Eraomandi roll majanduses
Omandi kontseptsioon on inimkonda saatnud läbi ajaloo. Selle puhul on tegemist suhtega inimese ja materiaalsete objektide vahel – omanik ja omand. Mõnede teadlaste arvates väljendab omand aga lihtsalt seda, kuidas inimesed ise suhestuvad maailma ülejäänud füüsilistesse objektidesse. Kaasaegses lähenemises on selle suhte ühes pooles asendatud inimene juriidilise isikuga. Viimaseks võib olla ka ettevõte. Majandusliku analüüsi seisukohast ei oma see aga olulist tähtsust, sest ettevõtted pole täiesti iseseisvad ja kuuluvad siiski üksikisikute eraomandusse (üksikomand, kaasomand). Veel on tänapäeval tekkinud selline mõiste nagu avalik omand (ühiskondlik omand), mille all mõistetakse rahvale alluvale riigile kuuluvaid varasid.
Traditsiooniliselt koosneb omandiõigus järgmistest komponentidest:
- kontroll omandi üle,
- õigus omandist saadavale kasule,
- õigus omandit edasi anda ja müüa,
- õigus teisi enda omandist eemale hoida.
Siinkohal on oluline mainida, et need õigused kehtivad kõigile võrdselt. See tähendab, et kellelgi pole alust sekkuda teiste omandiõiguse rakendamisse nende enda vara puhul.
Kui avalik omand kehtestatakse seaduse jõuga, siis eraomandi allikaks on klassikaliselt olnud töö. Enim tuntud on ehk selles vallas John Locke’i poolt kirja pandud loomuõiguslik printsiip, et kui inimene omab iseennast, siis omab ta sellest tulenevalt ka neid objekte, mis sünnivad tema töö sidumisel looduses leiduvaga (homesteading). Niimoodi saadud omandi kasutuse üle võib selle omanik iseseisvalt otsustada, kuni ta ei riku kellegi teise samaväärset õigust. Mõned on seisukohal, et selline omandiõigus kehtib ainult seni, kuni inimene talle kuuluvat vara reaalselt rakendab. Hülgamine on aga võrdsustatud omandiõigusest loobumisega.
Benjamin Tucker ja teised on inimese töö kõrval näinud omandi tekkimiseks veel teistki vajalikku tingimust. Selleks on haruldus. Nende nägemuse järgi on omandi kontseptsiooni eesmärgiks tegeleda asjaoluga, et mitmed looduse poolt pakutud ressurssidest on piiratud, ja seega on vaja kuidagi kindlaks teha, kes otsustab nende kasutamise üle. Tihtipeale tekib siinkohal probleem intellektuaalse omandi diskussioonis, kuna ideed pole otseselt kuidagi piiratud – miski ei takista erinevatel inimestel tulla samale mõttele. Samas võib argumenteerida, et tänasel päeval intellektuaalse omandina eristatavad objektid (raamatud, tarkvara jne) on kaitstud nende materiaalsete kandjate (paber, arvutiressursid jne) piiratuse kaudu.
Majanduses on läbi tehtud töö tekkinud eraomandil oluline roll. Kuna inimesed saavad oma vara vastavalt iseenda soovidele edasi anda või vahetada ja nad lähtuvad sealjuures oma heaolu maksimeerimisest, tekib turul olukord, kus erinevate kaupade vahetuskursid (hinnad) kajastavad mis määral mingit kaupa väärtustatakse. See teeb võimalikuks hinnata kuivõrd efektiivselt on ressursid majanduses rakendatud. Asjakohasteks indikaatoriteks on kasum ja kahjum. Nii saab võimalikuks ressursside vajadusel ümberpaigutamine moel, mis veelgi suurendab ühiskonna heaolu.
Paljud teadlased on seisukohal, et just sellisel moel esile kerkinud ja majandusarvestust võimaldav eraomand on tsivilisatsiooni aluseks.
“Enim tuntud on ehk selles vallas John Locke’i poolt kirja pandud loomuõiguslik printsiip, et kui inimene omab iseennast, siis omab ta sellest tulenevalt ka neid objekte, mis sünnivad tema töö sidumisel looduses leiduvaga (homesteading).”
Et siis omand tekib loomu-ühiskonnas (ühiskonnas enne riiki). Kas sellele väitele on ka mingi tõestus olemas? Või on see lihtsalt spekulatsioon?
Näiteks oma territooriumi kaitsvad pärismaalased?
Loomu-ühiskond tähendab mitte ainult riigi, vaid ka võimu puudumist. “Pärismaalaste” kogukonnas eksisteerib tõenäoliselt võim.
Pigem on neil oma kogukondlikest väärtustest lähtuvad autoriteedid, kes on ennast tõestanud edukate ja pädevatena.
Autoriteet põhinebki võimul.
Tegelikult on võim ja autoriteet palju laiemad ja mitmeti tõlgendatavad mõisted ja neid niivõrd kitsalt ja ebamääraselt kasutada on äärmiselt eksitav. Sellepärast ma pikemalt täpsustasingi.
Samuti võib ilmselt ka loomuühiskonna kontseptsiooni pidada oksüümoroniks – kas saab olla sotsiaalseid suhteid ilma võimaliku abstraktseima võimu elemendita -, kui sa just ei pea seda sarnaseks loomade elukorraldusele. Viimasel puhul aga tunnistatakse ju küll eraomandit, väärtuste põhist autoriteeti ja sellest ning tegudest tulenevat hierarhiat jne.
“Samuti võib ilmselt ka loomuühiskonna kontseptsiooni pidada oksüümoroniks – kas saab olla sotsiaalseid suhteid ilma võimaliku abstraktseima võimu elemendita…”
Loomuühiskond ehk loodusühiskond on looduslik (võimu-suheteta) kord, milles inimestel on looduslikud (sünnipärased), võõrandamatud õigused elule, vabadusele ja vara omamisele. Ehk loomu-sotsiaalsed suhted on võimalikud ilma “võimu elemendita”. St, et loodus (mitte võim) andis inimestele (võõrandamatu) eraomandi õiguse (kui loomuliku ehk põhiõiguse). Ja mitte ainult eraomandi õiguse, vaid ka tööjaotuse ja tööproduktide vahetuse õiguse. Ühesõnaga, loomuõigus lõi lõppkokkuvõttes raha ja turu(majanduse). Võimu (valitsust) oli vaja vaid nende loomuõiguste (ehk turumajanduse) kaitseks.
Mis annab aluse uskuda sellist loomuühiskonna kontseptsiooni? Minu arvates vaid usk.
Laias joones võib öelda, et need on tuletatud teadusliku meetodi olemusest. Teadusliku meetodi omaks võtmine on aga loomulikult usu põhine – võib öelda, et see on usk maailma korrapärasusse ja meie võimesse seda vähemalt mingil määral mõista. Arvestades inimese piiratust saabki kõik, mida me teeme olla lõppjoones ainult usu põhine.
Kui teaduslikust meetodit selgub, et loomulik/looduslik kord andis (spontaanselt) inimestele nende loomulikud (põhi-)õigused, sünnitas raha ja turu, siis selle meetodi teaduslikkus äratab kahtlusi. Miks me peaksime uskuma näiteks Paul Ryan’i väidet, et “our rights come from nature and god, not government”? Kas sellepärast, et teaduslik meetod on vaid siis teaduslik kui lähtub objektiivsest (materiaalsest) reaalsusest? Pehmelt öeldes on selline teaduslik meetod (ja teaduslik maailmavaade) vaieldav.
Soovitan tutvuda Rothbardi “The Ethics of Liberty” ja Hoppe “Economic Science and the Austrian Method” nimeliste töödega.
Kui lugeda M.Rothbardi Introduction to Natural Law, siis seal on kirjas, et loomulikud õigused “are endowed” by their Creator…” Selleks, et Looja poolt loodud õigusi kaitsta asutatakse valitsus. Kui aga valitsus muutub hävitavaks jõuks loomulike õiguste suhtes, siis on inimestel õigus see valitsus muuta või tühistada.
Puudub vähimgi alus uskuda, et loomulikud õigused “on saadud nende Looja poolt…”
“Arvestades inimese piiratust saabki kõik, mida me teeme olla lõppjoones ainult usu põhine.”
Me võime uskuda, et materiaalsus (objektiivsus/looduslikkus) määrab vaimsuse/tahte. Ehk olemise aluseks on objektiivne reaalsus. Tegelikkkus aga paljudel juhtudel ei ühti sellise “teadusliku” meetodiga. Nii näiteks on raske materiaalsest rikkusest tuletada vaimsust, vaimset rikkust. Küll aga vastupidi.
Seepärast arvan, et selline usk ei aita eriti kaasa inimeste vaimsuse/tahte kasvule.
“Usk maailma korrapärasusse” väljendub näiteks selles, et vabal turul olevat kalduvus üldisele tasakaalule. Mina ei näe sellist korrapära või (spontaanset) kalduvust. Kas ma ei oska näha?
Franz Brentano uskus, et “…mind was sharply distinct from the external world”. (David Gordon. The Philosophical Origins of austrian Economics. June 17, 2006.
Tõenäoliselt on selline arvamus omane kogu Austria koolkonnale. Või ma eksin?