Maksusüsteem seletatud õlles
Sattusin täna lugema äärmiselt mängulist seletust sellest, kuidas toimib meie igapäevane maksusüsteem. Ja kuigi järgnev jutt on esitatud USAs ning lähtub näitlikustades sealsest korraldusest ja valuutast on see siiski kohandatav ka meie siinsele situatsioonile. Isegi kui me eirame asjaolu, et maksuvaba miinimum tulumaksu puhul muudab meie maksusüsteemi progressiivseks, tuleb nentida, et suurema sissetulekuga inimesed maksavad samasuguse maksumäära juures rohkem makse. Kui €1000 pealt on tulumaks vaid €210, siis kaks korda suurema summa pealt on see kaks korda suurem. Ja just nii maksavadki suurema palgalised samade teenuste eest teistest oluliselt rohkem. Aga nüüd meie loo juurde…
Tegemist on tõlkega Independent Journal Review’s avaldatud loost.
Oletagem, et iga päev lähevad kümme meest välja õlut jooma ning nende ühine arve on $100. Kui nad maksaksid oma arve nii nagu me maksame makse, siis näeks see välja umbes nii…
Esimesed neli meest (kõige vaesemad) ei maksaks midagi. Viies maksaks $1. Kuues maksaks $3. Seitsmes maksaks $7. Kaheksas maksaks $12. Üheksas maksaks $18. Kümnes mees (kõige rikkam) maksaks $59.
Nii nad otsusasidki teha.
Mehed jõid baaris iga päev ning näisid oma korraldusega päris rõõmsad olevat, kuni päevani, mil omanik neid ootamatult üllatas. “Kuna ta olete nõnda head kliendid”, ütles ta, “vähendan ma teie kulu oma päevasele õllele $20 võrra.” Joogid kümnele mehele maksid nüüd ainult $80.
Punt tahtis endiselt maksta oma arve nii nagu me maksame oma makse. Seega neli esimest meest jäid muudatusest puutumata. Nad jõid endiselt tasuta. Aga mis sai ülejäänud kuuest mehest? Kuidas nad saaksid maast leitud $20 jagada nii, et igaüks saaks oma võrdse osa?
Nad mõistsid, et $20 jagatud kuuega on $3,33. Aga kui nad lahutaksid selle maha igaühe osast, siis viies ja kuues mees saaksid õllejoomise eest tasu.
Niisiis soovitas baarmen, et oleks õiglane kui nad vähendaksid iga mehe arvet seda suurema protsendi võrra, mida vaesem ta oli, järgimaks kasutatud maksusüsteemi põhimõtet, ning ta pakkus välja summad, mida igaüks peaks edaspidi tasuma.
Ja nii viies mees, nagu esimesed neli, ei maksnud nüüd midagi (100% säästu). Kuues mees maksis nüüd $2 varasema $3 asemel (33% säästu). Seitsmes maksis nüüd $5 varasema $7 asemel (28% säästu). Kaheksas maksis nüüd $9 varasema $12 asemel (25% säästu). Üheksas maksis nüüd $14 varasema $18 asemel (22% säästu). Kümnes maksis nüüd $49 varasema $59 asemel (16% säästu).
Iga kuuest oli nüüd paremas seisus kui varem. Ja esimesed neli jätkasid tasuta joomist. Aga kord baari ukse taga, hakkasid mehed oma säästusid võrdlema.
“Ma sain ainult $1 $20-sest säästust,” kuulutas kuues mees. Ta näitas kümnenda mehe poole, “aga tema sai $10!”
“Jah, täitsa õige,” hüüatas viies mees. “Mina säästsin samuti dollari. See on ebaaus, et tema sai kümme korda rohkem kasu kui mina!” “See on tõsi!” hüüatas seitsmes mees. “Miks peaks tema saama $10 tagasi, kui mina sain ainult $2. Rikkad saavad kõik soodustused!”
“Oodake üks hetk,” karjusid neli esimest meest ühiselt, “meie ei saanud üldse midagi. See uus maksusüsteem kasutab vaeseid ära!”
Üheksa meest piirasid kümnenda sisse ja andsid talle kere peale.
Järgmisel päeval ei ilmunud kümnes mees jooma ja nii jõid üheksa meest oma õlled temata. Aga kui tuli aeg maksta arve, avastasid nad midagi olulist. Neil polnud omavahel piisavalt raha, et isegi poole arve eest tasuda!
Ja see, poisid ja tüdrukud, ajakirjanikud ja valitsuse ministrid, on kuidas meie maksusüsteem toimib. Inimesed, kes juba niigi maksavad kõrgemaid makse saavad maksulangetamisest loomulikult suurimat kasu. Maksustage neid liiga palju, rünnake neid nende rikkuse pärast, ja nad äkki ei ilmu enam välja. Äkki nad isegi hakkavad jooma hoopis välismaal, kus õhkkond on mõnevõrra sõbralikum.
Täiendatud 4. aprill 21:30 – Esialgu autoriks märgitud David R. Kamerschen seda tegelikult ei ole ning loo autor on teadmata.
Oleks nende maksuprotsent ühtlane, siis võiks isegi sellise lihtsustuse teha. aga ei ole. Kõige rikkamad maksavad USA-s tulu erinevast päritolust lähtuvalt(dividendid, aktsiad ja muud optsioonid) poole vähem (15% vs 28-35%) kui vaesemad ja kui võtame arvesse palga/tulu suhtelist protsenti maksudesse siis see on kõige väiksematel tulu saajatel mäekõrguselt üle rikkamatest.
Seda veel enne kaudsete maksude nagu aktsiisid või “nn vabatahtlike maksude” nagu kirikuannetused või laenuprotsendid või lotopiletite sissearvestamist.
Eestist rääkides siis ka meil on tulumaksu ühtluse tõttu põhierinevus kõrges kaudses maksustamises, mis tabab just vaesemat osa tugevamalt.
Kui rääkida nende inimeste saatusest siis kas see kümnes jõudis sinna kus ta on täiesti iseseisvalt, kunagi mitte tasuta haridussüsteemi läbides või raamatukogusid külastades või nn muul viisil inimkonna toetust ja pärandit kasutades. Vastus on loomulikult ei, mis ühtlasi annaks ka mõista, et teatav kohus MIDAGI kogukonnale või laiemale ringile tagasi anda justkui oleks. KUI palju on juba iga riigi ja inimese sisemine küsimus, mida nad õiglaseks peavad.
Kui lähme aga majandusteoreetiliseks, siis viimaste aastate sündmused on näidanud, et turg ei ole täiuslik ja seega riik PEAB seda puudust leevendama, mis ühtlasi annab toe nn riiklikule tasandusmehhanismile alguspositsioonide erinevusest lähtuvalt. Nii Eestis kui USA-s on varanduslik ebavõrdsus suurenemas ja USA-s on üks väiksemaid võimalusi arenenud riikide seas madalamast klassist kõrgemale pääseda , mis vihjab sellele et system is rigged – no more free and open to everyone. Kas sellises süsteemis oleks üldse kõigilt aus sama protsenti sissetulekust küsida jäägu juba igaühe enda otsustada…
Antud näide puudutas konkreetselt tulumaksusüsteemi, mille puhul võib ka argumenteerida, et kõige rängemalt mõjub see hoopis keskklassile kuna maksuvabamiinimum teeb vaesemate inimeste maksukoormuse suhteliselt madalaks. Kaudsetest maksudest rängim on ilmselt siiski hoopis inflatsioon, mis on küllaltki tugevalt just tsentraalse rahapakkumise ja ekspansiivse monetaarpoliitika tulemus. Kui lähtuda sellest aspektist, et tegelikult poes on kõigile võrdsed hinnad, siis on rikkamad isegi väiksema maksumäära korral kõvasti ülemaksustatud või vaesemad alamaksustatud või mõlemat.
Kasutada kuidagigi hiljutisi aastaid turu kritiseerimiseks on äärmiselt ebaadekvaatne kuna turg on kogu aeg olnud tugevalt reguleeritud. Vaba turgu toetavad teoreetikud on väga ilusa regulaarsusega ennustanud riigi sekkumisest tekkivaid kriise ette. Sellest seisukohast on neil turumehhanismid vägagi hästi selged ning nende teooriast lähtudes toimib turg vägagi ilusasti. Oma ette teema on need piirangud, mis kõrgemalt turule peale surutakse ning mänguvälja moonutama hakkavad. Kuid sisendid ei mõjuta kuidagi arvutamismetoodikat.
Veel üks väike nope Eesti tulumaksukoormusest: http://rb.ekspress.ee/webcache/turundus/uudiskirjad/7maks.jpg
Seda lugu võib mõista mitmeti ja minu meelest kõige olulisem on mõista seda, mida ka meie sotsid ei arvesta. Nimelt pole maksud matemaatiliselt arvutatavad. Iga kaupmees teab, et teoreetiliselt võiks ta hinda tõstes teenida hõlpsasti rohkem raha. Näiteks, müüb kaupmees iga kuu 1000 õuna 10 senti tükk. Paneks hinnale 2 senti otsa, teeniks juba 20 eurot rohkem puhast tulu. Siin tuleb aga mängu emotsioon. Paljud kliendid jätavad õuna ostmata. Pole vahet, kas nad leidsid selle õuna konkurendi juurest või otsustasid pirne sööma hakata. Päeva lõpuks avastab kaupmees, et teenis ikka samapalju või halvemal juhul vaat et vähemgi. Ja sama emotsioon mõjutab ka maksude laekumist. Need rikkamad nimelt tikuvad olema ettevõtjad, kellel on piisavalt nutti ja aega optimeerimiseks. Nimetagem teda siis artiklis mainitud “kõige rikkam”. Ja nii avastamegi päeva lõpuks, et maksud küll tõusid millega kaasnes loomulikult negatiivne meediakära nii meil kui naabrite seas, peletades eemale lisaks välisinvestoritele ka kohalikud ettevõtjad. Samas, oodatud lisa riigikassas ei paista. Eestil on siinjuures tõestus olemas. Tulumaksu langetamisega lisandus märkimisväärne kogus ausaid maksumaksjaid ja nii maksu langemisest hoolimata maksulaekumine hoopis kasvas. Õiglusega pole siin absoluutselt mingit pistmist, sest kes on ihne ja hoolimatu ei anna niikuinii kusagil senti välja. Enamus jõukaid siiski panustab heategevusse ning toob raha ringlusse läbi tarbimise. Mis siis muutuks? Sotsid võidavad juurde kadetate vaeste hääli. Mina nimetangi astmelist tulumaksu kadedusmaksuks sest muu sisu sellel puudub.
”Kasutada kuidagigi hiljutisi aastaid turu kritiseerimiseks on äärmiselt ebaadekvaatne kuna turg on kogu aeg olnud tugevalt reguleeritud.” Millisest turust me hetkel räägime – maailma majanduskriisi põhjustanud finantsturgudel oli ja on USA-s siiamaani derivaadid täielikult reguleerimata, kusjuures nende maht on juba kordades tegelikest väärtpaberitest suurem. Regulatsiooni puudumise ja ümberlükkamise tõttu saidki toimida sellised leveraged kus juba turu 3 % langus kogu omakapitali miinusesse viis ja valitsuse sekkumist ja garantiisid/laene nõudis. Rääkida selle juures reguleeritusest on tõeline demagoogia.
“Vaba turgu toetavad teoreetikud on väga ilusa regulaarsusega ennustanud riigi sekkumisest tekkivaid kriise ette. Sellest seisukohast on neil turumehhanismid vägagi hästi selged ning nende teooriast lähtudes toimib turg vägagi ilusasti.”
Justnimelt Chicago perfektse turu teoreetikud olid need, kes majanduskriisi alguses oma mudelite ekslikkust tajudes täielikult avalikust ruumist kadusid. Kui oli vaja nn päästmisjuhiseid siis mitte keegi neist ei olnud valmis midagi ütlema, kuna nende kompetents oli vaid nn ideaaljuhu kommenteerimises, mitte päriseluga seotus. Tulevat kriisi ennustasid ette mitte nemad, vaid outsiderid, Taibbi sugused. Isegi Krugman tunnistas majandusteadlaste tehtud vigasid ja vabandas. http://krugman.blogs.nytimes.com/2012/03/05/economics-in-the-crisis/
ülevaade miks nõnda läks tema arvates
http://www.nytimes.com/2009/09/06/magazine/06Economic-t.html?_r=1&pagewanted=all
On aeg aru saada et inimesed ja turud käituvad ebaratsionaalselt(ning ei ole kunagi täielikult informeeritud) ja selle peab mudelitesse sisse viima, mitte neid perfektselt arvestatavateks ja teadvateks robotiteks pidada ja oletusi selle baasilt teha.
Kui sa reguleerid mingit osa turust, siis sa paratamult mõjutad kogu turgu. Piirates ühte valikut, suunad sa inimesi automaatselt rohkem alternatiivide juurde.
Chicago teoreetikud on jah kõvasti vaba turu pooldajad, kuid seda ainult seni kuni jõuame rahasüsteemini. Seal nad Friedmanist alates toetanud tsentraalset rahapoliitikat. Sellest võib leida ka nende teooria nõrga koha, sest nad üritavad kokku panna kahte erinevat lähenemist (vaba turg vs regulatsioon). Ja selles mõttes saab neid vaba turu teoreetikutest pidada vaid teatud mööndustega.
http://en.wikipedia.org/wiki/Monetarism
Mis puutub perfektse turu mudelisse, siis selle puhul on tegemist religioosse taustaga ideaalmaailmaga, kus võib filosofeerida, et sisuliselt ei esine isegi ressursside piiratust. Selle pealt aga teevad Chicagolased võrdlusi ja järeldusi reaalsuse kohta. Paraku ei vasta nende enda algmudel eelduste poolest reaalsele maailmale.
Piiratud ratsionaalsuse kohta ütlen ma vaid seda, mida kirjutasin ka filosoofia eksamil…
http://ignotusblog.com/2010/04/17/the-case-against-bounded-rationality/
Krugman’i teemal soovitan veel üht toredat lehekülge…
http://krugman-in-wonderland.blogspot.com/
Kas Misese “Instituudis” Google kasutamist ei 6petata?
“Contrary to Internet folklore, Dr. Kamerschen is NOT the author of “Tax Cuts: A Simple Lesson in Economics” or “Bar Stool Economics” or anything similar to that. Additionally, he does NOT know who wrote it and he has no opinion on its merits.”
http://davidk.myweb.uga.edu
Tänud täpsustuse eest. Nagu täpsem uurimine näitab, siis on loo algallikas teadmata. Õnneks ei oma see mingitki tähtsust loo väärtusele.
NB! Sai ka postitust vastavalt täiendatud.
Alex
Kogu näide on lihtsalt demagoodia, sest on võetud ainult lõpptabimine ilma kogu protsessita. Puudub selgitus kust tuleva rikkad ja rikkamad.
Kui õlle tootmisse on investeeritud 100$ ja investor saab tagasi 100$, siis ei saa ta rikkaks. Investeeritud summa (lõpphind) sisaldab kõik tootmiseks vajalikud materiaalsed väärtused + tööjõud mis teeb valmis lõppväärtuse. Tulu saamiseks on ainsaks võimaluseks mingi osa toodangu tootmise mittetasustamine, siis muutub selle toodangu realiseerimine tuluks. Kui omanik maksab maksu ja ei taha kasumi vähenemist, tuleb tal pikendada tööjõu poolt kulutava aja mitetasustavat osa. Edasi rtuleb realiseerimise sfäär, mis oma olemuselt on lisakulu. Kui kaupmees maksab tootjale 100% ja paned hinnale otsa oma kulude katteks, on see materjaalse väärtusega mittekaetud raha emiteerimine (lisaväärtust ei loodud). Järelikult tuleb tööjõul toota nii palju tasuta toodangut, mille realiseerimine kataks ka kauplemise kulud..
Tasub arvestada, et kasum võib siiski sisaldada mingit tööd, mille on teinud kapitalist – nagu näiteks tootmisvahendite ümberkorraldamine. Samuti mängib tootmiskulude ja müügitulude vahel rolli aeg. Selle aja jooksul, mis kaup saab turul realiseeritud võivad hinnad olla näiteks nõudluse/pakkumise nihkumise mõjul oluliselt muutunud ning nende tõusu korral saab ettevõtja kasumit. Siit paistabki välja üks ettevõtja roll, milleks on tööliste sissetulekute stabiliseerimine. Ettevõtja võtab kogu riski mis kaasneb toodandu müümisega oma õlule ning töölised ei pea sellepärast muretsema.
Tootmise ümberkorraldamisega tegeleb palgaline tööjõud (alates palgalisest tootmisjuhist ja lõpetades palgalise koristajaga) ja seda mitte altruistlikel kaalutlustel vaid kas kasumi suurendamiseks või vähemalt selle säilitamiseks, mida tavaliselt saavutatakse sellega, et suureneb tootmise effektiivsus – tööjõud toodab samas ajaühikus rohkem väärtust, suureneb ka tasustamata tööajal toodetud. Ületootmise vältimiseks järgneb koondamine ja omanikule kuuluvate väärtpaberite hind fondibörsidel. See, virtuaalne, mitte millegagi kaetud raha on omanikule veel lisaboonuseks ja teeb vaesed veelgi vaesemaks.
Müügiga seotud riskid on omanikule suhteliselt tühised ja tootmise sulgemisel on kannatajateks töölised. Suurte majandusvapustuste puhul lähevad vabasurma rohkem börsi spekulandid, kui tootvad tööstused. Vaevalt muutus vaesemaks Kreenholmi manufaktuuri omanik, ku ta sulge tootmise Narvas ja saatis virelema sajad inimesed. Viimase 20 aastaga on palju inimesi tänavale aetud, aga kas te oskate näidata mõnda omanikku, kes on kolinud oma häärberist vaestemaija?
Tööline ei peagi muretsema, sest ta on müünud ainust kaupa mis tal on – oma tööjõudu, müünud sundkorras ja sellise hinna eest mida talle peale surutakse.
Ehk oleks pidanud ennast parandama, et tootmise ümberkorraldamist ei mõelnud ma mitte, igapäevaste tehniliste protsesside jms konktekstis vaid siiski investeeringute taustal. Tootmisvahendite ümberkorraldamine ehk parem termin? Kui ettevõtja näeb, et tema äril ei ole tulevikus turgu, siis tema võtab vastutuse ning otsustab “poe” kinni panna ja vahendid mujale suunata – vanade asemele uued ärid ja töökohad. Töötajad ei oleks ilmaselt suure tõenäosusega niivõrd lihtsalt selliste sammudega nõus, kuid ei ole ju mõtet toota midagi, mille nõudlus on kadumisohus.
Börsispekulandid ongi läbi aktsiate omanikud
Pingback: Õlle hind « aja viide
Tegelikult üsna demagoogiline näide, mis on üles ehitatud ainult ühele vaatenurgale. Elan ise juba aastaid Norras, kus muide on astmeline tulumaksusüsteem. Ütleme, et ma teenin 6000.- eurot kuus ja maksan selle eest igakuiselt umbes 33% ja mulle jääb kätte umbes 4000.- eurot. Ma saan selle eest võimaldada endale normaalse elu. Saan reisida, mul on suuremad võimalused elada stressi vaba elu ja tunda ennast õnnelikuna. Makstes näiteks 21%, jääb mulle kätte umbes 4700.- eurot. Saan täpselt samu asju teha ka selle rahaga. Lisa 700.- euri võimaldab mul osta pisut kallim reis või süüa kallimat toitu. Võimalusi ta eriti juurde ei loo. Nii inimene kes teenib näiteks 2000.- eurot kuus ja maksab 21%, temale jääb netona kätte 1580.- eurot. Tema peab oma raha oluliselt parmeini planeerima ja loobuma teatud asjadest. Tema peab muretsema palju rohkem kui mina. Makstes ta aga näiteks 10%, jääb temale kätte 1800.- eurot, mis on temale 220.- eurot rohkem. Temale on see raha kindlasti vajalikum kui minule. Kui mina maksan piltlikult kolmele inimesele iga kuu 220.- eurot, siis ei tee see mind ju vaeseks, aga neil sedapuhku aga parandab elujärge.
Teisalt, Eesti probleemiks on suhtumine. Üleliigne kasumi tagaajamine suurendabki vahet rikaste ja vaeste vahel. Propotsioonid ei ole paigas. Vaesematel puudub justkui valikuvabadus. Firma omanik ei ole rahul miljonilise teenistusega, talle on vaja kahte miljonit. Meil ei ole väga rikas firma, siiski käime firma kulul reisidel teistes riikides. Firma maksab välisreisidel olles kinni kõik, kaasa arvatud väga kallid restoraniarved. Firma kulul on lõunasöögid, treeningusaali kasutamine, telefoniarved, kodune internet jne. Firma maksab seda oma kasumi arvelt, et töötajatel oleks parem elu. Olen kindel, et Eestis samas mastaabis firma selliseid asju ei teeks. Minu arvamus on, et olgu maksusüsteem milline tahes, aga kui ei muudeta suhtumist, siis jääb kõik endiseks.
Paar lisamõtet. Väga raske on hinnata, kui palju on kellelegi mingi raha kogus väärt. Inimesed ei hinda sama kogust samaväärselt. Jah, vaesem kindlasti hindab väiksemat võitu läbi kõhutäie ning mingis mõõtmes võib-olla ei vahet, kui suur on lisaraha kasulikkus. Samas tähendab ka Sinu poolne kallima restoranikülastus suuremat tulu sellele restoranile ja palka selle töötajatele. Tööjõujaotusele tuginevas majanduses on asjad paratamatult omavahel igatpidi seotud ja kõik käib ringiratast. Rikka jaoks võib jällegi natuke ühest kohast ja natuke teisest kohast teha olulise erinevus selles, kuhu ta tulevikus investeerib. Lõpuks on ikkagi küsimus, et kes peaks otsustama, mida inimesed oma tööviljadega teha võivad?
Arusaadav, samas on Eestis probleem selles, et poemüüjat ja automehhaanikut peatakse tihti lolliks ja laisaks – “kes omal ajal õppida ei viitsinud”. Ei väärtustatat “tavalist” töötegijat”. Inimesi hinnatakse selle järgi, kus sa töötad, mitte selle järgi, mida sa oskad. Sellest tulenevalt on ka poemüüja sissetulek ebanormaalselt väike. Loomulikult on majanduses (nagu ka muudes) valdkondades kõik omavahel kas siis otseselt või kaudselt seotud, aga siiski jään ma VEEL praegu kindlaks sellele, et asi on suhtumises ja ideoloogias. Raha ei ole oluline, raha on vajalik! Kui mõni laps ei saa kooli minna või süüa, kuna pole perel pole raha, siis on see minu arvates ebanormaalne. Veel piskene mõtlemiskoht – miks saab Norras peaminister umber 2,5 kordse keskmise palga suursut töötasu, Eestis aga poole suuremat? Millist lahendust sina näeksid?
Ma tegelikult ei usu väga mingisse fundamentaalsesse ideoloogilisse erinevusse. Nii palju kui ma ise olen läänes ringi rännanud ja ka niisama inimestega suhelnud, ei näe ma, et siinsed inimesed justkui teisest tõust oleks. Suhtumise küsimus on teine ja seotud rohkem sellega, mida ma näen asja tuumas. Ma ütleks, et küsimus on ikkagi selles, mis võimalused meil on. Lääne maailm on saanud aastasadu säästa ja vaikselt kapitali koguda samas kui Eesti koos Ida-Euroopaga pidi üle elama nõukogude aja, mis oli majanduslikust lähenemisest täielik vastand. Käis lihtsalt ressursside raiskamine kiire propagandistliku edu nimel. Sel ajal kui läänes säilisid vanad aastasadade vanused ehitised ja tekkis efektiivsusele tuginev tööstuse ülesehitus, pumbati siin lihtsalt Venemaa pinnast justkui lõputuna näivaid ressursse välja selleks, et ruttu kõigile midagi anda. Paraku need asjad ei käi nii aga lihtsalt “lahendused” on alati kergelt paeluvad.
Siinse probleemina ma näengi seda, et meie alles oleme selle juba lääne poolt läbitud tee varasemas staadiumis. Kapitalism ei võimalda üleöö rikastumist, tuleb ikkagi kapitali akumuleerida ja säästa. Siin me alles ehitame oma kodusid, likvideerides nõukogude jäänukeid (Venemaal on see kõik alles ees). Ja siit ka see näiliselt kasumi ja tarbimise keskne kultuur – kõigepealt tahame ju ikkagi, et meil endal kodus oleks puhas ja mugav. Alles pärast seda hakkame n.ö. keskkonna pärast muretsema. Ja selles võtmes ei saa ma ka otseselt poliitikutele midagi ette heita, sest eks neil on ju oma heaolu seisukohast samasugused motiivid nagu me kõik teised.
Minu meelest on üldse kohatu see pidev võrdlemine läänega, et miks meil nii ei ole (sama lugu näiteks Hiinaga). Aga just sellepärast ei olegi, et me pole saanud institutsioone ja kodusid veel üles ehitada, säästa, kapitali akumuleerida. Ja sinna ei saa üleöö. Muidugi on võimalik eelnevate kogemusest õpitult ühtteist kiiremini ja paremini teha, kuid seegi võtab aega. Kui esimese vabariigi ajal oli erinevate hinnangute põhjal Eesti elatustase Soomest ees, siis see annab ju küllaltki korraliku võrdluse selle suhtes, mis meil vahele on jäänud. Päris kõigist arenguetappidest ei saa aga paraku üle hüpata. Kui me võrdleme Eestit Ida-Euroopaga, siis me oleme vägagi jõudsalt edenenud ning sama pärandiga riikidele tublisti silmad ette teinud.
Ma olen täiesti kindel, et asjad lähevad siin paremaks, mida aeg edasi tiksub.
On täeiesti loomuli, et omand seob inimest lisavastutusega. Isik + omand = omanik. Omandi eest mittehoolitsemine toob kaasa omandi kaotamise — inimene saab vabaks, sest omand on üks suurimaid inimese vabaduse piirajaid.
Aktsia pole kunagi olnud omandi nätajaks, ta ei anna õigust omandile. Aktsia kinnitab võimalust saada mingi osa kasumist, võimalust rääkida kaasa kasumi jaotamisele. Sealjuures on AS kõige ebademokraatlikum nähtus, sest siin ei kehti printsiip 1 isik = 1hääl. Isegi üks aktsia ei pruugi olla 1 hääl. sest A klassi aktsia, võrreldes B klassi aktsiaga, võib tähendada ka 500 häält.
Majandusinimesena võiksite end paremini kurssi viia sotsialistliku majandussüsteemita! Postsovetlikus maailmas tekkisid uusrikkad üldarahvaliku omandi ärastamisega, kõik see, mis ei kõlvanud kapitalistlikule turule, muutus kohe kõlblikuks, kui muudeti omandisuhted.
Kapitalistlik süsteem päästis valla 2 viimast maiilmasõda! Kas võib olla veel suuremat ressurside mõtetut hävitamist kui need sõjad. Kui mitu lokaalset konflikti on kapital valla päästnud pärast viimast maailmasõda ja kui palju ning mille nimel on selleks raisatud ressurse? Kas praegune relüvastumise võidujooks pole ressurside raiskamine?
Räägite kodude ülesehitamisest? Kõndige natukenegi lahtiste silmadega mööda praegust Eestimaad ja te näete kohutavat hulka elamiskõlbatuks muudetud (!!!) eluruume mitte ainult maal vaid ka linnas. On küllat palju majadusanalüütikuid, kes väidavad, et sotsialistliku majandussüteemi havitamine on toonud rohkem kahju kui II MS ja ma usun, et neil on õigus.
Kirovi nim NKK lõi oma eksisteerimise ajal: ilusa adminhoone, sadama, laevastiku, kontservirehase, kalakasvatuse, ravikeskuse (mida kadestasid riiklikud), eakate pansionaadi, lasteaia, kunstikooli, muuseumi, elamud, talveaia lillekaupluse ja kohvikuga, staadioni. Enne sundlikvideerimist oli pangas 22 miljonit. Kas see polnudki kapitali akumuleerimine? Võteke arvesse, et see kuulus kogu kollektiivile ja oli kogu kollektiivi teenistuses. Praegused erapangad, kiideldes pidevalt oma kasumitega, on saanud hakkama ainult inetute klaastornidega oma hiilguse demonstreerimiseks. Nõukogude ajal sain ma oma tähtajalise hoiuse pealt 3% ja sel rahal oli sama väärtus ka 10 aasta möödumisel. Nüüd tegeleva need “heategijatest” omanikud minu kokkuhoitud kirsturaha kasutuks tegemisega.
Et ma pole oma arvamises ainuke, võite veenduda tutvuds hr. Vello Leito teosega “Euroopa Liit tagantvaates.”
Soome kõrge elatus tase hakkas haihtuma kohe, kui hävitati NL. Elatustase ENSV-s ei olnud madalam Soome elatustasemest, vastupidise väitjad ei võta arvesse seda, mida sai õukogude inimene ühiskondlikust resursist: transport, haridus,tervishoid jpm.
Ei tasu riiklike sõdu ja tsentraalset võimu ajada segi kapitalismi ehk vabaturumajandusega. See, et on hulk kontserne ja firmasid, kes tõmbavad taustal niite, mis loovad neile sobivat seadusandlust pole mingilgi moel kapitalistlik ning sarnaneb pigem sotsialistlikele süsteemidele.
Loomulikult tehti nõukogude ajal palju, kuid ei tasu unustada, mis see maksma läks. Ressursside konkreetset raiskamisest NL’s on kirjutatud kuhjaga ja see probleem on funamentaalne. Tsentraalse rahakoti puhul puudub igasugune konkurents, mis ajendaks efektiivsusele.