõige rikkam) maksaks $59.

Nii nad otsusasidki teha.

Mehed jõid baaris iga päev ning näisid oma korraldusega päris rõõmsad olevat, kuni päevani, mil omanik neid ootamatult üllatas. “Kuna ta olete nõnda head kliendid”, ütles ta, “vähendan ma teie kulu oma päevasele õllele $20 võrra.” Joogid kümnele mehele maksid nüüd ainult $80.

Punt tahtis endiselt maksta oma arve nii nagu me maksame oma makse. Seega neli esimest meest jäid muudatusest puutumata. Nad jõid endiselt tasuta. Aga mis sai ülejäänud kuuest mehest? Kuidas nad saaksid maast leitud $20 jagada nii, et igaüks saaks oma võrdse osa?

Nad mõistsid, et $20 jagatud kuuega on $3,33. Aga kui nad lahutaksid selle maha igaühe osast, siis viies ja kuues mees saaksid õllejoomise eest tasu.

Niisiis soovitas baarmen, et oleks õiglane kui nad vähendaksid iga mehe arvet seda suurema protsendi võrra, mida vaesem ta oli, järgimaks kasutatud maksusüsteemi põhimõtet, ning ta pakkus välja summad, mida igaüks peaks edaspidi tasuma.

Ja nii viies mees, nagu esimesed neli, ei maksnud nüüd midagi (100% säästu). Kuues mees maksis nüüd $2 varasema $3 asemel (33% säästu). Seitsmes maksis nüüd $5 varasema $7 asemel (28% säästu). Kaheksas maksis nüüd $9 varasema $12 asemel (25% säästu). Üheksas maksis nüüd $14 varasema $18 asemel (22% säästu). Kümnes maksis nüüd $49 varasema $59 asemel (16% säästu).

Iga kuuest oli nüüd paremas seisus kui varem. Ja esimesed neli jätkasid tasuta joomist. Aga kord baari ukse taga, hakkasid mehed oma säästusid võrdlema.

“Ma sain ainult $1 $20-sest säästust,” kuulutas kuues mees. Ta näitas kümnenda mehe poole, “aga tema sai $10!”

“Jah, täitsa õige,” hüüatas viies mees. “Mina säästsin samuti dollari. See on ebaaus, et tema sai kümme korda rohkem kasu kui mina!” “See on tõsi!” hüüatas seitsmes mees. “Miks peaks tema saama $10 tagasi, kui mina sain ainult $2. Rikkad saavad kõik soodustused!”

“Oodake üks hetk,” karjusid neli esimest meest ühiselt, “meie ei saanud üldse midagi. See uus maksusüsteem kasutab vaeseid ära!”

Üheksa meest piirasid kümnenda sisse ja andsid talle kere peale.

Järgmisel päeval ei ilmunud kümnes mees jooma ja nii jõid üheksa meest oma õlled temata. Aga kui tuli aeg maksta arve, avastasid nad midagi olulist. Neil polnud omavahel piisavalt raha, et isegi poole arve eest tasuda!

Ja see, poisid ja tüdrukud, ajakirjanikud ja valitsuse ministrid, on kuidas meie maksusüsteem toimib. Inimesed, kes juba niigi maksavad kõrgemaid makse saavad maksulangetamisest loomulikult suurimat kasu. Maksustage neid liiga palju, rünnake neid nende rikkuse pärast, ja nad äkki ei ilmu enam välja. Äkki nad isegi hakkavad jooma hoopis välismaal, kus õhkkond on mõnevõrra sõbralikum.

Täiendatud 4. aprill 21:30 – Esialgu autoriks märgitud David R. Kamerschen seda tegelikult ei ole ning loo autor on teadmata.

About these ads