Majandusteaduse põhitõed
Milline on õige majandusteaduslik uurimismeetod?
Eraomandi roll majanduses
Kuidas mõista intressi?
Säästmise majanduslik mõju
Majandusliku väärtuse allikas
Raha olemusest
Milline on õige majandusteaduslik uurimismeetod?
Tingituna matemaatiliste ja statistiliste meetodite arengust, hakkasid 19. sajandi teisel poolel sotsiaalteadutes jõupositsiooni haarama empirism ja positivism. Paljud teadlased olid seisukohal, et erinevate ühiskondlike nähtuste mõistmiseks on vaja omada piisavalt ajaloolist informatsiooni. Pidades sotsiaalseid süsteeme kultuurispetsiifilisteks ja seetõttu üle aja ja ruumi mitteüldistatavateks, kritiseerisid nad loogilisest järeldamisest lähtuvaid meetodeid. Nad uskusid, et andmete põhjal on võimalik luua loodusteadustes rakendatavatele sarnaseid mudeleid, mille abiga oleks võimalik luua paremat ühiskonda.
Sellisele muutusele oli jõuliselt vastu Carl Menger, kes väitis, et majandusseadused tulenevad inimloomusest ja seetõttu on ainuvõimalik viis majanduse mõistmiseks luua loogilisele järeldamisele tuginev süsteem. Põhjalikuma selgituse andis oma eelkäija lähenemisele Ludwig von Mises. Ta rõhutas, et sotsiaalteadused uurivad sihipäraselt käituvaid inimesi, kes üritavad vahendeid ökonoomselt kasutada, et saavutada soovitud eesmärke. Majandusteadlased peavad Misese sõnul end eristama loodusteadlastest veel sellegi tõttu, et majanduses uuritavad nähtused ei sõltu kuidagi nende füüsikalistest ja keemilistest omadustest. Kapitalikaubad, raha, palgad ja teised majanduslikud kontseptsioonid on abstraktsed ning neid iseloomustab ja eristab üksteisest inimese subjektiivne suhtumine neisse. Tegemist on vaimsete konstruktidega.
Korrektne on majandusteadlasel alustada iseenesestmõistetavatest algtõdedest (aksioomidest):
- inimtegevus on sihipärane,
- inimesed eelistavad hüvet saada pigem rohkem kui vähem,
- inimesed eelistavad hüvet saada pigem varem kui hiljem,
- kõik vahetuse osapooled saavad kasu ex ante (s.t. nad teevad vahetuskaupa kuna eeldavad, et saavad sellest kasu).
Neile väidetele tuginedes saab tuletada tervikliku seletuse inimkäitumisest, inimeste vahelistest suhetest ja ühiskondlikest nähtustest. Mises nimetas sellise lähenemise sotsiaalteadustele prakseoloogiaks.
Prakseoloogilisest meetodist annab põhjaliku ülevaate Hans-Hermann Hoppe monograafias “Majandusteadus ja austria meetod” (“Economic Science and the Austrian Method”).
Eraomandi roll majanduses
Omandi kontseptsioon on inimkonda saatnud läbi ajaloo. Selle puhul on tegemist suhtega inimese ja materiaalsete objektide vahel – omanik ja omand. Mõnede teadlaste arvates väljendab omand aga lihtsalt seda, kuidas inimesed ise suhestuvad maailma ülejäänud füüsilistesse objektidesse. Kaasaegses lähenemises on selle suhte ühes pooles asendatud inimene juriidilise isikuga. Viimaseks võib olla ka ettevõte. Majandusliku analüüsi seisukohast ei oma see aga olulist tähtsust, sest ettevõtted pole täiesti iseseisvad ja kuuluvad siiski üksikisikute eraomandusse (üksikomand, kaasomand). Veel on tänapäeval tekkinud selline mõiste nagu avalik omand (ühiskondlik omand), mille all mõistetakse rahvale alluvale riigile kuuluvaid varasid.
Traditsiooniliselt koosneb omandiõigus järgmistest komponentidest:
- kontroll omandi üle,
- õigus omandist saadavale kasule,
- õigus omandit edasi anda ja müüa,
- õigus teisi enda omandist eemale hoida.
Siinkohal on oluline mainida, et need õigused kehtivad kõigile võrdselt. See tähendab, et kellelgi pole alust sekkuda teiste omandiõiguse rakendamisse nende enda vara puhul.
Kui avalik omand kehtestatakse seaduse jõuga, siis eraomandi allikaks on klassikaliselt olnud töö. Enim tuntud on ehk selles vallas John Locke’i poolt kirja pandud loomuõiguslik printsiip, et kui inimene omab iseennast, siis omab ta sellest tulenevalt ka neid objekte, mis sünnivad tema töö sidumisel looduses leiduvaga (homesteading). Niimoodi saadud omandi kasutuse üle võib selle omanik iseseisvalt otsustada, kuni ta ei riku kellegi teise samaväärset õigust. Mõned on seisukohal, et selline omandiõigus kehtib ainult seni, kuni inimene talle kuuluvat vara reaalselt rakendab. Hülgamine on aga võrdsustatud omandiõigusest loobumisega.
Benjamin Tucker ja teised on inimese töö kõrval näinud omandi tekkimiseks veel teistki vajalikku tingimust. Selleks on haruldus. Nende nägemuse järgi on omandi kontseptsiooni eesmärgiks tegeleda asjaoluga, et mitmed looduse poolt pakutud ressurssidest on piiratud, ja seega on vaja kuidagi kindlaks teha, kes otsustab nende kasutamise üle. Tihtipeale tekib siinkohal probleem intellektuaalse omandi diskussioonis, kuna ideed pole otseselt kuidagi piiratud – miski ei takista erinevatel inimestel tulla samale mõttele. Samas võib argumenteerida, et tänasel päeval intellektuaalse omandina eristatavad objektid (raamatud, tarkvara jne) on kaitstud nende materiaalsete kandjate (paber, arvutiressursid jne) piiratuse kaudu.
Majanduses on läbi tehtud töö tekkinud eraomandil oluline roll. Kuna inimesed saavad oma vara vastavalt iseenda soovidele edasi anda või vahetada ja nad lähtuvad sealjuures oma heaolu maksimeerimisest, tekib turul olukord, kus erinevate kaupade vahetuskursid (hinnad) kajastavad mis määral mingit kaupa väärtustatakse. See teeb võimalikuks hinnata kuivõrd efektiivselt on ressursid majanduses rakendatud. Asjakohasteks indikaatoriteks on kasum ja kahjum. Nii saab võimalikuks ressursside vajadusel ümberpaigutamine moel, mis veelgi suurendab ühiskonna heaolu.
Paljud teadlased on seisukohal, et just sellisel moel esile kerkinud ja majandusarvestust võimaldav eraomand on tsivilisatsiooni aluseks.
Kuidas mõista intressi?
Intressist on kogu majandusmõtte ajaloo jooksul loodud erinevaid teooriaid. Mõnede näidetena võib välja tuua, et intressi on peetud nii likviidsuse hinnaks – kompensatsiooniks kapitalisse investeerimise või raha välja laenamise eest – kui ka niisama kapitalituluks, mida on võrreldud tööjõule makstava palgaga. Seda on peetud niisama kasumikski, mida ettevõtja teenib müües kaupa tootmiskulutustest kallimalt. Tulenevalt sellest, millise teooria keegi on endale omaks võtnud, on kujundatud ka nägemus sellest, kas intressi puhul on tegemist moraalse nähtusega ja kas seda tuleks kuidagi reguleerida.
Enamuse intressi käsitlevate lähenemiste nõrkuseks on asjaolu, et kuigi nad toovad välja mingi situatsiooni reaalsest elust, kus intressid esinevad, või kirjeldavad intressi mõnda konkreetset omadust, ei kata need teooriad intressi fundamentaalset külge. Nad ei selgita intressi kui nähtuse päritolu. Miks toodab kapital intressi? Miks küsitakse laenu andmisel suuremat tagasimakset? Ja nii jääb analüüsimata ka see, kuidas tuleks intressi suhtuda.
Kuigi intressi olemuse üle on vähema või suurema eduga proovinud arutleda mitmed, oli Eugen von Böhm-Bawerk esimene, kes pani kirja põhjaliku selgituse kuidas intress tekib. Nimelt on tegemist inimeste ajaeelistust kajastava nähtusega. Nagu ütleb üks prakseoloogilistest aksioomidest, eelistavad inimesed saada sama hüve pigem varem kui hiljem. Kui sellest edasi mõelda, siis kõlab loogiliselt, et tänasest tarbimisest loobutakse juhul kui loodetakse tulevikus rohkem hüvet saada. Siin tulebki mängu intress, mis näitab seda, kui palju me tahame saada tulevikus selle eest, et me jätame olevikus tarbimata. Mida kiireloomulisemad on meie vajadused, seda suurem on ka intress.
Tootmistegurid (kapital) teenivad seega intressi läbi selle, et nad osalevad tulevikus müüdava väärtuslikuma kauba valmistamises. Kuigi kaup võib aasta pärast minna müügiks sama hinnaga, mis tänagi, väärtustatakse seda perspektiivi praegu madalamalt. Seetõttu saab võimalikuks tootmine alla müügihinna.
Moraalsed intressiteooriad võib ajaeelistuse seisukohast aga niisama kõrvale heita. Kuna intressi näol on tegemist meie igaühe subjektiivseid hinnaguid kajastava nähtusega, siis on ahnust kritiseerivad ja muud sellised teooriad lihtsalt kohatud. Mis puutub aga turuintresside reguleerimisse tsentraalsel tasandil, siis see sõltub puhtalt sellest, kuivõrd me soovime, et turg kajastaks meie praeguseid hinnanguid.
Säästmise majanduslik mõju
Säästmine on tarbimise edasilükkamine tulevikku. See tähendab, et me loobume tänasest tarbimisest suurendamaks oma tulevast tarbimist. Põhjus, miks inimesed seda teevad on äärmiselt lihtne – oma heaolu ühtlustamine üle aja. Kuna me ei tea kõike, mida tulevik endaga kaasa toob, siis on oluline panna osa oma tänase töö viljadest kõrvale maandamaks tuleviku määramatusega kaasnevaid riske. Me ei tea, millist väärtust me tulevikus oma tööst saame, ja seetõttu ei tea me ka seda, kuidas me suudame ennast elatada.
Loomulikult pole mõtekas ega isegi võimalik säästa kogu oma sissetulekut, sest rahuldada tuleb ka meie oleviku vajadusi. Alustades söögist ja eluasemest, võime jooksvalt kulutada veel nii oma tööalaste oskuste suurendamisele kui ka niisama head tunnet pakkuvate hüvede nautimisele. Kui suure osa oma tuludest me kõrvale paneme, sõltub eelkõige sellest, milline on meie ajaeelistus ehk tänaste vajaduste pakilisus ja hinnang tulevastele oludele. Kuigi nähes tulevikku stabiilsena võib tekkida vajadus väiksemate säästude järele, tuleb võtta arvesse, et mida kõrgem on meie elatustase, seda kõrgem on ka risk, mida tuleviku määramatus endaga kaasa toob. Mida suurema osa moodustab meie sissetulekust jooksvad kulutused, seda enam kannatab meie elatustase kui meie sissetulek langeb. Seetõttu võime otsustada säästa jooksvatele kulutustele katte loomise asemel ka millegi suurema ostmiseks, mis vähendab meie sõltuvust jooksvast sissetulekust. Paari kuu üüri kõrvale panemise asemel võime hoopis korjata raha maja ostmiseks.
Eelnevalt kirjeldatu oli säästmise otsene roll, mida saavad vahetult kogeda kõik inimesed. Kuid säästmisel on ka kaudne roll, mille olemusele viitab eelmist lõiku lõpetanud näide.
Heaolu suurendamiseks ja tuleviku riskide maandamiseks võime investeerida oma säästud kapitali loomisesse. Mida vähem inimesed täna tarbivad, seda enam on vahendeid, mida on võimalik panustada olemasolevate tehnoloogiate edasiarendamiseks ja uute tootmismeetodite ning hüvede välja mõtlemiseks. Kui üksikul saarel elav Robinson tahab kookospähklite kättesaamist lihtsustada pika teiba valmistamisega, peab ta seda tegema aja arvelt, mis varasemalt läks pähklite korjamisele. Selleks peab tal aga olema eelnevalt kõrvale pandud piisaval hulgal pähkleid, mida ta saaks teiba ehitamise ajal nälgimise vältimiseks tarbida.
Kapitali puhul tasub meeles pidada, et see vajab ka hooldust. Säilitamaks teibast saadud suuremat tootlikust peab Robinson iga natukese aja tagant valmistama uue teiba, et asendada kasutamise käigus kulunud teivast. Kuna tegemist on sama tööga, peab tal oma kapitalitaseme säilitamiseks olema kogu aeg kõrvale pandud vajalik kogus kookospähkleid. Tootlikkuse kasvust tuleneva suurema pähklite sissetuleku arvelt võib ta aga suurendada oma tarbimist või investeerida juba hoopis teiste hüvede (bambusest onn) või uute kapitalikaupade (võrk kalapüügiks) valmistamiseks.
Ühiskonnale sobivaim vahekord säästmise ja tarbimise vahel sõltub aga juba eelnevalt viidatud inimeste loomulikest eelistustest. Kui valitsused moonutavad seda maksude ja intressimääradega, siis satume olukorda, kus me säästame kas rohkem või vähem kui on meie vajadustest lähtuv tegelik soov. See tähendab aga, et ressursside rakendatus majanduses ei lähtu enam meie vajaduste parimast võimalikust rahuldamisest.
Majandusliku väärtuse allikas
Pikka aega tugines majandusteooria turuhindade selgitamisel sisemise väärtuse teooriatele. Neist olulisim oli tööväärtusteooria. Selle järgi sõltub majandusliku hüve väärtus viimasesse panustatud füüsilise töö mahust. Seetõttu nägid 18. sajandi klassikalised liberaalid väärtusloomet eelkõige põllumajanduses ja tööstuses. Majanduse teenuste poolt, eesotsas kaubandusega, peeti lihtsalt kõrvaltegevuseks, mis ei suurendanud ühiskonna heaolu. Tööhulka, mida on vaja mingi hüve valmistamiseks, mõisteti kui selle hüve loomulikku väärtust. Sellises kontekstis on mõistetav ka Karl Marxi kapitalismi suunaline kriitika, mille järgi peaks kogu kasum kuuluma tootmisprotsessis osalenud töölistele.
19. sajandi teisel poolel leidis majandusteaduses aset aga oluline muutus. Carl Menger, Leon Walras ja Stanley Jevons tulid üheaegselt ja üksteisest sõltumatult välja piirkasulikkuse teooriaga (nn. marginalistide revolutsioon), mis tunnistas turuhindade komponendina ka hüve kasutusväärtust tarbija jaoks. Tarbija huvide kaasamine hinnaanalüüsi tegi omakorda võimalikuks subjektiivse väärtusteooria esile kerkimise. Põhjuseks oli fundamentaalne muudatus arusaamas majandusliku väärtuse olemusest.
Subjektiivse väärtusteooria järgi pärinevad kõik väärtushinnangud inimmõistusest. Inimene ise hindab, milline hüve on talle vajalik ja millisel määral. See tähendab, et rukkileib ei oma väärtust mitte sellepärast, et ta on rukkist valmistatud küpsetis, vaid sellepärast, et vähemalt üks inimene, nähes selles toiteväärtust, tahab seda süüa. Kui aga keegi ei teaks, et rukkileiba on võimalik süüa, poleks sellel ka mingit majanduslikku väärtust ja keegi poleks valmis seda ostma. Inimene pole võimeline omistama asjadele väärtust omaduste kohta, mida ta neis ei näe.
Majandusliku väärtuse allikaks on iga inimese individuaalsed vajadused ja nende rahuldamiseks kõlbulikud omadused, mida ta näeb konkreetses asjas. Sealjuures ei oma tähtsust, kas need omadused ka reaalselt osutuvad sellisteks nagu me ette kujutame. Oluline on see, et me usume nende omaduste olemasolu.
Raha olemusest
Majanduslikest nähtustest on läbi inimkonna ajaloo olnud enim probleemide keskmes ilmselt raha. Diskussioonid on ulatunud alates teoreetilistest mõtteavaldustest raha olemusest kuni selleni kellel ja kui palju seda üldse olema peaks. Raha on nimetatud nii ebavõrdsuse kui ka lausa kurjuse allikaks. On vaieldud selle üle kas rahaks peaks olema väärismetallidest mündid, niisama tsentraalselt seadusega kehtestatud pabertähed või peaks raha olema lausa lihtsalt virtuaalne. Mõned teooriad nimetavad raha lausa võlakirjakski. Kõigist erinevatest raha käsitlustest ja sellega seonduvatest poleemikatest saaks koostada küllaltki põhjaliku teatmeteose.
Mis raha siis ikkagi on ja milleks me seda vajame? Eks omast kogemusest teame kõik, et raha on vahetusvahend, mida loovutades saame soetada endale vajalikke kaupu ja teenuseid. Ja raha sünnilugu näitab meile ka tema kasulikkust. Selleks peame kaasaegsest kompleksest majandusest minema arengus tükk maad tagasi primitiivsemasse barteripõhisesse kaubandusse. Viimases vahetatakse lõpptarbekaupu üksteise vastu otse. See tähendab, et mõlemad vahetuse osapooled kavatsevad saadud kaupu ise tarbima hakata. Ehk viljaomanikust lehmatahtja teeb vahetuse lehmaomanikust viljatahtjaga. Just selles kohas tekib aga ühel hetkel majanduses tõsine probleem. Mida osavamaks muutuvad inimesed mingis töös ja seega sellele rohkem spetsialiseeruvad seda enam kasvab vajadus bartertehingute järele. Ja mida enam kasvab erinevate hüvede hulk seda suuremaks muutub võimalike bartertehingute arv. Seetõttu muutub aga keerulisemaks ka endale sobiva vahetuspartneri leidmine. Kui paljud teist tunnevad inimesi, kes oleksid valmis teie poolt praegu oma ametis tehtava töö eest teile vajalikke hüvesid otse vahetama?
Tekkinud probleemist päästabki meid välja raha. Siinkohal tuleks aga kindlasti meeles pidada, et täpselt nii nagu kõik muud sotsiaalteaduste subjektid ei ole ka raha üks konkreetne käega katsutav asi, vaid funktsionaalne nähtus, mille omaduste kandjateks võivad olla erinevad selleks sobivad meediumid.
Laiendamaks oma võimalike vahetuspartnerite ringi tuleb meil endale soovitava hüve eest pakkuda vastu midagi, mida juhul kui teine inimene seda ise tarbida ei soovi, on tal võimalik seda oma vajaduste rahuldamiseks suhteliselt kergelt edasi vahetada. Mugavus aga paneb võimalikele kasutatavatele asjadele teatud piirangud. Kindlasti peaks vahetusvahendi väärtus olema inimeste jaoks piisavalt kõrge, et nad ei peaks endaga meeletuid koguseid kaasas kandma. Samas ei tohi see väärtus olla nii kõrge, et täpne arveldus muutuks keeruliseks. Samuti oleks hea kui vahetusvahendi väärtus säiliks ajas võimalikult kaua, sest siis poleks meie tarbimisvõimalused ajaliselt piiratud. Nii saaksime ka säästa ühekordseteks kulukamateks ostudeks, ilma et peaksime oma tootlikkust ülearu palju suurendama. Lisaks oleks hea, kui vahetusvahendina kasutatava hüve pakkumine oleks niivõrd piiratud, et tema väärtus püsiks üle aja suhteliselt stabiilsena. See võimaldaks meil kergemini mõista turul toimuvaid hinnamuutusi ja teha tulevikuks planeerides täpsemaid otsuseid. Viimane on äärmiselt oluline ettevõtjatele, kelle otsused on tarbijate omadest suurusjärkude võrra mahukamad, mistõttu nad kannavad ka oluliselt kõrgemaid riske.
Mõistes tehnoloogilise arengu etappe, saame eelnevate tingimuste taustal aru, miks on ajaloo jooksul kasutatud rahana mitmeid erinevaid objekte. Enne paberraha ja digitaliseeritud arveldusi maksti poes kuld- ja hõbemüntidega. Veelgi varasematel aegadel täitsid vahetusvahendi rolli aga loomanahad, sool ja teravili. Sõjaaegadel ja vanglates on rahana kasutusel olnud aga näiteks hoopis sigaretid. Põllumajanduse arenedes muutus vilja kasutamine ühest hetkest ebapraktiliseks, kuid viimase asendamine näiteks juveelidega polnud mõeldav, kuna vähem väärtuslikuma kauba eest tasumine poleks sellisel moel kõne alla tulnud. Sellistest kauprahadest jäi lõpuks peale kuld kuna täitis rahvusvahelisel tasandil mainitud tingimused alternatiividest paremini.
Siiski ei peatunud parema vahetusvahendi otsimise protsess sellega. Vaid alates 1970-ndatest on maailmas kehtinud paberraha, mille puhul pole otsest kohustust olla kaetud materiaalse tagatisega. Sellise korralduse võimalikkusest aitab meil aru saada kulla väärtuse päritolu mõistmine. Enne kaasaegse tööstuse sündi hinnati kulda eelkõige tema ehte- ja kaunistusomaduste tõttu. Seega võib argumenteerida, et raha väärtus kajastas kulla kasutusele võtmise ajaks endas juba teatud määral eksisteerivaid kultuurilisi väärtusi. Kas see aga tähendab, et kunagi võib saada võimalikuks jätkusuutlik rahasüsteem, mis eksisteerides näiteks ainult virtuaalsel kujul ei vaja enam üldse mingit materiaalset tagatist, on vara öelda.
Tänase olukorra, kus raha luuakse tsentraalselt riigivõimu ja riigivarade (metsad, saared jne.) tagatise najal, hindamine on äärmiselt keeruline, sest seadusliku maksevahendi seadusega on antud riiklikule rahale oluline eelis alternatiivide ees. Sellise kunstliku monopoliga võivad paremad lahendused olla turult lihtsalt jõuga välja tõrjutud.
– Robert Müürsepp, 2012