Austria koolkond I

Carl Menger

Carl sündis 28. veebruaril 1840. aastal tollases Galiitsias Nowy Sączi linnas alamaadliku perekonda. Tema isa oli advokaat ja ema rikka Böömimaa kaupmehe tütar. Tema kaks vendagi olid isa jälgedes astuvad mainekad advokaadid. Nii suundus Carlgi pärast gümnaaiumi lõpetamist Praha ja Viini ülikoolidesse õppima õigust, milles ta hiljem sai Krakówis ka doktorikraadi. Kooli lõpetamise järel suundus ta tööle ajakirjandusse, keskendudes majandusuudistele kõigepealt tollases Lembergis (tänapäeval Lviv) ja seejärel Viinis. 1872. aastal sai Menger Viini Ülikooli õigusteaduskonnas liikmeks, kus ta õpetas rahandust ja poliitökonoomiat. Juba aasta hiljem sai ta majandusteooria õppetooli juhiks. 1876. aastal asus ta juhendama austria kroonprintsi Rudolf von Habsburgi nii poliitökonoomias kui ka statistikas. Kaks aastat hiljem nimetas keiser Franz Joseph ta ülikooli poliitökonoomia õppetooli juhiks. Sajandivahetusel sai Menger parlamendiliikmeks. Enne professuurist loobumist 1903. aastal sihiga pühendada end teaduslikele uuringutele jõudis ta juhtida komisjoni, mille eesmärgiks oli reformida Austria monetaarsüsteemi. Menger suri kõrges eas 1921. aastal Viinis.

Mengeri puhul on tegemist austria majanduskoolkonna rajajaga. Nimi, mis omistati Mengerile ja tema järgijatele saksa ajaloolise koolkonna poolt, eristamaks neid tolle aja peavooluõpetusest. Põhjuseks oli episood, mida tuntakse kui metoodikatüli (sks.k. Methodenstreit). Kui ajalooline koolkond uskus, et majandusteadlased on statistikat ja minevikku uurides võimelised looma paremat ühiskonda, siis Menger oli seisukohal, et majandusseadused on tingitud inimloomusest ja neid saab analüüsida ainult loogiliselt ülesehitatud süsteemina.

Oma esimese lähenemiskatse majandusteooriale tegi Menger aga juba ajakirjaniku karjääri jooksul, märgates erinevust koolis õpetatud klassikalise majandusteooria järgse hindade tekke ja reaalses elus toimivate mehhanismide vahel. Selle tulemusena jõudis ta piirkasulikkuse teooriani, mille järgi ei kujunda turuhindu mitte tootmiskulud vaid tarbijate hinnangud pakutava kauba potentsiaalsele kasulikkusele. Sellega kaasnes subjektiivne väärtusteooria, mis samuti vastandudes klassikalisele õpetusele eitas, et kaupade väärtus tuleneb neisse panustatud objektiivselt mõõdetavast töömahust, ja väitis, et iga inimene väärtustab kaupasid erinevalt, lähtudes sellest, kuidas ta näeb mingi kauba rakendust ja kasulikkust enda jaoks.

Turuhindade ja tootmiskulude erinevust seletas Menger ka määramatusega, mis kaasneb teadmatusest tuleviku suunal. See sunnib ettevõtjaid prognoosima, mille tulemuseks on kahjum neile, kes on tootnud midagi kasutut ning kasum neile, kes on suutnud pakkuda inimestele seda, mida sooviti.

Veel selgitas Menger kuidas vajadusest kiirema ja lihtsama vahetuse järele kujunevad osad kaubad barteris laialt aktsepteerituks. See ongi raha, mida me tänapäeval kasutame. (Rohkem Mengerist)

Olulisemad tööd

1871 – “Grundsätze der Volkswirtschaftslehre” (“Majandusteaduse alused”)

1883 – Untersuchungen über die Methode der Socialwissenschaften und der politischen Oekonomie insbesondere” (“Uurimus sotsiaalteaduste ja eelkõige poliitökonoomia metoodikast”)

Eugen von Ritter Böhm-Bawerk

Eugen sündis 12. veebruaril 1851 Brnos. Hariduse omandas ta Viini Ülikoolis õigusteaduses. Pärast õpinguid suundus ta 1872. aastal tööle Austria rahandusministeeriumisse, kus ta teenis erinevatel positsioonidel aastani 1880, mil ta sai ülikooli juures poliitökonoomika dotsendi positsiooni. Järgmisel aastal aga suundus ta juba Innsbrucki Ülikooli, kuhu ta jäi 1889. aastani. Seejärel sai Böhm-Bawerkist Viinis rahandusministri nõuandja. Pärast maksureformi ettevalmistamist sai ta 1895. ise rahandusministriks. Oma ametiajal võitles ta kullastandardi ja tasakaalus eelarve eest. Tal õnnestus tühistada ka kaks sajandit riigis kestnud suhkrusubsiidiumid, kuid 1904. aastal oli ta sunnitud armee kasvavatest rahalistest vajadustest tekkinud surve tõttu eelarvele oma ametist tagasi astuma. Ülejäänud elu veetis ta akadeemilises sfääris, õpetades Viini Ülikoolis ja tõustes 1911. aastal Teaduste Akadeemia presidendiks. Böhm-Bawerk suri 27. augustil 1914 Kramsachis.

Böhm-Bawerki põhiline panus majandusteooriasse jääb kapitali ja intressi valdkonda. Ta tõi välja, et kapitalistlikud majandused kasutavad n.ö. kaudset (ing.k. roundabout) tootmist, mis tähendab, et efektiivsust jahtides muutub tootmine üha kaudsemaks. See tähendab, et tarbekaupade valmistamise asemel keskendutakse üha rohkem kapitalikaupade tootmisele. Intresse kirjeldas Böhm-Bawerk kui inimeste ajaeelistuse hinda. Nimelt eelistame me tänast hüvet homsele hüvele juhul kui need on sama väärtusega. Me lükkame oma tarbimist edasi juhul kui homse tarbimise väärtus on suurem tänasest (kompenseerimaks ootamist).

Tema kriitika Marxi ekspluatatsiooni teooria suunal tõi välja asjaolu, et kasum saab võimalikuks juhul kui ettevõtja alahindab oma toodangu tulevast väärtust (tingitud tootmisprotsessi pikaajalisusest). Samuti ei esine töötajate ärakasutamist kuna kapitalist pakub töötajatele tasu töö eest ette, selle töö viljad aga realiseerib alles hiljem (ning võtab sellega endale riski). (Pikemalt Böhm-Bawerkist)

Olulisemad tööd

1884 - “Kapital und Kapitalzins” (“Kapital ja intressid”)

Friedrich Freiherr von Wieser

Friedrich sündis 10. juulil 1851 Viinis. Tema isa oli sõjaministeeriumi kõrge ametnik. Wieseri haridus keskendus peamiselt sotsioloogiale ning õigusele, kuid pärast Mengeri tööde lugemist pöördus tema huvi majanduse suunas ja 1875. aastal sai ta pika (10 aastat) avaliku teenistuse eest stipendiumi poliitökonoomiasse Heidelbergi Ülikooli. Pärast doktoriõpingute lõpetamist 1884. aastal sai ta positsiooni Prahasse kuni temast sai 1903. aastal Viinis Mengeri mantlipärija. 1917. aastal sai ta Austria rahandusministriks. Koos Böhm-Bawerkiga koolitasid nad välja terve põlvkonna austria koolkonna majandusteadlastest. Neist tähelepanuväärseim oli Ludwig von Mises. Wieser suri 22. juulil 1926.

Wieser on majandusteaduses tuntud eelkõige alternatiivkulu kontseptsiooni kirja panemise poolest. Alternatiivkulu puhul on tegemist suurima saamata jäänud tuluga, mille saamine osutus tehtud valiku tõttu võimatuks. Kuid Wieser panustas muudki. Jätkates Mengeri tööd võttis ta kasutusele piirkasulikkuse termini ja lõi era- ning avalike hüviste eristuse, mis kandus edasi tema õpilaste töödesse.

Väärtusteooriale lisas Wieser imputatsiooniaspekti. Selle järgi ei väärtustata tootmistegureid mitte nõudluse ja pakkumise järgi, vaid toimib samasugune piirkasulikkuse mehhanism nagu Mengeri järgi tarbijatel oma valikute tegemisel. See tähendab, et tootmisteguri väärtuse määrab väikseima väärtusega kauba - kõigist võimalikest, mida selle teguri abiga on võimalik valmistada - viimasena toodetud ühik. Võttes arvesse ka alternatiivkulu aspekti, tähendab see, et kõnealune väärtustamise mehhanism toimib samaaegselt terves majanduses.

Olulisemad tööd

1889 – Der natürliche Werth” (“Loomupärane väärtus”)

1914 – Theorie der gesellschaftlichen Wirtschaft” (“Sotsiaalse majanduse teooria”)

Frank Albert Fetter

Frank sündis 8. märtsil 1863. aastal Peru linnas Indianas kveekerite perekonda. Tema varast andekust demonstreeris vastuvõtmine Indiana Ülikooli juba 16-aastasena. Isa haiguse tõttu pidi ta aga varakult õpingud pooleli jätma, et asuda juhtima perekonna raamatupoodi. Sel ajal tegi ta esmakordselt tutvust majandusteooriatega, mis kujundasid tema tulevased seisukohad. Ülikool õnnestus Fetteril lõpetada alles 1891. aastal pärast mida ta suundus ennast täiendama Euroopasse. Naasnud doktorikraadiga Ameerikasse, õpetas ta mitmes ülikoolis kuni jäi pidama Princetoni, kus temast sai ülikooli esimene majandus- ja sotsiaalinstitutsioonide osakonna juhataja. Elu jooksul valiti ta veel mitme ülikooli auprofessoriks ja ta osales mitmes ametialases ühingus, saades ka Ameerika Majandusteadlaste Assotsiatsiooni (American Economic Association) presidendiks. Fetter suri 21. märtsil 1949.

Fetterit võib pidada esimeseks austria koolkonna traditsioone järgivaks majandusteadlaseks (selle suuna ameerika päritolu majandusteadlasi tuntakse ka kui psühholoogilist koolkonda), kes lõi tervikliku majandusteooria. Sellega koos tegi ta ka esimesed sammud austria majandustsükli teooria suunas, märgates, et majanduse buumiaegadele on iseloomulik kapitali kunstlik kasv, mis on tingitud raha ja krediidi ekspansioonist. Inflatsiooni lõppedes aga tuleb kapitali väärtus ümber hinnata ja sellega kaasneb kriis. Intresse nägi ta puhtalt kui inimeste ajaeelistust edasikandvat nähtust. Fetter tegi oma panuse ka majandusmõtte ajaloo uurimisse, tuues välja, et marksistlik ja sotsialistlik revolutsioon sai võimalikuks ainult tänu Adam Smithi pealiskaudsele soosingule tööväärtusteooria suunal. (Rohkem Fetterist)

Olulisemad tööd

1905 – The Principles of Economics” (“Majandusteaduse alused”)

Ludwig Heinrich Edler von Mises

Eesti keelne ülevaade tema elust on kättesaadav siin ja rohkem saab Misese elust ja tööst lugeda siit.

Henry Stuart Hazlitt

Henry sündis 28. novembril 1894 Philadelphias. Kuna isa suri õige pea pärast Henry sündi, kasvas ta üles küllaltki vaestes tingimustes Brooklynis. Tema esimesteks akadeemilisteks huvideks olid psühholoogia ja filosoofia, kuid pärast lühikest aega City College’i õhtuses õppes pidi ta oma teistkordselt lesestunud ema toetamiseks õpingud pooleli jätma. Ta otsustas saada ajakirjanikuks, sest nägi seda ainsa võimalusena teenida elatist kirjutamisega. Alustades Wall Street Journal’is stenografistina, jõudis ta olla mitmete erinevate ajalehtede ja ajakirjade toimetuste palgal. Kõige pikemad teenistused olid tal New York Times’i rahanduse ja majanduse teemaliste juhtkirjade autorina 1934-1946 ja Newsweek’i kolumnistina 1946-1966. Hazlitt oli ka liberaalse ühenduse Mont Pelerin Society üheks asutajaliikmeks. Ta suri 9. juulil 1993.

Kuigi Hazlitt ei ole tuntud majandusteadlasena, on tal siiski oluline roll vabaturumajanduse mõtete leviku ajaloos. Pidades Misest oma vaadete peamiseks mõjutajaks, kaitses ta ajakirjanduses vankumatu kindlusega vaba turu filosoofiat. Tema teos “Õppetund majanduses” (“Economics in One Lesson”) on aegumatuks klassikuks majandusmõtet tutvustavate teoste seas. Oma arvustusega Hayeki raamatust “Teekond orjusesse” (“Road to Serfdom”) pani ta aluse selle populariseerimisele Ameerikas. Hazlitti suurimaks panuseks majandusteooriasse on aga kahtlemata tema raamat “‘Uue Majandusteaduse’ läbikukkumine” (“Failure of the ‘New Economics’”) mis on Keynesi “Tööhõive, intressi ja raha üldteooria” (“General Theory of Employment, Interest, and Money“)  süstemaatiline kriitika, lükates selle väited peatükk peatüki järel ümber. (Pikemalt Hazlittist)

Olulisemad tööd

1946 – Economics in One Lesson” (“Õppetund majanduses”)

1959 – The Failure of the ‘New Economics’: An Analysis of the Keynesian Fallacies” (“Uue majandusteaduse läbikukkumine: Keinsistlike mõttevigade analüüs”)

Friedrich August Hayek

Friedrich sündis 8. mail 1899 Viinis väljapaistvate intellektuaalide peresse. Tänu oma eelkäijate akadeemilise panusele oli perekond põlvkond varem tõstetud aadliseisusesse. Noorena tutvus Hayek isa soovitusel bioloogia-, geneetika- ja filosoofiaalaste töödega. Ta osales ka Esimeses maailmasõjas, teenides Itaalia rindel. Autasustatud vapruse eest, läks ta erru ja aitamaks vältida vigu, mis viisid sõjani, otsustas pühendada end teadusele. Viini Ülikoolis omandas Hayek doktorikraadid õiguses ja politoloogias, kõrvale õppis ta majandust ja psühholoogiat. Tema esimeseks püsivamaks ametiks pärast mitut teaduripositsooni oli koos Misesega asutatud Austria Majandustsüklite Uurimise Instituudi presidendi koht. 1931. aastal suundus Hayek Londoni Majanduskooli (London School of Economics). Pärast sõda kolis ta Ameerika Ühendriikidesse, kuhu ta jäi kuni 1962. aastani. Seal õpetas ta Chicago Ülikoolis sotsiaalteaduskonnas kuna Frank Knighti juhtitud majandusteaduskond polnud nõus teda oma ridadesse kaasama. Alates 1962. aastast viibis Hayek Freiburgi Ülikooli juures, kui arvata välja aastad 1969-1977, mis ta veetis Salzburgis. 1974. aastal omistati talle panuse eest majandustsüklite ja sotsiaalsete institutsioonide uurimisse Nobeli mälestuspreemia majandusteaduses. Hayek suri 23. märtsil 1992.

Noorena sotsialisti vaateid omanud Hayek muutis oma vaateid pärast seda, kui oli lugenud Misese hävitavat kriitikat sotsialistliku majandussüsteemi ja selle ebaefektiivsuse kohta, ja liitus Misese kuulsa eraseminariga Viinis. Arvukate sõnavõttude ja kirjutiste toel kasvas Hayekist oma õpetaja jälgedes 20. sajandi üks tuntumaid vaba turu kaitsjaid. Tuginedes Misese töödele, jõudis ta järeldusele, et majanduskriisid on tingitud ekspansiivsest rahapoliitikast, mis läbi kunstlikult madalate intressimäärade suunab raha valedesse sektoritesse ja seeläbi suunab kapitalistruktuuri jätkusuutlikult kasvult kõrvale.

Tuues välja, et ühelgi keskpangal ei saa olla piisavalt informatsiooni majanduse tsentraalseks suunamiseks, viitas ta reaalses maailmas esinevale informatsiooni asümmeetria probleemile.  Inimeste käitumist mõjutab tihtipeale informatsioon, mida me pole võimelised isegi iseendale teadustama, rääkimata siis veel selle edastamisest kõrgemale autoriteedile. See väljendub meie käitumise etteaimamatu tulemusena ja on seega ainult tagantjärgi analüüsitav.

Konkurentsi käsitledes eemaldus Hayek klassikalisest arusaamast, nähes seda kui iseorganiseerumist suunava jõuna, mis on inimeste käitumise tulemus. Majandus liigub sellisel moel tasakaalu sarnaselt sellele kuidas areneb keel. Sellistel tingimustel toimiv ühiskond arvestab Hayeki silmis kõige paremini selle liikmete vajadusi ja garanteerib parimad võimalikud muutused.

Lisaks majandusteoreetilistele töödele, esitas Hayek mitmetes sotsiaal- ja poliitfilosoofilistes kirjutistes selgitusi ja illustratiivseid näiteid sellest, kuidas tsentraalselt juhitud süsteemid viivad ühiskonna allakäigule, sõltumata sellest, kui üllaid eesmärke seatakse. Muu kõrvalt jõudis ta tegeleda ka epistemoloogiaga ja psühholoogiaga. Tema mõtted viimases valdkonnas on püüdnud tähelepanu neuroloogiast arvutiteaduseni. (Rohkem Hayekist)

Olulisemad tööd

1929 – Geldtheorie und Konjunkturtheorie” (“Rahateooria ja majandustsükliteooria”)

1941 – The Pure Theory of Capital” (“Puhas kapitaliteooria”)

1944 – “The Road to Serfdom“(“Teekond orjusesse”)

1945 – The Use of Knowledge in Society” (“Teadmiste kasutamine ühiskonnas”)

1952 – The Sensory Order: An Inquiry into the Foundations of Theoretical Psychology” (“Sensoorne järgnevus: Uurimus teoreetilise psühholoogia alustest”)

1988 – “The Fatal Conceit” (“Hukutav upsakus”)

Ludwig Lachmann

Ludwig sündis 1. veebruaril 1906 Berliinis. Hariduse omandas ta kodulinna ülikoolist, pärast mille lõpetamist 1933. aastal suundus ta tööle Londoni Majanduskooli (London School of Economics), kus tast sai Hayeki kolleeg. Huvi austria koolkonna vastu oli tal aga tärganud juba 1926. aasta suvel, mille ta veetis Zürichi Ülikoolis. 1948. sai ta uuele positsioonile Johannesburgi Lõuna-Aafrika Vabariigis, kuhu ta jäi oma elu lõpuni. Lachmann suri 17. detsembril 1990.

Kuigi tema panus majandusteadusesse polnud laiahaardeline, ei saa seda siiski pidada olematuks. Kritiseerides Böhm-Bawerki ja tema katset analüüsida kapitali agregeeritult, pidas ta palju olulisemaks kapitali struktuuri, mis kajastab erinevate iseseisvate ettevõtjate hinnanguid tulevikule. Rõhutades tugevat subjektiivset elementi majandussubjektide ootustes üldisemalt, mis teeb makrotasandi prognoosimise peaaegu võimatuks, pani ta aluse austria koolkonna suunale, mida tuntakse kui radikaalset subjektivismi. Tema suurimaks panuseks võib aga ehk pidada hoopis õpetajana tehtud tööd, olles külalisprofessorina New Yorgi Ülikoolis osaline austria koolkonna taastärkamises 1970ndatel aastatel. (Pikemalt Lachmannist)

Olulisemad tööd

1956 – Capital and Its Structure (Kapital ja selle struktuur”)

Murray Newton Rothbard

Eesti keelne ülevaade temast asub siin ja pikemalt saab uurida juba siit.

- Robert Müürsepp, 2012