Spetsialiseerumise kõrvalnähud

Ligi kaks ja pool sajandit tagasi kirjutas Adam Smith oma kuulsas teoses “Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja nende põhjustest”, kuidas läbi tööjõujaotuse on võimalik suurendada heaolu kui igaüks keskendub töös sellele, milles ta on kõige osavam. Üle omaenese vajaduste loodud produkte saavad inimesed hiljem omavahel vahetada ning seeläbi muutub kõigi olukord varasemast paremaks. Sellest kasvas välja absoluutse eelise teooria.

Vaid paarkümmend aastat hiljem pani samuti Inglismaalt pärit David Ricardo aluse suhtelise eelise teooriale, mille järgi oli samasugune heaolu suurendamine võimalik ka olukorras, kus mõni turu osaline oli teistest võib-olla ehk isegi kõiges parem. Sellisel juhul tuleb nõrgematel spetsialiseeruda lihtsalt sellele, milles nad jäävad osavamatest maha kõige vähem. Tulemuseks taaskord tootlikkuse suurenemine võrreldes olukorraga, kus igaüks üritaks teha kõike, ning läbi kaubavahetuse saavad sellest kõik osa.

Läbi sajandite on need seisukohad saanud meile iseenesestmõistetavateks. Paljudel aladel on spetsialseerumisega koguni kaasnenud niivõrd mahukas teadmiste ja oskuste akumulatsioon, mille tõttu tuleb enne vastava karjääri alustamist veeta päris mitu aastat ameti õppimiseks. Ja seega on täiesti mõistetav, et me peame selle tee läbinud inimesi oma professiooni tõelisteks asjatundjateks ning me võtame nende arvamust probleemide lahendamisel tõsiselt. Peamiselt kehtib see konkreetseid füüsilisi oskusi vajavatel või rohkete baasteadmistega aladel ja üldjuhul omavad neil positsioonidel inimesed teiste ees absoluutset eelist. Neile tingimustele vastavad ametid on näiteks insener, arst, tuumafüüsik, keemik jpt.

Samas on aga terve ports ameteid, mis ei vaja põhjalikku ja pikaajalist ettevalmistust. Mitmed alad tuginevad peamiselt oskustele, mida me kõik kasutame sisuliselt iga päev, ja oleme seetõttu võimelised suhteliselt väikese ettevalmistusega need endale selgeks saama. Sellesse kategooriasse langevad näiteks lihtsamad füüsilised tööd nagu koristamine, liinitööline tehases, veokijuht jne. Samuti võib siia alla lugeda mitmeid nii öelda pehmemaid teaduse valdkondi ehk sotsiaalteadusi, mis oma teoreetilise poole pealt tuginevad tegelikult väga üksikutele baaseeldustele ning sealt edasisele loogilisele tuletamisele. Need on tüüpilised suhtelise eelise ametid. Siiski ei tasu unustada, et vastavatel aladel tegelevad inimesed võivad loomulikult omada ka absoluutset eelist. Lihtsalt suhtelist eelist on siin kergem omandada kui eelnevas lõigus käsitletud ametite puhul. See, millise ameti peale keegi aga lõpuks satub sõltub nii neist endist kui ka välistest teguritest.

Paljudele tundub ilmselt iseenesest mõistetav seegi, et inimene võib olla osav ka mitmel erineval alal, mis oma sisu poolest ehk polegi nii väga sarnased, kuid rakendavad samu oskusi. Nii nagu on erinevate spordialadega tegelavaid atleete on ka interdistsiplinaarseid teadlasi. Paraku aga ei ole see meil tihtipeale meeles, kui kuulame erinevate spetsialistide vastakaid tundeid tekitavaid seisukohti või esitame nende arvamusi meile mingil emotsionaalsel põhjusel meeldivate positsioonide kaitseks. Samuti ei mõtle me sageli sellele, et suhtelise eelise teooria järgi võib keegi küll ametinimetuse poolest olla valdkonna spetsialist, kuid see ei tähenda veel sugugi, et ta on kõigist selle alaga mittetegelevatest inimestest targem.

Taoliste aspektide unustamine võib arusaadavatel põhjustel viia ränkade tagajärgedeni, kui me usaldame otsuste tegemise valdele inimestele. Suurem on see oht valdkondades, mis vajavad kõige vähem spetsialiseerumist ehk aladel, kus on kõige lihtsam omandada suhtelist eelist. Võimaliku kahju ohtu võimendab omakorda olukord, kus need inimesed puutuvad kokku probleemidega, mis puudutavad meist paljusid väga olulisel määral. Kui me nüüd mõtleme neile eelpool mainitud suhtelise eelise aladele, siis jõuame ilmselt küllaltki kiirelt arusaamani, et kõnealune risk on tõenäoliselt kõrgeim poliitikas, kus võib vägagi kergelt juhtuda, et otsustusprotsessis omab tähtsat positsiooni inimene, kes pole mitte ühiskonnas valitsevate probleemide spetsialist.

Poliitikute peamisteks oskusteks on sageli hoopis diplomaatiline suhtekorraldus, avalik esinemine ning läbirääkimine. Kuidas mingeid poliitikaid ellu viia, sõltub aga rohkem hoopis nõunikest ning analüütikutest, kes jäävad pigem tahaplaanile. Isegi olukorras, kus kõik need inimesed on oma ala kvalifitseerituimad võimalikud spetsialistid ehk omavad absoluutset eelist ja ei ole oma positsiooni saanud tänu sõprussuhetele mõne poliitikuga, ei taga seegi, et tehtavad otsused annavad meile alternatiividest parima.

Demokraatlike protsesside eripära on see, et me ei saa peaaegu kunagi ühelegi probleemile terviklikult välja töötatud esialgset lahendust. Erinevad poliitideoloogilised seisukohad leeride vahel ning totaalse võimu puudumine valitsuste kätes sunnib paljude ideede elluviimiseks looma kompromisse, mille tulemusena satub otustesse aspekte erinevate eelduste pealt tehtud analüüsidest. Ükski osapool ei saa täpselt seda, mida soovitakse. Teatud puhkudel võib see aga osutuda väga halvaks variandiks.

Kujutame ette olukorda, kus üks osapool tahaks, et noortel oleks kergem kõrgharidust omandada ning riik võiks võimaldada rohkem riigieelarvelisi õppekohti. Teine osapool aga soovib motiveerida tudengeid usinamalt õppima. Otsides sobivat kompromissi võib juhtuda, et töötatakse välja korraldus, mille järgi saavad tasuta õppida kõik, kes täidavad täiskoormuse sihid. Ülejäänud aga peavad oma õppimise eest hakkama maksma. Reaalne tulemus võib aga olla, et mitte kummagi eesmärgid ei saa täidetud, sest tudengid, kes ei suuda oma elamise eest tasuda, on sunnitud kooli kõrvalt tööle minema ning seetõttu ei suuda enam ka täiskoormuse eesmärke täita. Lõppresultaadina õpivad tudengid eelnevast kauem ning ka maksavad selle eest.

Peamiseks probleemiks sellise protsessi juures on demokraatlikule korrale omane poliitikute kalduvus populismi, mis tulenevalt valimiste suhteliselt tihedast graafikust soodustab nii öelda haiguste põhjuste tegelemise asemel lihtsalt sümptomite leevendamist. Palju lihtsam on läbi suruda reforme, mis sisaldavad esmapilgul natukest kõigile meeldivast. Eks me kõik eelistame saada probleemidele kiireid ja lihtsaid lahendusi, kuid tihtipeale pole see võimalik ning mida rohkemaid inimesi mingi asi puudutab seda raskem on prognoosida konkreetse otsuse nii lühi- kui ka pikajalist täpset mõju. Eriti tänases niivõrd muutuvas maailmas, kus iga päev võib juhtuda midagi ootamatut, mis muudab fundamentaalselt meie teadmisi ja arusaamu mõnes valdkonnas.

Seetõttu on äärmiselt oluline säilitada igas olukorras kaine mõistus ning mitte langeda kõlavate loosungite ohvriks, sõltumata sellest, kui säravate spetsialistide nimed näiliselt nende taga seisavad. Ütleb ju vana rahvatarkuski, et tasuta lõunaid pole olemas. Nii samuti ei ole olemas ei tasuta haridust ega ka tasuta ühistransporti. Keegi kusagil maksab – keegi peab ju vastava töö ära tegema. Ning seega tasub igapäevaselt seda suhtelise eelise aspekti meeles pidada, sest kui kohtate kusagil mõnda ideed, mis näib kuidagi terve mõistuse vastane ning ebarealistlik, siis see tõenäoliselt just seda ongi.