Majandusseaduspärad
Say seadus
(“Traktaat poliitökonoomikas”, 1803)
“Väärib märkimist, et toode ei valmi ennem, kui hetkel, mil ta võimaldab turgu teistele toodetele oma väärtuse täielikus ulatuses. Kui tootja on teinud viimse viimistluse, tahab ta toote koheselt maha müüa, kuna selle väärtus võib tema kätes langeda. Aga ta pole ka vähem valmis kulutama selle eest saadavat raha; kuna ka raha väärtus on kaduv. Kuid ainus võimalus vabaneda rahast, on soetada üks või teine toode. Seega loob ühe toote valmistamine koheselt väljundi ka teistele toodetele.”
– Say seadus tõdeb tööjaotuses esinevat asjaolu, et inimesed keskenduvad millegi tootmisele eesmärgiga oma toodangut vahetada millegi muu neile kasulikuma vastu. Kuigi Say seadus ütleb, et agregeeritud tasemel võrdub pakkumine alati nõudlusega, võib siiski esineda lahknevusi konkreetsete toodete vahel, kuna üksikule tootele ei pruugi leiduda tarbijat.
– Robert Müürsepp, 2014