Vabadus ja vastutus

20. augustil tähistati üle kogu Eesti taasiseseisvumispäeva, mil 21 aastat tagasi õnnestus siinsel rahval pääseda Nõukogude Liidu ikkest. Sellest hetkest on palju muutunud. Üks mu kunagine ülikoolikaaslane kirjutas Facebookis koguni, et oleme selle ajaga lammutanud ühe liidu ja ehitamas teist. Kuigi tegemist on ilmselge suurushullustusega, peitub selles fraasis siiski kübeke reaalsust selle näol, et enam ei pöörata tähelepanu olulisimale. Isegi mitte sellisel päeval. Mõnede jaoks on fookus nihkunud lausa nii palju, et on langetud diskussiooni semiootika üle, kuidas oleks kõnealust tähtpäeva kõige õigem nimetada. Njahh…

Kuigi räägitakse toonaste sündmuste meelespidamise olulisusest, tuleks küsida, et mis on see, millest reaalselt jutt käib. Praeguse presidendi aastapäeva kõne keskendus kriitikanooltele, mida ikka kiputakse rahulolematuse pärast võimu suunal saatma. Ta räägib sellest, kuidas riik pole kedagi alt vedanud, kuna tema teod on vastavalt demokraatlikule korrale meie enda valitud. Seevastu on rahvas riigilt saanud hoopis vabaduse, mida aastate eest nii kangelt ihati. Ja nii samuti oleme seda koos kasvava heaoluga saanud Euroopast, mida me nüüd senise tee jätkamiseks, peaksime igati toetama. Ent ta mainib ka, et me oleme endiselt võimelised seda vabadust ära tundma. Viimasega on aga raske nõustuda.

Edgar Savisaar rõhutas oma ettekandes, et vabadus ei tohi muutuda iseenesestmõistetavaks. Paraku on mul tunne, et just nii on juhtunud. Kuidas teisiti mõista seda, mis tänasel päeval igal pool toimub? Mälestatakse küll toimunud sündmusi, kuid mitte seda, mida vabadus endas tegelikult kätkeb. Ilves mainis küll vaba tööjõuliikumist ja muid hüvesid, mis me saanud oleme, kuid seegi oli asja tuumast mööda.

Vabadus ei ole mingi hüve, mida keegi meile oma heast tahtest anda saab. Ja veel vähem on sellel midagi pistmist kaasaegses maailmas üha populaarsemaks muutuva  arusaamisega, et vabadus on kuidagi seotud vaikimisi õigusega kellegi teise töö viljadele. Meie põhjanaabrite sisse viidud uuendus, et igaühel on õigus internetiühendusele, ei ole mingi vabadus ega õigus. Kui kellelgi on vaikimisi õigus midagi saada, siis see tähendab, et kellelgi teisel on ju samaväärne kohustus vastavat hüve luua ja pakkuda. See kõlab pigem omasena ühiskonnakorraldusele, mis väidetavalt lõpetati siinmail 1816. aasta talurahvaseadusega.

Aga mis on vabadus? Mises ütles, et vabadus on õigus eksida. See tähendab, et vabadus on meile igaühele kaasasündinud õigus otsustada ise oma elu üle, kuna meie oleme ainsad, kes kontrollivad oma tahet ja mõistavad oma vajadusi. Õigus proovida juhtida enda elu oma parema äranägemise järgi, sealjuures vahel eksides ja oma vigadest õppides. Igaüks ise. Mitte mingid targad arvamuseavaldajad ega riigiisad, vaid meie ise peame võtma vastutuse otsustada oma elude üle, kui tahame olla vabad. Nii ei saa vabadus pärineda ka mingilt abstraktselt riigilt. Vaid kui mõelda Ilvese sõnadele, et eestlased tahtsid iseseisvat riiki, siis tuleb järeldada, et vabadus tuli ikkagi meie enda seest. Ja vaevalt, et iseseisvumise all mõeldi lihtsalt ühe valitsuse vahetamist teise vastu.

Nurin selle üle, et keegi teine meile midagi ei anna või ei tee asju täpselt nii nagu me tahaksime, on omane vastutusest hoiduvale ohvrimentaliteedile, koormaeeslile, orjale. Jah, see on õigustatud, kui meid vägivaldselt ja jõuga kuidagi takistatakse, kuid meil pole õigust eeldada, et keegi teine peaks meie eest elama. Igaüks peab eelkõige ise enda eest hoolt kandma, sest kui sedagi ei tee, siis miks peaks keegi teine hoolima inimesest, kes ei hooli iseendastki. Sellepärast võib ehk nõustuda mõningate äärmuslikema noorte seas levinud ütlemisega, et ettevõtjad (need kurjad kapitalistid) on vabamad kui ülejäänud inimesed. Kuid see vabadus pole tingitud sellest, et nad jõuga teistelt midagi pidevalt ära võtaksid ja teiste vabadust piiraksid. Ei, nad on lihtsalt proaktiivsed inimesed. Selle asemel, et niisama kiunuda, et keegi nende eest midagi ära ei tee, lähevad nad välja ja proovivad oma nägemusi ellu viia. Nad üritavad ise midagi uut ja paremat luua.

Artur Alliksaar oskas seda kõike suurepäraselt kokku võtta…

Vabadus

Raske on vabadust kanda,
sest vabadus tähendab
maalide mõtlemist,
laulude loomist
ja viiside viimistluspiinu.

Vabadus tähendab võimete sõltumatust,

teadmist oma peaga,
tundmist oma südamega
ja astumist oma jalgadel.

Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veetlevaim veene.
Vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida,
ja südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale.

Vabadus on otsimine.
Vabadus on eksimine.

Vabadus on kaotamine,
jälleleidmine ja lakkamatu küllastumatus.
Ühevõrra tuttav on talle maitsmise ja keeldumise keel.
Vabaduse jaoks sündinu ei kadesta vange,
kuigi neil on kergem.
Ka vangina on ta vaba.

Luuletus kopeeritud Hannes Kruusi veebisaidilt.

About these ads