Rohkem naisi poliitika otsustajate hulka

Tänapäeva maailmas, kus on otsustamine pigem meeste pärusmaa, on naiste arvamuse esindatusega seotud probleemide temaatika kerkinud päevakorda. Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige Marianne Mikko leiab, et naised on riigikogus ja erakondades alaesindatud, mistõttu naiste seisukohad Eesti seadusloomes ei avaldu ning arvab, et sookvoodid muudaksid ühiskonna inimlikumaks. Loomulikult räägin ma ETV Terevisiooni saatejuhtide Peeter Oja ja Katrin Viirpalu intervjuust Marianne Mikkoga, kus esimene väljendas väga teravalt vastasseisu sookvootide ideele, seistes sellega oma tütre õiguste eest ja nimetades neid alandavateks.

Saatelõiku ennast saab vaadata siit:  http://etv.err.ee/index.php?05629907&video=3483 (12 min).

Sootemaatika on mulle kui Mises Circle Tallinna naishääle esindajale südamelähedane. Paljud libertaalsed kogukonnad on avaldanud nördimust selle üle, et naised on neis väga oodatud, kuid tugevalt alaesindatud, seega on minu kohustus teha selle võrra suuremat lärmi, et ka õrnema soo eest sõna võtta, kes oma seisukohti enamasti võtta ega avaldada ei julge. Naiste alaesindatus libertaalide hulgas ei tulene mitte sellest, et neid kaikaga eemale taotaks. Nad lihtsalt ise ei taha ega tunne huvi osaleda (poliitilistes) liikumistes, isegi kuigi nende seisukohad võivad olla kooskõlas liikumise omadega. Nad võivad olla väga haritud, kuid nad ei võta sageli vastutust oma seisukohtade väljendamisel. Sest nii palju mugavam on seda mitte teha. Las mees küsib. Las mees arvab. Las mees haarab võimalustest. Las mees teeb töö ära. Pole siis ime, et ka edu jõuab vaid meheni.

Antud küsimuses, et naised on teatud valdkondades alaesindatud, tõstatab tegelikult olulise ülesande. Tõepoolest nii on, et naiste seisukohad on sageli alaesindatud ning nö “naiste teemad” nagu näiteks sotsiaalhoolekanne ja haridusvaldkond ei saa piisavalt teravat tähelepanu. Kuid naiste sunnimeetodil alaesindatud erialadesse suunamine ei saa lahenda seda probleemi. Mikko argumendina toodud näide tõmbluku-meetodil valimisnimekirju koostada, ei too naiste seisukohti rohkem esile, kui tulemuseks on see, et esimese 10 nime seas on 5 meespoliitikut ja 5 naissportlast, sest naispoliitikuid lihtsalt ei ole kuskilt võtta. See lahendab ülesande küll selles osas, et naisi on füüsiliselt koha peal rohkem, kuid mitte kvalitatiivselt. See on klassikaline sümptomite ravi.

Kui rakendada Eesti Naisliidu ettepanekul sookvoodid naiste kaasamiseks erinevatel elualadel, sh poliitikas, siis teeme lävendi naistele nii madalaks, et igaüks sellest, kasvõi kogemata, üle astub. Teisisõnu tähendab see, et teatud hulk inimesi saab privilegeeritud olenemata oma antud panusest lihtsalt mingi omaduse alusel, mis ei oma lõppeesmärgi juures mingisugust tähtsust. Meil ei ole sellest kasu, kui näiteks poliitikas on rohkem inimesi, kes ei võta sõna või kes ei tea, millest jutt käib. Areng nendel elualadel pidurdub ning seega on see meetod vastuolus minu kui libertaali ning Mises Circle Tallinna liikme põhimõtetega ja väärtustega. Kui naised lihtsalt ei taha osaleda poliitilistes liikumistes või ei taha anda selleks vajalikku vaimset panust, siis sunnivõtted seda asjaolu muuta ei saa.

Mis Mikko seisukohas kõige suurem murepunkt ongi, on see, et ta ei küsi kõige olulisemat küsimust, MIKS naiste hääl on alaesindatud. Asi ei ole nimelt selles, nagu Marianne Mikko arvas, et mehed teeksid justkui midagi, et naisi otsustamisest kõrvale hoida. Demokraatias elades meil juba on mõnes mõttes võimalus tõmbluku meetodil oma seisukohti väljendada, sest statistiliselt on valimisealisi kodanikke enamvähem võrdselt nii mehi kui naisi. Küsimus on pigem selles, miks naised eelistavad oma suu kinni hoida ja mitte oma arvamusi avaldada ega poliitilistes liikumistes osaleda.

Mulle isiklikult, kui endast lugupidavale naisele, oleks tõepoolest alandav, kui saavutaksin mingi ameti või autoriteedi vaid selle alusel, et olen teatud õigest soost. Hinnates ennast ka inimesena, ei oleks ükski võit nii magus, kui seda on saavutatud sisuliselt oma keha müümisega. See oleks üks prostitutsiooni alaliikidest ning annaks pädeva argumendi naise vastu ka temaga konkureerivatele meestele. Miks Mikko ning kogu Eesti Naisliit on varmalt valmis oma enda võimuküsimuse rahuldamiseks kogu naissoo kehad maha müüma, on tõsine moraalne probleem. Eks tunnistas Marianne isegi, et võim on armas asi, ning võimalik tõesti, et ta ei löö selle saavutamiseks risti ette millegi ees. Nii nagu võib-olla needki, kes meil siin Eestis pärast vihmavarju hoidmist saavad direktoriteks.

Kuid on ju ka riigikogus ning igal muul alal suurepäraseid ja edukaid naisi, kes on läbi löönud oma julgete seisukohavõttude ja raske tööga, mitte oma keha müües. Minu arvates on probleem pigem selles, et on neid, kes on nõus Eesti Naisliidu esitatud (hinna)alandusega ega võta sõna selle vastu. See teeb kõigi eeltoodud naiste edulood olematuteks püüdluseks ühiskonnas vääriline positsioon välja võidelda. Tööd tuleb teha, mitte nii, nagu ametiühingud miinimumpalga tõstmisega, mingisugust privilegeeritust nõuda. See on odav võit igale inimesele ja ükski naine ei tohi sellega leppida.

Armsad, me ei saa kunagi eeldada, et edu tuleb nende juurde, kes midagi ei tee. Ka magavale kassile ei jookse hiir suhu. Iga inimene peab võtma ise vastutuse oma elu eest, olgu ta sugu mistahes. Ning kellelgi ei ole sünnipärast õigust millelegi muule, kui ainult oma elule ja oma töö viljale. Ning kindlasti kohe ei ole kellelgi sünnipärast õigust teise töö viljale.

Tõepoolest sooviks kõik rohkem naisi poliitika otsustajate hulka. Ning ma usun siiralt, et targad ja asjalikud naised on väga oodatud, kuid miski ei juhtu niisama. Hakkame liigutama!