Majanduskriisi struktuursed muutused (tänavapildis)

“Liis, mulle tundub, et majanduskriis on meile hästi mõjunud,” arvas üks mu hea sõber. “Inimesed hoiavad kuidagi rohkem kokku, ja ma ei mõtle ainult majanduslikus mõttes.” Ma pidin nõustuma.

Tänavapilt on muutunud. Kiirustavate ja närviliste inimeste asemel näeb perekondi pühapäeviti tänavatel jalutamas. Mehed veeretavad lapsevankrit ning naised demonstreerivad oma vanaemadelt päritud pariisi kübaraid ja käekotte.

Tänavatelt on kadunud ekstravagantsed moeröögatused, inimesed ostavad parem ühe kvaliteetse nahkmantli kui kümme naftast valmistatud läikivast põlevmaterjalist jopet, mis nädala möödudes oma aktuaalsuse minetavad. Odavate märsside asemel on ilmunud tänavatele kaunid hästisobitatud käekotid ning mehed on leidnud kapist üles oma rätsepaülikonnad ja siidist lipsud. Kahtlasevõitu moesoengute ja praktiliste siilikate asemel on tulnud linnapilti klassikalise lõikega härrasmehesoengud, mis sobivad samavõrd romantilise õhtusöögi kui laupäevase talgupäevaku juurde.

Kadunud on imelikud ja ebapraktilised kontseptautod ja olemasolevad on paremini hoitud. Ka linnapilti ilmuvad uusehitised on järjest sisukamalt läbimõeldud ning paljud vanad hooned saavad uue ilme. Ära on lõppenud pappmajakeste enampakkumine tühjadel põllulappidel ning pigem saab rääkida juba kinnisvarabuumist renoveeritud kõduelamute turul. Antiik ja vanavaramööbel on hinnas, sest täispuidust mööbel on vastupidav. Naised valivad ehk hoolikamalt oma kuld- ja hõbeehteid, sest kuld ja hõbe on liialt kallid, et neid raisata hooajamoe peale. Inimesed on pöördunud klassikalisemate väärtuste poole ning seda ka perekonnasuhetes.

Muutunud on töömoraal. Töö- ja teeninduskvaliteet on paranenud ning inimesed panustavad rohkem oma karjääri teadlikku arendamisse. Nii töötajad kui tööandjad on huvitatud süsteemsemast arendamisest ning voolavus tööpostidelt on vähenenud.

Mõtlesin sellest, et kas on võimalik, et tõusev ekstsentrilisus on märk majanduse heast tervisest? Kas inimese individualismi tase on seotud sellega, kuivõrd ta vajab teisi inimesi? Majanduskriis annab põntsu rohkemal või vähemal määral igaühele. Ebakindluse vähendamiseks on tarvilik siduda end teiste inimestega, kes saaksid pakkuda turvavõrku, kui midagi peaks juhtuma. Suhete ja ka tarbimise kvaliteet on tähtis, sest pole ressurssi lubada, et need ei pea pingelisemas keskkonnas vastu.

Sellest fenomenist, kuidas majanduslik seis mõjutab inimese olekut, on kõnelenud TEDxMarin’il sotsiaalpsühholoog Paul Piff. Ta täheldas hämmastavalt, kuidas tavaline Monopoly mäng võib avaldada, kuidas inimesed hakkavad käituma, kui nad tunnevad end rikkana.

Ta korraldas katse, kus kaks inimest pandi vastakuti mängima ning valis neist mündiviske abil välja ühe, kelle mängutingimused on paremad: ta sai kaks korda rohkem palka, kasutada kahte täringut ning lõpptulemusel paratamatult võitis mängu. Väljavalitud hakkasid mängu kestel kasutama avatumat kehakeelt, tunnetasid end võimsalt ning rõhutasid oma käitumisega sõltumatust teistest.

Ka videos oli näha, et inimesed, kes tunnetavad, et nad on teistega võrreldes paremini kindlustatud, ei pea enam kaitsma end teiste võimaliku rünnakute eest ning seetõttu tõuseb nende enesekindlus. Mida enam inimene tunneb, et tal on tugevam turvavõrk, seda vähem peab ta muret tundma üksikute rünnakute pärast. Seda loogikat kinnitab ka Maslow kuulus uurimus, mis on aluseks tema motivatsioonipüramiidile; mida vähem peab inimene muretsema oma baasvajaduste kindlustamise pärast, seda enam saab ta keskenduda püramiidi tipmistele väärtustele – esteetilised, eneseteostuslikud ja hiljem ka transedentaalsed vajadused.

health-2Kui inimene ei pea muretsema, kas tal ja tema perekonnal on õhtul kõht täis, saab ta tunda huvi ka suuremate väärtuste vastu. Kui majanduskriis tabas, tunnetasid inimesed tugevat rünnakut oma baasvajadustele – paljud kaotasid töö ning ei saanud enam kindlustada endale ja oma perele ulualust ega leiba. Pöörduti oma sugulaste ja tuttavate poole ning suhted päästsid sageli suuremast kaosest. Täna me näeme oma tänavatel inimeste esteetiliste väärtuste kasvu ja ametiasutustes ka eneseteostuslikkust. Ning viimaseks, on märgata tugevat huvi kasvu ka majandus- ja poliitiliste ning kultuuriliste teemade suhtes, mis kindlustaksid tuleviku ka järgnevatele põlvedele.

Üks teine TEDx-hunt, füüsika ja arvutiteadlane Alex Wissner-Gross, on toonud välja, et intelligentsusel on kalduvus suurendada oma tulevikuväljavaateid. Ta isegi koostas intelligentsuse valemi: F = T ∇ Sτ, millest ta räägib täpsemalt videos.

Minu arvates selgitab see hästi, miks inimesed teevad ka teatud majanduslikke otsuseid; intelligentse loomana on inimese eesmärk suurendada võimalikke valikuid ning iga hierarhia järgmine aste on sellele samale eesmärgile allutatud. Seetõttu võib mõõduka kindlusega väita, et rikkus ei tee inimest õelaks. Ta lihtsalt ei vaja nii palju teisi inimesi, et enda tuleviku valikuid kindlustada. Ressursside paremaks suunamiseks ei ole mõtet kulutada nii palju madalama astme vajadustele, kui kõrgemad on kindlustatud. Aga selleks, et kindlustada paremad väljavaated ühiskonnale, peame me tegema selle valiku. Ainult, ja ainult siis, kui inimene on ületanud kõik muud vajadused, ainult siis, kui ta on jõudnud transtsendentaalsele tasemele, hakkab inimene muret tundma heategevuse, Maa kliima ja maailmamajanduse pärast. Alles siis hakkab ta vaatama, et see, mida ta pärandab oma lastele, oleks väärt tema elu vaeva.

Ja alles nüüd me näeme, kui majanduskriis on meid raputanud, ja mitte varem, et heategevus on tõusuteel. Inimesed panustavad kogukonna arengusse rohkem, kui varem. Tuntakse palju sisulisemalt muret rahva, kultuuri ja keele säilivuse pärast. Jälgitakse päevapoliitikat. Säästmine on tõusuteel. Vanaemad pärandavad oma hoolega hoitud prossid lapselastele.

Kas majanduskriis mõjuks ühiskonnale hästi? Iga mõistusega inimene vastaks eitavalt. Kuid kas me võisime selles tegelikult eksida?

Advertisements