Mis on reaalsus vol. 5

“Reality leaves a lot to the imagination.”
- John Lennon

Linnad merel

Seasteading Institute on juba aastaid levitanud sõnumit, et ookeanid on ideaalne pinnas, mida tulevikus asustada ning kus on võimalik eksperimenteerida poliitiliste süsteemidega vaba konkurentsi tingimustes. Linnad, mis on ehitatud modulaarsetest ujuvplatvormidest võimaldavad kergelt uurida maksukonkurentsi mõjusid reaalsetes tingimustes ning inimeste vastuvõtlikust poliitilistele otsustele, mida ei sunnita neile peale jõuga nii nagu see on kombeks kaasaegses demokraatlikus ühiskonnas.

Nüüd lõpuks paistab, et möödunud aastal Tallinnatki külastanud Milton Friedmani pojapoeg Patri hakkab tasapisi oma suurejoonilistele plaanidele vaikselt jalgu alla saama. Nii nagu suur osa kaasaegsetest innovatsioonidest on ka see projekt seotud tehnoloogia sektoriga, mis oma suhteliselt madalate sisenemisbarjääridega, lubab küllaltki suurt paindlikkust. Selle asemel, et üritada läbi lobistamise ja muude aega nõudvate ning kulukate protseduuride muuta riigi seadusandlust ettevõtlusele sõbralikumaks, püütakse sellest hoopis tükis täielikult mööda minna ning luua inkubaator otse rahvusvahelisel territooriumil hulpivale alusele. Või nagu kirjutab Tristin Hopper oma hiljutises artiklis:

This is how the planners envision Blueseed, a bizarre scheme to allow tech startups to dodge U.S. visa requirements by moving to a floating city: A stylized ocean platform criss-crossed with parkland, swimming pools and walking trails — all within 19 kilometres of the California shoreline. The vessel would be a bit more cramped than the sprawling corporate campuses of nearby Silicon Valley, but that is all part of the idea. Blueseed founders have stated they hope to rig the ship to resemble a college dorm.

Eks saab näha, kas vanaisa jalatseis temast veelgi kaugemale kõndinud ning anarhiasse pöördunud Patri ning tuntud riskikapitalist Peter Thiel ka edu saavutavad või langevad ikkagi riikide kontrolliahnuse ohvriks. Ei välista ju miski, et läbi rahvusvaheliste organisatsioonide luuakse ka ookeane põhjalikumalt haldavad regulatsioonid enne, kui ujuvad kogukonnad piisavalt poliitilist kapitali suudavad korjata.

Maksame makse ise!

Möödunud nädalal käis Äripäevast läbi huvitav idee, mille järgi võiks iga inimene ise regulaarselt oma tulumaksu maksmisega tegeleda. Kuigi sellega suureneksid ilmselgelt ühiskonna kulud antud toimingule, oleks tõepoolest meeldiv, kui inimesed näeksid vahetult palju selle riigimehhanismi üleval pidamine maksma läheb. Iseenesest oleks veel toredam kui liidetaks tulumaks ja sotsmaks ja kõik muud palgaga seotud maksud omavahel kokku ning inimene neid siis oma suurenenud brutopalgast tasuma saaks hakata.

Nii saaksime hariduse, meditsiini ja kõige muu riigi poolt pakutava hinna ja kvaliteedi suhet palju paremini hinnata

Tendents kalduda optimismi

Lisaks Patri Friedmanile on TEDi konverentsil osalenud ka Tali Sharot, kes rääkis inimeste loomupoolsest omadusest kalduda optimismile. Ilmselt on enamus juba varemgi kuulnud, et kipume tihtipeale oma tegevustes ootama positiivsemat tulemust kui võiks reaalse kogemuse põhjal eeldada. Nagu selgub järgnevast videost, siis on sellel omadusel veel mõned täiendavadki implikatsioonid, mis tekitasid minus päris mitu küsimust. Aga nendest pärast klippi…

Ühest küljest hakkasin mõtlema, et kui tõenäoliselt anname poliitikuile suhteliselt vabad käed teha, mis nad tahavad, sest me ei oota, et nad midagi kasvõi kogemata kihva keeravad ning eeldame pigem kogemata õnnestumist? Isegi kui me seda oma sõnades igapäevaselt ei väljenda. Kui väga me oleme harjunud varasema laenudele rajatud priiskava eluga ja ei karda, et selle eest tuleks millalgi maksta? Kas me lubame eksperimenteerida poliitilistes otsustes n.ö. lihtsate lahendustega, mis peaksid toimima kiirelt, kuid näivad tegelevat vaid probleemi sümptomitega, kuna need vajavad vähem pingutust ning me loodame, et ehk läheb õnneks?

Kas meie loomulik kalduvus optimismile aitab kaasa vastutuse mittevõtmisele meie enda elude korraldamisel? Tihtipeale ju süüdistame teisi, kui midagi head ei juhtu, isegi kui me pole ise selle suunas grammigi pingutanud. “Neetud olgu need kallutatud jõud!” Ja see toobki mind nüüd teise küsimuste jada juurde, mis mul Tali ettekannet kuulates pähe tuli.

Kui optimistlikumad inimesed on edukamad, siis kui suur on seos optimismi ja ettevõtlikkuse vahel? Iseenesest tundub ju loogiline, et määramatu tulevikku tingimustes panustada millessegi uute vajab teatud määral julgust ning usku oma tegevusse. Ega keegi meist ju ei taha läbi kukkuda. Ikka soovime, et asjad paremuse suunas liiguksid ning meie heaolu seeläbi kasvaks. See aga viitab justkui sellele, et vaba konkurentsi tingimustes edu saavutavad ettevõtjad ei saa kuidagi olla ‘kurjad kapitalistid’, sest inimesed oma vabatahtlikku päritolu nõudlusega nende pakutava järele kiidavad nende tegevuse heaks. Ja optimismis kajastuv pessimism kinnitab seega täpselt Adam Smithi postulaati, et indiviid jahtides oma heaolu edendab kogu ühiskonda. Võib-olla just selle mõistmine ongi põhjuseks, miks mitmed tähelepanekud viitavad sellele, et libertaalsete vaadetega inimesed tunduvad tihtipeale olevat teistest palju rõõmsameelsemad?

Tagurpidi Sinijärv

Kui kirjandusvõimelise inimese elus on periood, mil mõte on lahti ja tekst elab ning liigutab – selline ajalõik ei jaotu tasapaksult loovisiku kogu inimelu peale –, siis on rahvusliku rikkuse raiskamine lasta sel kaotsi minna. Tuleb need paar väikest otsust vastu võtta ja sihipärane stipendiumisüsteem käima lükata, palju ei ole ju enam puudu.

Just nii kirjutas Karl Martin Sinijärv kahe nädala eest Õpetajate Lehes nägemusest, mis sisuliselt nõuab, et klassikalises mõttes loovinimesed, peaksid enne oma töö valmimist juba mõningal määral saama selle vilju nautida. Võib-olla ta pole märganud, kuid see tööviljakuse ebavõrdne jaotumine inimese elu jooksul on tegelikult omane palju suuremale hulgale valdkondadele. Ka teadlastel, ettevõtjatel ja paljudel teistel ei ole pidevalt samaväärseid ideid. Iseig n.ö. lihtsat füüsilist tööd tegev inimene ei suuda kogu aeg stabiilselt panustada. Sinijärve loogikat kasutades tuleks seega ilmselt enamusele inimestest sõltumata nende töö tulemustest juba ette palka maksta.

Paraku ei märka kirjanikuhärra aga seda aspekti, et me ei tea ju ette, mida keegi tulevikus loob ning mis selle väärtus saab olema. See, et Captain Obviouse kombel tagantjärgi tarkusega kuulutada, et mõnel geeniusel oleks olnud kergem ja ta oleks olnud produktiivsem, kui ta poleks pidanud ellujäämise nimel võitlema, on tühi töö. Tänu tuleviku määramatusele me ju ei tea, kes on geenius ja kes niisama soolapuhuja. Või äkki tuleks luua mingid professionaalidest komisjonid, kes hindaksid inimeste potentsiaali ning motiveerituse taset, et vähendada ressursside raiskamise riski isikutele, kes ei tegutse ainult sügavast missioonitundest ning tahavad võib-olla niisama oma elujärge parandada. Või on äkki midagi sellist juba ajaloo jooksul proovitud?!

Tõelised edendajad on üldjuhul ikkagi esile kerkinud konkurentsi tingimustes ning ootamatutest kohtadest nagu vanemate garaažid ning mitte riigistipendiumitelt. Ma küsiks hoopis nii pidi, et kas üldse tasub tõsiselt võtta ideed, mille autor pole isegi valmis selle eest võitlema ja selle turustamisega vaeva nägema, vaid halab niisama selle üle kui raske tal on? Ega teistel ju kergem pole. Loomulikult oleks tore, kui meie loomingu valmimisel tekiks koheselt ei kuskilt järjekord ukse taha, kuid see on maailma suurust arvestades vist siiski kergelt ebareaalne. Ja see, et anname kõigile kohe elujärje kätte, jäädes lootma nende jumalikule pühadusele kõlab äärmiselt naiivne. Me ju teame, mis juhtub inimese motivtsiooniga heaolu suurenedes. Aga seda, et näiteks kirjaniku missioonitunne maailma parandamisel, millest sõltub ka tema enda heaolu, erineb mõnest muust elualast on mul väga raske uskuda.

Majandusteadlasest muusik

Ega siin polegi muud öelda, kui et Jack White’l küll majandusmehhanismide mõistmisega probleeme ei ole.

We sell a Wanda Jackson split record for 10 bucks, the eBay flipper turns around and sells it for 300… If 300 is what it’s worth, then why doesn’t Third Man Records sell it for 300? If we sell them for more, the artist gets more, the flipper gets nothing. We’re not in the business of making flippers a living. We’re in the business of giving fans what they want.

Ta mainib ka, et tihtipeale on inimesed kõrgete hindade peale tigedad. Siin tuleks ehk kasuks see, kui mõistetaks, et hindade kujunemismehhanism on tegelikult küllaltki sarnane sellele, kuidas toimivad oksjonid. Nii nagu tarbija ei tegele heategevusega ning ei maksa kauba eest nii kõrget hinda, kui tal rahakott välja ei kannataks, ei ole ka ettevõtja eesmärgiks pakkuda kaupa nii vähese eest, kui talle vajalik ellujäämiseks. Ta püüab siiski oma piiratud toodangu maha müüa sellisel moel, et talle ei jääks lattu midagi niisama seisma. Sealjuures küsib ta nii suurt hinda kui eelneva tingimuse juures võimalik. Ta ei tee tarbijatel vahet selle järgi, kui palju keegi maksta jõuab. Ta ei erista meid rahakoti paksuse järgi. Vaid ta müüb neile, kes osta tahavad ning neile, kes on selle eest valmis enim välja käima, et ta ka tulevikus midagi muud saaks turule tuua.

Patenditrollid

Lõpetuseks aga lõbus ning õpetlik lugu Drew Curtise kogemustest tänase patendisüsteemiga. Nautige!

About these ads