Robert Kitt – Viiskümmend aastat “Kapitalismi ja vabadust”

Käesolev essee on esialgselt ilmunud 2012. aasta Akadeemias nr. 10, lk. 1831-1845. Avaldame teksti autori ja Akadeemia toimetuse loal.

VIISKÜMMEND AASTAT KAPITALISMI JA VABADUST

Robert Kitt

ROBERT KITT (sünd. 1977) on lõpetanud 1999. aastal Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna rahvamajanduse erialal; majandusteaduste magister (2001) ja tehnilise füüsika doktor (2005; TTÜ Küberneetika Instituut). Aastast 2002 töötanud TTÜ Küberneetika Instituudis mehaanika ja rakendusmatemaatika osakonna teadurina, 2001–2007 olnud TTÜ majandusteaduskonnas lektor. Aastast 1994 tegev panganduses: finantsturgude analüütik  ja maakler 1994–1997 ning fondijuht 1998–2007, seejärel mitmesugustel juhtivatel ametikohtadel, 2010. aastast Swedbank ASi juhtkonna liige, ettevõtete panganduse tegevdirektor. Akadeemias on temalt ilmunud artikkel „Komplekssed sotsiaalsüsteemid” (2011, nr 10, lk 1787–1800).

Äsja möödus viiskümmend aastat Milton Friedmani (1912–2006) raamatu Kapitalism ja vabadus (Capitalism and Freedom) ilmumisest ning sada aastat selle autori sünnist. Kuna teose eestikeelne tõlge avaldati juba 1994. aastal ja on ammu läbi müüdud, on alljärgnevate ridade eesmärgiks anda ülevaade sellest teosest ning ühtlasi analüüsida viimase poole sajandi jooksul ühiskonnas toimunud muutusi. Etteruttavalt võib öelda, et viiskümmend aastat tagasi paljude meelest täiesti utoopilisena kõlanud ideedest on praeguseks ligi pooled jäänudki utoopiaks (kas heaks või halvaks — jäägu see lugeja otsustada), mõned on aga saanud teoks ning elavad ühes oma heade ja halbade külgedega edasi ka näiteks Eesti riigis.

Järgnev ülevaade on organiseeritud nii nagu Friedmani originaalgi: kõigepealt on esitatud põhitõed ning seejärel vaadeldud erinevaid ideid ja rakendusi. Püütakse ka põhjendada Friedmani väidete kehtivust tänapäeva sotsiaalses süsteemis, mis on aja jooksul muutunud järjest terviklikumaks ning keerulisemaks. Essee eesmärgiks on arutleda Kapitalismi ja vabaduse teeside üle sõltumata sellest, kas autori ja Friedmani seisukohad ühtivad või mitte.

VALITSUSE ROLLIST ÜHISKONNAS

Friedman alustab oma raamatut president John Kennedy tsitaadiga „Ärge küsige, mida saab riik teie heaks teha — küsige, mida saate teie teha oma riigi heaks”. Kuigi tänapäeval lause viimast poolt eriti ei käsitleta, on esimene küsimus — mida riik saab teha minu heaks — vägagi aktuaalne. Valimislubadused on ju enamjaolt lubadused, mida riik (oma institutsioonide kaudu) hakkab kodanike heaks täitma. Enamasti räägitakse otseselt või kaudselt mingite inimrühmade heaolu suurendamisest. Friedmani väitel peavad vabad inimesed vabal maal ise oma saatuse eest hoolitsema ja seega ei ole õige küsida, mida riik saaks inimese heaks teha. Ka inimene ei peaks riigi heaks suurt midagi tegema, sest ta ei ole riigi vasall. Friedmani arvates on õige küsida, mida saaks inimene koos oma kaaskondsetega riigi kaudu korda saata, et vähendada individuaalset koormust, saavutada ühiseid eesmärke, või põhimõttelisemalt, kaitsta oma vabadust. Riik ehk teisisõnu valitsus on vajalik vabaduse kaitsmiseks. Vabadus ei ole kunagi täielik, riigi ülesanne on piirata tugevamate vabadust, et nood ei asuks iseseisvalt nõrgemate oma piirama. Samas peab riigi enda roll olema piisavalt piiratud, et vältida võimu koondumist kitsa kliki kätte, kes seda omakorda kuritarvitada saaks.

Kuidas tasakaalustada valitsuse volitust ja mandaati, et vabadus ei satuks ohtu? Friedman postuleerib kaks põhimõtet, mis on taganud (vähemasti USAs) kodanike vabaduse.

  • Valitsuse tegevusulatus peab olema piiratud. Selle põhiline roll on kaitsta kodanike vabadust nii väliste kui ka sisemiste ohtude eest. Sisemise vabaduse kaitse all mõeldakse eelkõige seaduse ja korra tagamist, mängureeglite seadmist vaba konkurentsi toimimiseks ning eraõiguslike kokkulepete kaitset (nt omandi kaitset). Tõsi, valitsus võiks aidata saavutada edu seal, kus ühiselt toimetamine loob suuremat väärtust kui üksikult tegutsemine, kuid iga selline tegevuse (ja vastutuse) üleandmine eraisikutelt valitsusele loob ohu ülepaisutatud riigiaparaadi tekkeks.
  • Valitsuse jõud peab olema hajutatud. Otsused peaksid sündima võimalikult kodanike lähedal, mitte pealinnas või keskvalitsuses. On ilmne, et kohalikud omavalitsused peaksid paremini teadma, kuhu rajada kanalisatsiooni või kuidas korraldada kohalikku hariduselu. Kui ühe asumi poliitika inimesele ei meeldi, on tal lihtsam kolida teise asumisse või asuda ise aktiivselt asumi poliitika kujundamisel kaasa lööma. Kui aga võim on tsentraliseeritud, on tavakodaniku valik mõnevõrra karmim: ta peaks hakkama valima uut kodumaad.

ÜLEVAADE LIBERALISMIST

Valitsemise piiramisel ja hajutamisel on inimeste vabaduse säilitamise seisukohast kaitsev roll. Ent on ka teine tahk: ükski valitsus ei suuda oma mitmekesisuses ja loovuses ületada üksikindiviide. Geeniused moodustavad tühise vähemuse, kes tsentraliseeritud riigiaparaadis hukkuks. Ajalugu (nii üldises plaanis kui ka üksikvaldkondades) on mõjutanud väike rühm inimesi, mitte kollektiivne sunnimehhanism. Valitsus võib olla väga edukas kuluefektiivses majandamises, seades sisse kõikvõimalikke standardeid, litsentse, protsesse, järelevalvemehhanisme, kuid sellega asendatakse individuaalne meisterlikkus üleüldise keskpärasusega, mis võib pikema aja jooksul tähendada taandarengut.

Liberalism arenes ideoloogiana välja 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alul. Oma algupärases tähenduses peab see inimese vabadust kõige olulisemaks ühiskonna osaks. Sõltuvalt ajast ja ruumist on liberalismi mõiste omandanud küll ka teisi tähendusi, kuid käesolevas kontekstis (ja Friedmani raamatus) kasutatakse seda sõna just selle algupärases tähenduses. Liberalismi esimesed ideoloogid olid David Hume ja Jeremy Bentham ning lisaks neile ka pigem majandusteadlastena tuntud Adam Smith ja David Ricardo. Rääkides liberalismist, ei saa aga mainimata jätta ka Viini ringi ehk Ludwig von Misest, Friedrich August Hayekit ja Karl Popperit.

Liberalismi tõlgendamisel on üks peamisi väärarvamusi, et liberaal tahab vabaks saada üldse kõigest, sealhulgas vastutusest. Kindlasti ei ole see nii. Võrreldes näiteks sotsialismiga (kus kollektiiv valitseb indiviidi üle), on kodanikel liberalismi koormat kindlasti raskem kanda — nimelt lasub neil ka vastutus oma tegude eest. Liberaal ei taha näha enda teel ühtegi takistust oma vabadusega meelevaldselt ümberkäimiseks, samas teab ta, et vastutab oma tegude tagajärgede eest. Oluline on rõhutada, et liberaal vastutab ka tegemata tegude eest — tal on täielik voli oma vabadust ja sellest tulenevat vastutust kujundada.

Millised on liberalismi alustalad? Ludwig von Mises  postuleerib oma Liberalismis (1927, eesti k 2007): (era)omand, vabadus, rahu, võrdsus (seaduse ees). Liberalism tunnistab vastuvõetavaks rikkuse ja sissetuleku ebavõrdsuse. See on küsitav aspekt, kuid nagu hiljem on selgunud, on tegemist ühe olulisema sotsiaalse seaduspärasusega. Samuti peab liberaal oluliseks demokraatiat, sest nii saab ühiskonnas muudatusi veretult läbi viia.

KAPITALISM JA LIBERALISM

Friedman püstitab olulise teesi: isiklik vabadus saab eksisteerida vaid koos majandusliku vabaduse ehk kapitalismiga. Ta väidab, et poliitiline ja majanduslik vabadus sõltuvad teineteisest. Inimese majandusvabaduse mõõdupuu on vaba valik astuda tehingusse teise poolega ehk teisisõnu, teha oma tehinguid vabal turul. Piiratud majandusvabadus (rääkimata plaanimajandusest) piirab aga kohe ka isikuvabadust. Näiteks on Kuuba külastamine majandusembargo tõttu USA kodanikele samavõrra piiratud, kui Nõukogude Liidu kodanikele oli USA külastamine. Näited majandusvabaduse piiramisest, mis otsekohe riivavad ka isikuvabadust, on palju. Ajaloost ei ole teada ühtegi näidet poliitilisest režiimist, mis koos suhtelise poliitilise või isikuvabadusega poleks kasutanud vaba turgu (või midagi sellelähedast) oma majandussuhete reguleerimiseks. Selgub, et kapitalism on olnud poliitilise vabaduse tekkimisel tarvilik tingimus, kuid mitte alati  piisav. Keiserlik Venemaa ja tänapäeva Singapur on sarnased, sest mõlemas oli ja on majandussuhete keskmes eraettevõte, mis toimib enam-vähem vabal turul, kuid kindlasti ei olnud ega ole tegu poliitiliselt kõige vabamate ühiskondadega. Siiski ei anna neid võrrelda Nõukogude Venemaa ja Mao Hiinaga, kus puudusid nii poliitiline kui ka majanduslik vabadus.

Inimkond on suhteliselt vaba olnud vaid viimase paari sajandi jooksul. Umbes sama kaua on kestnud ka kapitalismi võidukäik. Võib-olla on need asjaolud juhuslikult kokku langenud ja tegelikkuses ei ole kapitalism ning poliitiline vabadus omavahel kuidagi seotud? Majandussuhted on väga olulised poliitilise vabaduse kontekstis, sest nad mõjutavad otseselt võimu koondumist või hajutamist. Vaba turg ehk kapitalism propageerib otseselt poliitilist vabadust, sest ta eraldab ärilise ja poliitilise võimu ning võimaldab seetõttu ühel teist mõjutada. Seega pakub kapitalism demokraatliku institutsiooni muutuste teostamiseks ühiskonnas ning poliitiline võim omakorda saab kapitalismi tiibu kärpida. Nende kahe institutsiooni liit loob aga pinnase vaba ühiskonna kadumiseks.

Kapitalism ehk vaba turg eksisteerib, kui kaks vastaspoolt sõlmivad vabatahtliku tehingu, olles asjaoludest täielikult informeeritud ning saades mõlemad tehingust kasu. Viimane on väga oluline — inimene (või firma) ei astu vabatahtlikult tehingusse, kui ta sellest tulu ei saa. Vaba kapitalism saavutab koostöö ilma sunnimehhanismideta. Tänapäeva ühiskond on oluliselt keerulisem kui üks tehing. Aga kogu informatsiooni valdamine juba ühegi tehingu puhul on võimatu ning teoreetiliselt kasutu (väiksemgi häiritus algandmetes tekitab süsteemi arenedes füüsikalise kaose). On toimunud spetsialiseerumine, on olemas vahendajad ning kaupade asemel on vääringuks raha. Samas ei ole muutunud vaba turu põhimõte: selle osalised on eraõiguslikud isikud (nii füüsilised kui ka juriidilised) ning turg toimib vabatahtlikkuse alusel. Turg reguleerib ja kaitseb ennast üldiselt ise: tarbija võib valida teise teenusepakkuja, kui ta leiab, et esimene talle liiga teeb: müüja võib valida, kellele ta müüb, ning töövõtja võib valida teise tööandja. Nii nagu poliitilise vabaduse puhul on ka kapitalismi suurimaks vaenlaseks kontsentratsioon ehk monopolid. Nende ohjamine on just riigi ülesanne, kes peab (nagu füüsilises maailmaski) tagama, et tugevamad nõrgematele liiga ei teeks.

Vaba turu suurim vastasseis tuleneb sellest, et see mehhanism teeb oma tööd nii hästi: tõhusalt, kiirelt ja ebaisikuliselt (tehingu vastaspoole poliitilised, usulised ja rassilised omadused ei ole tehingu seisukohast olulised). Vaba turg annab inimestele, mida nad tahavad, mitte seda, mida mingite huvigruppide arvates inimestel vaja on. Vabast turust „säästmine” tähendab seega ka vabaduse (ja sellega kaasneva vastutuse) piiramist.

KAPITALISMI NING LIBERALISMI EDULOO TEOREETILINE PÕHJENDUS

Kuidas selgitada kapitalistliku majanduskorralduse suhtelist edu maailmas? Inimeste arv ning nende omavaheline suhtlemine on viimastel sajanditel hüppeliselt suurenenud. Inimesed ning nende sotsiaalsed tegemised moodustavad järjest keerulisemaid võrgustikke, mida uurivad mitmed moodsad teadusharud (nt komplekssüsteemide, võrgu-, mängu-, kaose- ja paljud teised teooriad). Selgub, et inimsuhted ehk sotsiaalsed süsteemid on mastaabivabad — puudub keskmine, millega süsteeme analüüsida. Milline on näiteks „keskmine” lennujaam? Maailmas on väga palju väikesi lennujaamu, kuid vaid mõni Frankfurdi- või Chicago-taoline sõlmpunkt. „Keskmist” lennujaama ei ole olemas. Tuntum näide on rikkuse jaotuse kohta: igas ühiskonnas leidub mõni ülirikas ja palju vaeseid — keskmine varanduse väärtus ei anna infot ühiskonna kohta. Sama kehtib ka sissetuleku puhul, kuid oluline on, et mastaabivabad on tegelikult kõik inimestevahelistel kokkulepetel (sh rahal) põhinevad süsteemid, näiteks brändide tuntus, raamatute loetavus, tuttavate arv (nt Facebookis) jpm. Miks see nii on? Põhjenduse leiab võrguteooriast. Nimelt näitasid Albert-László Barabási ja Réka Albert 1999. aastal, et kui süsteemis esinevad juurdekasv ja teatud eelistused, siis areneb süsteem ise mastaabivabaks. Sotsiaalsed suhted kasvavad pidevalt: inimesi ja raha tuleb juurde (nt inflatsiooni tõttu), samuti toimib pidev eelistamine — uue inimese tulekul (nt ülikooli professoriks) saab uue tuttava endale tõenäolisemalt see õppejõud, kes varem tundis rohkem inimesi (üheinimeselise tutvusringkonnaga õppejõud saab väiksema tõenäosusega tuttavaks uue inimesega kui sajainimeselise tutvusringkonnaga õppejõud). Sama analoogia kehtib peaaegu kõikide sotsiaalsete nähtuste puhul. Seega võib väita, et indiviidi vaba valik (mis on liberalismi alustala ja ülim eesmärk) toob endaga kaasa mastaabivabad sotsiaalsed nähtused ehk tänapäeva ühiskonna. Indiviidi vaba valik võib tuua talle häid või halbu tagajärgi — oluline on, et seesama inimene oma valikute eest ka vastutab. Karl Popperi avatud ühiskonna (vt Avatud ühiskond ja tema vaenlased, 1945; eesti k 2010–2011) vastand suletud ühiskond vabastab inimesed vastutusest — tõe kriteeriumiks on hõimude tavad ja tabud ning üksikinimesel oma käitumise üle otsustusõigust ei ole.

On põhjendatud arutleda teemal, et kui indiviidi vaba valik toob kaasa rikkuse ebavõrdsuse, siis võiks indiviidi valiku asendada ülalt alla otsustamisega. Selle vastu on ühemõtteliselt välja astunud nii Popper kui ka F. A. Hayek (vt viimase Tee orjusesse, 1944; eesti k 2001). Hayeki järgi on keskse otsustamise nõrk lüli selle otsuse kvaliteet: sotsiaalset süsteemi ei saa taandada ühemõõtmeliseks joonlauaks, kus saab mõõta kas vähem või rohkem. Alati on otsustamise aspekte rohkem kui üks, mistõttu ei ole olemas universaalselt head otsust. Tänapäeva arvutusvõimsusega võiks ju modelleerida optimaalse otsuse, kuid kes tahaks olla sellise eksperimendi katsejänes? Kokkuvõttes, kasutades väidetavalt Leninile omistatud lauset, inimene ei ole muna, mida omletti tehes võib katki teha. Popperi esitatud probleem on aga palju tõsisem: tema väitel ei saa avatud ühiskonda „veidi” sulgeda, vaid selleks tuleks evolutsioonis tagasi minna juba päris metslasteks.

SÕLMPUNKTID KAPITALISMI JA VABADUSE PUHUL

Eelnevalt esitati mitmeid liberalismi ja kapitalismi üldpõhimõtteid. Vaatleme nüüd nende põhimõtete rakendamist ühiskonna eri sõlmpunktides. Huvitav on tähele panna, et ehkki Milton Friedman kujundas oma seisukohad välja rohkem kui pool sajandit tagasi, on enamik nendest küsimustest vägagi päevakohased ka praegu. Kuigi on suur kiusatus väita, et mitmed nüüdisprobleemid oleks Friedmani nõu kuulda võttes olemata olnud, jätan sellised spekulatsioonid kõrvale. Me ei tea ega saa kunagi teada, millised uued ja teistsugused probleemid seisaksid sel juhul meie ees. Analüüsides allpool toodud sõlmpunkte, kumab läbi teatud muster: kui vaatame tagasi viimase viiekümne aasta majandusarengule, on probleemid tekkinud just seal, kus Friedman ja Hayek võimu kontsentreerumise eest hoiatavad.

Rahapoliitikast

Raha- ning keskpangapoliitika on üks Friedmani lemmikteemasid, mistõttu ei ole võimalik siin seda täies ulatuses käsitleda. Tema seisukoha märksõnaks on aga taas võimu koondumise vältimine. Seekord käib jutt keskpanga piiramatust võimust mõjutada rahanõudlust ja -pakkumist. Tegelikult on ka tänapäeval keskpankadele antud suveräänne võim mõjutada majandustsükleid rahapoliitika kujundamisega. Põhiküsimus aga on ja jääb: kas keskpangad saavad selle ülesandega ka hakkama? Ehk oleks mõistlikum lasta turul endal kujundada intressimäära ning raha nõudlust ja pakkumist? Ilmselt ei kujuta tänapäeval enam keegi ette ilma keskpankadeta toimivat majandusmudelit. Samas on igati õigustatud küsimus: miks arvatakse, et rühm keskpankureid suudab iseseisvalt toimivast rahandussüsteemist paremini majandust prognoosida ning seatud eesmärke (nagu majanduskasv, hinnastabiilsus vms) saavutada. Samuti jääb alles Hayeki esitatud probleem — miski ei taga keskse otsustaja otsuse kvaliteeti.

Teine aspekt on Friedmani käsitluses keskpankade sõltumatus valitsusest ning nende tähelepanu fokuseerimine rahapoliitika kujundamisele. Poole sajandi vältel on keskpangad saavutanud (valitsustest) suhtelise sõltumatuse ning saavad keskenduda oma eesmärkidele (nt inflatsiooni ohjamine). Kuid kas keskpangad tänapäeval ka fookust hoiavad — ei ole nii selge. Vähemasti kriisi ajal püüdsid keskpangad igati majanduse elavdamisele kaasa aidata. Sellele tegevusele hinnangut andmata võiks kokkuvõttes öelda, et Friedmani arvates ei ole keskpankadel selleks lihtsalt mandaati.

Rahvusvahelisest rahandusest ja kaubandusest

Rahvusvaheline rahandus ja kaubandus on poole sajandiga ilmselt nii palju muutunud, et Friedmani murest arusaamiseks tuleb väga põhjalikult süveneda 1950. aastate majanduskeskkonda. Lihtsustades võib öelda, et nendes valdkondades on Friedmani nõu kuulda võetud.

Rahvusvaheline valuutaturg on tänapäeval üks likviidsemaid ja paremini toimivaid turge üldse. Korduvalt on kinnitust leidnud ka asjaolu, et valuuta ebastabiilsus näitab pigem kõnealuse majanduse ebastabiilsust ning kursi administratiivne kontrollimine teeb kohanemise järjest raskemaks. Pigem on hilisem ajalugu näidanud, et rahvusvaluuta vahetuskursi nõrgendamine on majandusraskustes riikidel majandust korda aidanud saada.

Eesti lugejal tekib siinkohal kindlasti küsimus, kas 2008.–2009. aasta kriisist ülesaamiseks oleks tulnud kroon devalveerida. Vastus on, et kindlasti mitte. Krooni devalveerimine oleks peale riigi usaldusväärsuse hävitanud ka eraisikute ja firmade netoväärtuse (sest enamus laenudest oli ja on euroga seotud). Devalvatsiooni abil ekspordi elavdamine oleks olnud utoopia, sest sellega kaasnenuks kohe ka kõigi imporditavate kaupade kallinemine, mis oleks ära söönud suure osa nn klassikalisest devalveerimisega kaasnevast ekspordi konkurentsivõime (eksportkaupade hindade) kasvust. Eesti eripära on see, et import on laias laastus ka ekspordi sisendiks, sest kodumaistel sisenditel tootmine moodustab ekspordist vaid väikese osa. Toodete konkurentsivõime suurt kasvu ei saavutatud mitte odavate kaupade, vaid paindliku tootmise ja uute turgude leidmise kaudu. Seega saavutas Eesti sisemise devalvatsiooni ja suure töö abil palju rohkem, kui moodsad majandusõpikud ette näevad. Nende õpikute autorid on aga teretulnud kritiseerima — väikeriigi väikeste detailide üle arutlemine võib ju õpikuid tulevikus paremaks teha.

Rahvusvaheline kaubandus toimib tänapäeval paremini kui kunagi varem. Maailma Kaubandusorganisatsioon ehk WTO on seadnud teatud standardid, mis võimaldavad kõigil liikmetel üsnagi vabalt omavahel kaubelda. Tõepoolest, tuleb nentida, et WTO on edukas rahvusvaheline vahekohtunik ning vastupidiselt Friedmani üldideoloogiale on sel puhul regulatsioonidest palju abi olnud. Aga miks ka mitte — kaitstakse ju kõikide (kaubandus)vabadust.

Eelarvest ja maksudest

Nagu eeldada võib, kritiseerib Friedman teravalt keskvalitsuse eelarvete paisumist ning valitsussektori kulutuste suurenemist. Kuid mitte ainult. Teda häirib tõsiselt ka valitsussektori kulutuste juhuslikkus, mis lisab majandusarengusse ebakindlust. Lisaks on talle vastukarva valitsussektori kulutuste „eesmärgist kõrvalekaldumine”, sest valitsus peaks kulutama seal, kus see ei ole üksikisikute seisukohast mõistlik (see tuntud „ära küsi, mida riik saaks teha sinu heaks, küsi, mida sina saaksid teha riigi heaks”), mitte „stimuleerima majanduskasvu” või taga ajama mõnda muud abstraktset eesmärki. Hea näide keskvalitsuse eelarve paisumisest, mille eest Friedman hoiatas, on ka meil kriisiajal mõned „ajutiste” abinõudena rakendatud maksud, mille tagasipööramine on osutunud väga raskeks. Tants töötuskindlustuse maksete taas vähendamise üle on tülli ajanud valitsuse ja tööandjad ning samuti ei ole kusagil kuulda olnud väidetavalt „ajutiselt” 20%-ni tõstetud käibemaksu 18%-ni tagasi viimisest. Samas tuleb tunnustada tõsiasja, et valitsussektori kulutused kahanesid nii 2009. kui ka 2010. aastal ning valitsuse võlakoormus on üks madalamaid Euroopas.

Maksuküsimustes on Eesti olnud eeskujulik Friedmani õpilane. Meil on nii proportsionaalne eraisiku tulumaks (koos tulumaksuvaba miinimumiga) kui ka ettevõtete edasilükatud tulumaks. Samuti kehtib Eestis üsnagi vähe erinevusi mahaarvamiste teel ehk kokkuvõttes, maksustamine on meil lihtne. Millised olid aga põhiargumendid sellise süsteemi sisseseadmiseks? Esimene põhjus on ideoloogiline — seaduse ees peaksid kõik võrdsed olema. Miks siis suuremat sissetulekut teenivad inimesed peaksid suurema osa oma sissetulekust maksudena ära maksma? Miks peaks riik maksustamise kaudu taotlema sissetulekute võrdsust? Teiseks majanduslik küsimus: kas progressiivne tulumaks on kunagi ka soovitud tulemust andnud? Lisaks on progressiivne maksumäär pigem rikkaks saamise kui rikas olemise maks — maksustamisel antakse vale motivatsioon.

Haridusest ja sotsiaaltoetustest

Haridusvaldkond näib olevat viiskümmend aastat paigal seisnud. See teema on tänapäeval täpselt samal kujul Lääne (ja sealhulgas Eesti) ühiskonnas päevakorral kui pool sajandit tagasi. Küsimused puudutavad hariduse rahastamise mudelit ning koolide majandamist. Friedman on nõus, et üldiselt peaks alghariduse pakkumine olema riigi huvi ning kohustus. Mida kitsamaks ja kõrgemaks läheb aga omandatav kvalifikatsioon, seda suuremaks peaks kujunema õppuri enda (rahaline) panus.

Kuna suur osa koole on avalikud, on ka õpetajate palgasüsteemid orienteeritud keskmisele ja see tekitab probleemi — õpetajate palgad on liiga ühetaolised. Teisisõnu on head õpetajad pikemat aega alamakstud ning halvad saavad oma panuse eest liiga suurt tasu. Friedman pakub lahendusena välja nn haridusvautšerite süsteemi, mille puhul vanemad saavad iga lapse kohta teatud summa eest „vautšereid”, mida nad omaenda äranägemise järgi peaksid laste haridusele kulutama. Mulle tundub see süsteem (eriti algastmes) veidi kummaline, sest sellisel juhul oleks klasside moodustamise põhimõtteks vautšerite ja raha kombinatsioon (ehk kokkuvõttes ainult raha). Munitsipaalkoolide puhul on vähemalt mingigi lootus, et klassid moodustatakse teistsugustel  alustel (nt lapse elukoha või huvide järgi).

Vaest farmerit tuleb aidata sellepärast, et ta on vaene, mitte sellepärast, et ta on farmer, ütleb Friedman. Kogu tema kriitika sotsiaaltoetuste valdkonnale võibki kokku võtta nende sõnadega. Toetusi tuleb jagada õigetel põhjustel, mitte loosungite tasemel. Näiteks munitsipaalkorterite asemel võiks inimestele anda raha, et nad ise korteri üüriks. Alampalk on aga tehniline tõke, mis surub tööturult välja just kõige rohkem tööd vajavaid inimesi, sest tööandja ei saa palgata madala kvalifikatsiooniga inimest odavamalt kui alampalga eest, kuigi too ei pruugi sellisel juhul üldse tööd leida. Pensionide puhul on Friedman aga üsnagi radikaalne: inimesele ei peaks riik toetust maksma mitte sellepärast, et ta on vana, vaid sellepärast, et ta on vaene.

Ilmselt on haridus- ja sotsiaalküsimused tänapäeval päevakorral kõikides Lääne ühiskondades. Poliitilised valikud on keerulised ning tulemused vaid pikaajalised. Puhtast liberalismist ja vabast turumajandusest jääb edukate lahenduste leidmisel ilmselt väheks, mistõttu jääb loota vaid uusi lahendusi pakkuvale arutelule meie enda ühiskonnas.

Diskrimineerimisest

Inimesi saab rühmitada mitmesuguste tunnuste alusel, mis jaotavad ühiskonna selle konkreetse tunnuse alusel enamuseks ning vähemuseks. 1950. aastate USAs ning ka tänapäeva Euroopas on vastu võetud palju seadusi, mis keelavad inimese diskrimineerimise tema soolise, rassilise, usulise vm kuuluvuse alusel. Friedmani sellised seadused loomulikult häirivad, sest nad sisaldavad vabadust piiravaid tegureid. Samuti töötavad need seadused endale vastu: mingit vähemusrühma kaitsma mõeldud seadus sõnastatakse tavaliselt keeluna eelistada ühte kindlat rühma. Kuid muu hulgas tähendab see, et keelatakse eelistada ka kaitsealust vähemusrühma!

On selge, et viimase sajandi vältel on sallivus maailmas oluliselt kasvanud. Friedman kirjutab sallivuse kasvu vaba turumajanduse arvele, sest vaba turumajandus (ja eelkõige tihe konkurents) välistavad tehingu seisukohast ebaolulised tegurid (nagu rass, usk jms). Siit tekib aga küsimus, mis siis viimase viiekümne aastaga muutunud on? Ilmselt näitab vaba turg ka tulevikus diskrimineerijatele oma koha kätte. Sellele küsimusele vastuse otsimine jäägu aga mõne teise kirjutise ülesandeks.

Diskrimineerimisega erialases mõttes on kaudselt seotud ka teatud ametites töölelubamine litsentsi või (kvaliteedi)sertifikaadi alusel. Näiteks võib taksoteenust pakkuda või hambaid puurida vaid sellekohase litsentsi olemasolu korral. Litsents on õigus teha mingit tööd, samal ajal kui sertifikaat on tunnistuseks, et teenusepakkuja vastab kehtestatud nõuetele ning temalt teenuse ostmine on „ohutu”. Samal ajal piiravad sellised paberid inimese vabadust müüa just valitud alal oma teenuseid. Friedman toob välja, et peaaegu alati on litsentseerimiskomisjonides erialaspetsialistid ehk teiste sõnadega piiravad tootjad turule sisenemist ehk vaba konkurentsi. Teiseks, isegi kui erialaliit tegutseb siiras usus osutada kvaliteetset teenust, ei pruugi litsentsivääriline teenus olla kõigile tarbijaile jõukohane. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et selle probleemi tuum seisneb turutõketes ja bürokraatliku aparaadi rasvumises, mis kumbki ei ole liberaalile ideoloogiliselt vastuvõetavad.

KOKKUVÕTTE ASEMEL — KAPITALISMIST JA VABADUSEST E-AJASTUL

Viiekümne aasta jooksul pärast Milton Friedmani Kapitalismi ja vabaduse ilmumist on nii meie füüsiline kui ka mõttemaailm tundmatuseni muutunud. Friedmanil avanes küllaltki harukordne võimalus oma tööle tagasi vaadata nii kakskümmend kui ka nelikümmend aastat pärast  selle ilmumist — ta kirjutas sissejuhatuse nii 1982. kui 2002. aasta kordustrükile. Nendest tekstidest tuleb välja kaks asja. Kõigepealt on 1960.–1990. aastateni põhjalikult muutunud avalik arvamus.  Kui seitse aastat pärast Kapitalismi ja vabaduse esmatrükki ei olnud mõjukamad USA väljaanded vaevunud raamatut isegi arvustama, siis järgnevate kümnendite jooksul kujunes see (koos oma ideoloogilise noorema venna, raamatuga Valikuvabadus (Free to Choose, 1980, eesti k 1992) vaba turumajanduse ikooniks. Ja teiseks: vaatamata kollektivismi demoniseerimisele olid valitsussektori kulutused tõusnud 1950. aastate tasemelt ehk 25%-lt 2000. aastaks ligikaudu 40%-ni sisemajanduse kogutoodangust.

Kindlasti on tänapäeva ühiskonnas sõlmpunkte, mida Friedman ei osanud ette näha ega seetõttu nende kohta ka soovitusi anda. Üheks selliseks küsimuseks on demokraatia ja vabadus internetiajastul. Internet on põhjalikult muutnud ühiskonna toimimist ja vabadus on omandanud lisaks füüsilisele (ja majanduslikule) ka virtuaalse mõõtme. Kodanikuvabaduse probleeme internetiajastul on suurepäraselt käsitlenud Rebecca MacKinnon oma 2012. aastal ilmunud raamatus Võrgustatute nõusolek (Consent of the Networked). Sealt jääbki õhku küsimus, kuidas tagada virtuaalne vabadus nõnda, et seda ei saaks kasutada nõrgemate ründamiseks või ebaseaduslikuks tegevuseks. Milline oleks olnud Milton Friedmani soovitus? Järgnevalt proovitakse Friedmani põhimõtetest lähtudes sellele küsimusele vastata.

Lähtume kahest põhiprintsiibist: esiteks peaks indiviididele olema lubatud kõik senikaua, kui nende tegevus ei piira kellegi teise vabadusi. Seega tuleks tagada „nõrgemate” kaitse. Teiseks tuleks vältida otsuste kontsentreerumist.

Virtuaalne vabadus ei tohiks erineda füüsilise maailma vabadusest. Kuna virtuaalne tegelikkus on palju ebaisikulisem, on vabaduse kasutamine internetis füüsilise maailmaga võrreldes lihtsam, kuid vastutuse võtmine keerulisem. Kui kõik muud tingimused samaks jätta, peaks vabaduse kaitse internetis järelikult olema ulatuslikum. Paradoksaalselt on tänapäeva totalitaarsed  režiimid olnud väga tõhusad just interneti kontrollimisel ja seeläbi vabaduse piiramisel. Kes aga on virtuaalmaailma tugevad ja keda on vaja (viimaste eest) kaitsta? Sidusrühmadeks on muu hulgas riiklik jõustruktuur (kas ideoloogia kaitsmiseks või kuritegevuse piiramiseks), taristu ehk teenuste pakkujad, blogijad ja teised kõnelejad ning inimvihkajaist vaimuvaesed. Viimastega peakski käituma umbes samamoodi nagu tänaval laamendajaga. Samuti võib eeldada, et ühe riigi põhimõtted on samad nii virtuaalses kui ka füüsilises maailmas. Järelikult jääb internetivabaduse kaitsmisel põhiküsimuseks taristu: kas ei diskrimineerita saitide kuvamisel, kas ei talletata liiga palju infot ega kasutata seda hiljem kurjasti ära. Taristu küsimus kerkib ka kontsentratsiooni vaatenurgast: liiga vähe teenusepakkujaid võib tekitada monopoolse seisundi, mille puhul tarbijad satuvad ohtu.

Kuidas erineb e-teenuste taristu mõnest muust? Ka arstidel ja advokaatidel on inimeste kohta delikaatseid materjale. Kas telekomiettevõtted erinevad kuidagi energia- või vee-ettevõtetest või pankadest? Inimtegevuseks vajalik füüsiline taristu on aastasadade jooksul välja kujunenud ja töötab. Kehtivad seadused ja korrad, mis lasevad vabal turul toimida. Vastavate regulatsioonide ambitsioon ja ulatus tuletub riigi enda ideoloogiast. Teiste sõnadega, totalitaarne režiim tsenseerib niikuinii ja avatud ühiskond lubab oma kodanikel toimetada.

Kokkuvõttes on interneti- ja e-ajastu loonud tehnoloogiliselt uusi tasandeid ning vähendanud füüsilise suhtlemise olulisust ühiskonnas. Kuid kas liberaal näeks vajadust rõhutada „e”-tähte sõna „vabadus” ees, selles ei ole ma veendunud. Vaba ja avatud ühiskonna ideoloogia sobib suurepäraselt kandma ka e-ühiskonna vastutust. Küsimus on pigem tehnilist laadi — kodanike õiguste ja vabaduste ning vaba turu toimimise meetodid on erinevad ja vajavad kindlasti süvenemist. Internetidemokraatias on praegu institutsioonide ehitamise aeg, mis kaitsevad nõrgemate vabadust. On saabunud ajajärk, mis on analoogne Magna Cartaga füüsilise vabaduse kontekstis ja Kapitali-järgse ajaga (kuigi vastupidiselt Marxi enda doktriinile) majandusliku vabaduse kontekstis. Olgem optimistlikud — füüsilise taristu väljakujunemiseks on läinud palju rohkem aega, kui internet on üldse olemas olnud.

Milline võiks olla Kapitalismi ja vabaduse esmatrüki 75. või 100. aastapäevale pühendatud essee? Me ei tea, mida (tehniline) areng tulevikus toob. Kuid seni, kuni säilivad arvamuste mitmekesisus, otsuste paljusus, toimiv vaba turg ja nõrgemate kaitse, on loodud ka kõik eeldused kapitalismi ja vabaduse kestmiseks.

Advertisements