Prantsuse vabaturuõpetus

Richard Cantillon

Arvatavasti sündis Richard millalgi 1680. aastatel County Kerrys Iirimaal. Järgneva sajandi alguses suundus ta Prantsusmaale, kus ta omandas ka kohaliku kodakondsuse. 1711. aastaks oli ta Briti valitsuse teenistuses korraldades makseid Briti sõjavangidele Hispaanias, kuhu ta jäi kolmeks aastaks. Olles kogunud hulganisti ärilisi ja poliitilisi tutvusi suundus ta Pariisi, kus sisenes pangandussfääridesse. Selle aja jooksul tutvus ta Prantsusmaa asevalitseja soosingu võitnud John Lawga, kelle algatatud esimese tõelise majandusbuumi Mississippi Mulli ajal teenis Cantillon spekuleerides tohutu varanduse. Pärast buumile järgnenud kriisi sai ta omale hulganisti vaenlasi, kes talt kõik eelnevate aastate jooksul olid investeeringute tarvis laenanud ning nüüd suurte intressidega hädas olid. See sundis Cantilloni pidevalt ringi rändama, mida ta koos oma 1722. aastal abikaasaks võetud Mary Mahonyga ka tegi. Tema põhiresidendiks jäi maja Londonis, mille 1734. aasta põlengus peremees hukkus. Levinuim on seisukoht, et tegemist oli mõrvaga. Samas võis ta ka oma hukkumist lavastades Euroopast põgeneda, et pääseda kättemaksuhimuliste võlgnike käest.

Paljude arvates on Cantillon kaasaegse majandusteaduse isa, olles kirjutanud põhjaliku traktaadi juba ligi pool sajandit enne Adam Smithi. Oma teoses jagas ta ühiskonna kaheks – palgatöölisteks ja ettevõtjateks. Viimaste rollina aimas ta majanduse stabiliseerimist läbi tarbijate soovide ennustamise. Samuti pani oma isiklikule kogemusele tuginedes muu kõrval kirja ka kvanitatiivne rahateooria, mis hõlmas nii suhtelist inflatsiooni, mille järgi liigub inflatsioon etapiliselt läbi aja (Cantilloni efekt), kui ka raha ringluskiirust. Oma teoorias käsitles ta isegi raha ekvivalentide potentsiaalset mõju hinnatasemele. (Pikemalt Cantillonist)

Olulisemad tööd

1755 – “Essai Sur La Nature Du Commerce En Général” (“Üldistav essee kaubanduse olemusest”)

François Quesnay

4. juunil 1694 sündis Versialles lähedal Mérés poeg advokaadist maaomanikule, kes saades 16 aastaseks läks kirurgi õpipoisiks. Edasi suundus ta juba Pariisi, et põhjalikumalt keskenduda meditsiini ja kirurgia õpingutele. Seal ta ka abiellus 1718. aastal. Francois karjääri esimene pool tugineski meditsiinile, mis päädis 1744. aastal doktorikraadiga ning hiljem nimetamisega kuninga teenistusse. Alles seejärel pühendus ta majandusteadusele, saades osaliseks füsiokraatide koolkonnas. Quesnay suri 16. detsembril 1774.

Quesnay suurimaks panuseks majandusteooriasse on tema majanduslikud tabelid, mis koondasid füsiokraatide põhiideed ja olid esimene katse analüütilisele lähenemisele majanduses. Klassikalise liberalismi kontekstis tasub mainimist, et väidetavalt oli just Quesnay fraasi laissez-faire loojaks, süüdistades merkantilismi Prantsusmaa vaesuses. (Rohkem Quesnayst)

Olulisemad tööd

1758 – “Tableau économique” (“Majanduslikud tabelid”)

Anne-Robert-Jacques Turgot

Anne-Robert-Jacques sündis 10. mail 1727 Pariisis. Oma hariduse sai ta kirikust ja Sorbonne’i ülikoolist. Huvi majanduse vastu demonstreeris ta esmakordselt 1749. aastal kirjutades kriitika John Law ekspansiivse paberrahasüsteemi suunal. Samuti huvitus ta kirjandusest, püüdes mugandada ladina keele eripärasid prantsuse keelde, mis saavutas ka Voltaire’i heakskiidu. 1750. aastatel hakkas ta aktiivselt tegelema poliitikaga ja eelkõige majandust puudutavate küsimustega. Seeläbi tutvus ta füsiokraatidega ja asus Quesnayõpilaseks.  Töö kõrvalt tegeles ta ka pidevalt kirjutamisega. Turgot karjääri tipp oli vaieldamatult vahemikus 1774-1776, mille jooksul ta, olles mereväe minister, keeldus muuseas Ameerika Revolutsiooni rahalisest toetamisest, kuna ei näinud selles Prantsusmaa jaoks kasu. Siiski uskus ta selle edusse. Elu viimastel aastatel langes Turgot väidetavalt kuningavõimu suunalise kriitika tõttu ebasoosingusse. Ta suri 18. märtsil 1781. aastal.

Üldise vabaturgu pooldava teooria levitamise kõrval võib Turgot peamiseks panuseks majandusteooriasse lisaks tsentraalsete regulatsioonide kriitikale pidada ehk tähelepanu suunamist asjaolule, et liberalism ei ole tingimata utopistlikult ideaalne süsteem. Ta väitis, et turul saab alati olema pahatahtlikke ettevõjaid ja petetud tarbijaid, kuid selle vastu töötab turg välja omad vahendid. Samuti tõi ta majandusarengu olulise aspektina välja selle, et investeeringute aluseks on säästud. Kapitalisti intressitulu oli aga Turgot arvates justkui tööliste makstav tasu ettevõtjale selle eest, et nad ei pea oma sissetulekutega ootama toodangu maha müümiseni. (Rohkem Turgot’st)

Olulisemad tööd

1770 – “Réflexions sur la formation et la distribution des richesses” (“Rikkuse tekkimisest ja jaotumisest”)

Antoine Louis Claude Destutt de Tracy

Claude sündis 20. juulil 1754 aastal Pariisis. Tema isa oli šoti päritolu sõdur. Oma hariduse sai ta kodunt ja Strasbourg’i ülikoolist. Viimases püüdsid erilist tähelepanu tema füüsilised võimed mistõttu ta suundus edasi sõjaväkke. 1792. aastal sai ta ratsaväe ülemaks, kuid taandus sellelt positsioonilt hiljem ja pühendus teaduslikule tööle. Vahepealsete vangis veedetud aastate jooksul suunas ta oma huvi loodusteadustelt filosoofiale. Keisririigi ajal oli ta senati liige, kuid osales selle töös vaid vähesel määral. Oma elu teises pooles nimetati ta ka mitmete akadeemiliste ühenduste liikmeks, mille tegevustest ta kõrge ea tõttu aga tihtipeale eemale hoidis. Destutt de Tracy suri 9. märtsil 1836 oma sünnilinnas.

Majandusteaduses jäid tema panused peamiselt metodoloogia valdkonda. Ta rõhus deduktiivse meetodi rakendamisele sotsiaalteadustes ja jagas majanduse kaheks haruks – tegevused (prakseoloogia) ja vahetused (katallaktika). Eristus, mis mängib olulist rolli ka Ludwig von Misese ja tema õpilaste töödes. Samuti pööras ta olulist tähelepanu subjektiivse väärtusteooria algetele. Suurema menu osaliseks said aga tema poliitökonoomilised ja -ideoloogilised tööd. Olles edukamad välismaal kui kodus, omasid nad mõju isegi Thomas Jefferson’i vaadetele. Viimane tõlkis ka ise Destutt de Tracy töid. (Rohkem Destutt de Tracyst)

Olulisemad tööd

1817 – “Elémens d’idéologie” (“Ideoloogia defineeritult”)

Jean-Baptiste Say

Jean-Baptiste sündis Lyoni linnas 5. jaanuaril 1767 protestanlikku perekonda. Kuna tema karjääri kujutati ette äris, saadeti ta koos vennaga õppima Londonisse erinevate ettevõtjate teenistustesse. Naastes kodumaale asus ta tööle Étienne Clavière juhitud elukindlustfirmasse. Oma esimesed katsed kirjamehena tegi ta oma varastes kahekümnendates ning selleks ajaks kui ta 1793. aastal abiellus Mlle Deloche’ga oli ta juba tuntud kirjastaja. Sajandivahetusel toimetas ta ajakirja “La Decade philosophique, litteraire, et politique” (“Filosoofia, kirjanduse ja poliitika dekaad”), levitades Adam Smithi ideid. 1799. sai ta ka tollase parlamentaarse koja tribunaadi liikmeks. Olles pidevalt jäänud kindlaks oma vaadetele, mis sattusid konflikti Napoleoni plaanidega, oli ta 1804. aastal sunnitud poliitikast taanduma, pärast mida ta asutas vabriku, mille mitusada töölist töötlesid puuvilla. Vaatamata tsensuurile jätkas ta ka oma majandusteooria arendamist. Kümme aastat hiljem õnnestus tal oma töö taas avaldada, mille tulemusel saatis Prantsuse valitsus ta üle lahe inglise majandust uurima. 1819. aastal loodi talle Conservatoire des Arts et Metiers juures industriaalökonoomika õppejõu positsoon ning 1831 sai ta  Collège de France poliitökonoomika professoriks. Vahepeal valiti ta ka Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välismaalasest liikmeks. Say suri Pariisis 15. novembril 1832.

Say näol on kahtlemata tegemist prantsuse klassikalise koolkonna tuntuima esindajaga. Adam Smithi kuulsa järgijana Prantsusmaal ning klassikalise liberalismi vaadete levitajana on ta siiski panustanud majandusteooriasse ka omalt poolt, saades eelkõige tuntuks tänu omanimelisele seadusele:

“Väärib märkimist, et toode ei valmi ennem, kui hetkel, mil ta võimaldab turgu teistele toodetele oma väärtuse täielikus ulatuses. Kui tootja on teinud viimse viimistluse, tahab ta toote koheselt maha müüa, kuna selle väärtus võib tema kätes langeda. Aga ta pole ka vähem valmis kulutama selle eest saadavat raha; kuna ka raha väärtus on kaduv. Kuid ainus võimalus vabaneda rahast, on soetada üks või teine toode. Seega loob ühe toote valmistamine koheselt väljundi ka teistele toodetele.”

Say seaduse sisuks on tõdemus, mida tihtipeale lühendatakse eksitavaks fraasiks “pakkumine loob nõudluse”. Mida Say selle all silmas pidas pole mitte see, et ettevõtja võib turule pakkuda mida iganes ja tarbijad ostavad selle ära, vaid, et mingi hüve tootmine loob koheselt nõudluse teiste samas väärtuses hüvede järele, mis on vajalikud esimese tootmiseks. Samuti viitab see tööjaotusele, mille järgi ei tooda igaüks ise kõike oma vajaduste rahuldamiseks vajalikku, vaid iga inimene keskendub ühele konkreetsele tööle ja hiljem vahetatakse erinevates kohtades toodetut omavahel.

Samuti on oluline Say rõhk ettevõtjal, kui majanduse kesksel liikmel, kes üritab ennustada inimeste tuleviku vajadusi ning püüdes neid rahuldada võtab riske koondamaks kapitali ja organiseerimaks selleks vajalikku tootmist. Väärtusteooria poolelt oli Say seisukoht, et hüve väärtus peitub kasulikkuses tarbija jaoks ja mitte selle loonud töölise pingutustes. Nii eristas ta kasutusväärtust ja vahetusväärtust. Rahateoorias keskendus Say raha majandusteaduslikele omadustele, mis annavad teatud kaupade rahaks kujunemisele sisulise seletuse, vastandudes seeläbi teooriatele, mille järgi annab rahale väärtuse seadusandlus. (Pikemalt Sayst)

Olulisemad tööd

1803 – “Traité d’économie politique ou simple exposition de la manière dont se forment, se distribuent et se composent les richesses” (“Traktaat poliitökonoomikas”)

Claude Frederic Bastiat

29. juunil 1801 Bayonne’s sündinud Frederic jäi 9 aastaselt orvuks ja seeläbi oma isapoolsete vanavanemate eestkoste aluseks. 17-aastaselt suundus ta tööle perekonna ekspordiga tegelevasse firmasse. Saanud kaheksa aastat hiljem vanaisa pärijaks, tekkis tal küllaldaselt vahendeid keskendumaks oma intellektuaalsete huvide arendamisele – mis hõlmasid filosoofiat,  ajalugu, majandust, luulet, reisimist jpm. Pärast 1830. aasta keskklassi ülestõusu suundus ta poliitikasse ning pärast 1848. aasta Prantsuse Revolutsiooni sai koha ka rahvuslikku seadusandlikkusse kogusse. Olles nakatanud tuberkuloosi, lahkus ta meie seast 24. detsembril 1850.

Bastiat näol on tegemist prantsuse klassikalisest koolkonna ilmselt kõige alahinnatuma majandusteoreetikuga. Ta kirjutas nii teaduslikus vormis töid kui ka mitmeid proosalisi esseesid, mis keskendusid riiklike regulatsioonide naeruvääristamisele. Ta viitas majandusteoreetilisele kontseptsioonile, mis enam kui pool sajandit hiljem ristiti alternatiivkuluks. Samuti rõhutas ta, et väärtus saab tekkida ainult siis, kui inimesed näevad milleski enda jaoks kasu ning hinnad kujunevad vastavalt sellele, kuidas inimesed hindavad oma pingutusi, mis oleksid vajalikud turul pakutava hüve loomiseks. Tema suurimaks panuseks on ilmselt aga tähelepanu juhtimine asjaolule, et majanduslike otsuste hindamisel tuleb lisaks kohestele muutustele arvesse võtta pikaajalised ja kaudsed efektid – ühte tegevusala puudutav regulatsioon omab laiemat mõju kogu ühiskonnale.(Pikemalt Bastiat’st)

Olulisemad tööd

1845 – “Economic Sophisms” (“Majanduslikud järeldusvead”)

1848 – “Selected Essays on Political Economy” (“Valitud esseed poliitökonoomiast”)

1850 – “La Loi” (“Õigus”)

1850 – “Economic Harmonies” (“Majanduslikud harmooniad”)

Gustave de Molinari

3. märtsil 1819 Belgias Liège’i linnas sündinud majandusteadlane oli Bastiat intellektuaalne järeltulija. Elades 1840. aastatel Pariisis oli ta “Ligue pour la Liberté des Échanges” (“Vaba kaudanduse liiga”) liige. See aeg osutus ka tema produktiivseimaks perioodiks majandusteooria arendamises. Olles põgenenud keiser Naopleon III ähvarduste najal vahepeal tagasi kodumaale, naasis ta 1860. aastatel Pariisi, mille järel sai ta mitme ajalehe ja -kirja toimetajaks. Seda tööd jätkas ta oma surmani 28. jaanuaril 1912.

Molinari vaieldamatult suurimaks panuseks majandusteaduses jäi teda varasematest liberaalidest eristav nägemus, et vaba turg võib lisaks kõigele muule pakkuda ka korrakaitseteenust riigist oluliselt efektiivsemalt. Tulenevalt sellest peavad mitmed teda esimeseks anarho-kapitalistiks ja tema ideed mõjutasid teiste seas ka ameerika varast anarhistlikku mõtlejat Benjamin Tucker’it. (Rohkem Molinarist)

Olulisemad tööd

1849 – “De la production de la sécurité” (“Turvalisuse tootmine”)

- Robert Müürsepp, 2012