Hispaania skolastikud

Martín de Azpilcueta

1491

Francisco de Vitoria

1492

Diego de Covarubias y Leyva

1512

Luis de Molina (1535-1600)

Luis sündis 1535. aasta septembris Cuenca linnas Hispaanias. 18 aastaselt astus ta Jeesuse Seltsi (Jesuiitide ordu) Alcalas. Olles lõpetanud oma noviitsiaja, saadeti ta Portugali Coimbra Ülikooli teoloogiat õppima. Samas paigas alustas ka oma karjääri. Tänu tugevatele õpitulemustele pakuti talle Coimbras filosoofia professori positsiooni. Paari aasta pärast suundus ta aga juba edasi teoloogia õppetooli juhatajaks tollal kõrgelt hinnatud Evora Ülikooli. 1590. aastal otsus ta minna erru ja pöördus tagasi oma kodulinna, kus ta plaanis keskenduda kirjatööle. Siiski kutsuti ta juba paari aasta pärast Madriidi moraalset teoloogiat õpetama. De Molina suri 12. oktoobril 1600 Madriidis.

Kuigi De Molina on eelkõige tuntud oma panuse eest teoloogiasse ja St. Thomas Aquinase “Summa Theologiae” kommenteerimise poolest, oli ta ka tuntud jurist ja poliitfilosoof. Tema tollal vastuoluline nägemus, et inimesed täidavad läbi oma vaba tahte jumala plaani, viis ta eraomandi kaitsmiseni ja orjanduse hukkamõistmisele.

Kandes kaupadele kehtivad nõudluse ja pakkumise seosed üle rahale, jõudis de Molina ostujõupariteedi teooriani. Ta järeldas, et muude tingimuste samaks jäädes hakkab raha koguse kasvades selle väärtus langema. Sellest tulenevalt hakkavad kasvama ka palgad ja hinnad. Nii võib raha väärtus tulenevalt selle kättesaadavuse lihtsusest erinevate paikade vahel varieeruda. Nõudluse ja pakkumise vaheliste seoste tulemina nägi de Molina ka hindu. Sellest tulenevalt oli ta vastu ´õiglasele hinna´ kontseptsioonile kui tootmiskulude ja ´mõistliku´ kasumi summale.

Ta käsitles majandusanalüüsis ka konkurentsi mõistet, analüüsides selle mõju hindadele. Erinevalt mitmetest kaasaegsetest oli de Molina vastu tsentraalsele hindade fikseerimisele. Olulise tähisena võib ära märkida veel asjaolu, et de Molina oli esimene teoreetik, kes nägi deposiite osana rahapakkumisest.

Olulisemad tööd

1588 – De liberi arbitrii cum gratiae donis, divina praescientia, praedestinatione et reprobatione concordia

1595 – De iustitia et iure

Juan de Mariana (1536-1624)

Juan sündis Toledo lähistel Talavera de la Reina linnas aastal 1536. Arvatavasti oli ta Toledo kanooniku vallaslaps. 1553. aastal astus ta Alcala Ülikooli ja aasta hiljem liitus ta vastasutatud Jeesuse Seltsiga (Jesuiitide ordu). 24-aastaselt kutsuti ta Rooma teoloogiat ja filosoofiat õpetama. Tema õpilaste hulka kuulus ka tulevane kardinal Robert Bellarmine. Pärast 8 aastat Roomas läks ta edasi jesuiitide juhitud kooli Sitsiilias. Sealt edasi suundus de Mariana Pariisi Ülikooli, kus ta püüdis tähelepanu Thomas Aquinase kirjutiste ettekandmisega. Sattunud vahepeal inkvisitsiooni huviorbiiti sai ta 1574. aastal siiski loa pöörduda tagasi oma sünnipaika tervist parandama. Toledos keskendus ta kirjatööle kohalikus jesuiitide residentsis. Oma äärmuslike seisukohtade tõttu arreteeriti ta põgusalt kuninga solvamise eest, kuid paavst keeldus teda süüdi mõistmast. De Mariana suri 17. veebruaril 1624 Madriidis.

Kuigi de Mariana kirjutas rohkelt kogu oma elu jooksul, hakkas tema töö, ühendades endas varasemate skolastikute teooriaid, kandma vilja  17. sajandi alguses. Ta astus välja loomuõiguse kaitseks ja oli seisukohal, et riigil ja valitsejatel ei ole õigust otsustada kodanike vara üle nende nõusolekuta. Nii oli ta vastu valitsejatele omavolilisele maksude kehtestamisele ja leidis, et on õigustatud isegi viimaste vägivaldne kukutamine. Eristades üksteisest kuningat, kes piirab oma tegusi kodanikega arvestava mõistuse ja õiglusega, ja türanni, kes astub lihtsalt kõigist üle, oli ta vastu ka riiklikele monopolidele. Need olid tema silmis lihtsalt varjatud maksukogujad.

De Mariana kirjutas aga ka rahateooriast, leides, et valitseja ei tohiks sissetuleku suurendamiseks vähendada kunstlikult raha väärtust. Toimugu see siis läbi müntide väärismetalli sisalduse vähendamise või täiendavate müntide ringlusesse paiskamise, peab see olema keelatud kuna toob endaga kaasa hinnatõusu ning halvab majandusliku arvestuse. Läbi majanduse kulgevat inflatsioonitsüklit nägi ta kui maksu, mis soodustab ühtesid teiste arvelt. Tõdemuses, et raha väärtus ja hinnad peavad sõltuma inimeste hinnangutest asjade kvaliteedile ja haruldusele, võib näha varajast subjektiivse väärtuse teooriat. Seega on kergelt mõistetav ka tema vastuseis hinnakontrollidele.

Riigirahanduse kohta ütles de Mariana, et kuningas peaks olema ettevaatlik oma vasallide ja teenijate tasustamisega. Mõistlik ja kontrolli all kulutamine koos tasakaalus eelarvega oli tema arvates palju silmapaistvam kui priiskav raha tuulde loopimine ja poliitilise soosingu ostmine. Kritiseerides ka jesuiitide militaristlikku sisekorda, väitis ta, et informatsiooni puuduse tõttu on võimatu anda rahulolu tagavaid riiklikke käske. Seaduste ja reeglite rohkus viib suutmatuseni neid meeles pidada ja põhjustab reputatsiooni languse kogu seadusandlusele. (Rohkem de Marianast)

Olulisemad tööd

1592 – “Historiae de rebus Hispanie” (“Hispaania ajalugu”)

1599 – “De rege et regis intiutione” (“Kuningast ja kuninglikest institutsioonidest”)

1609 – “De monetae mutatione” (“Raha muundamisest”)