Katkise akna illusioon

Eilne Äripäev kirjutas, kuidas Euroopa Komisjon on võtnud kavaks soodustada uue kampaaniaga “We Mean Business” noortele praktika ja paralleelselt erinevate meetmetega ka teistele (siiski vaid teatud valdkondades) töökohtade loomist. Artiklis on ära toodud ports statistikat ja muud tudengitele mõeldud kampaaniast. Iseenesest on ju tore, et õppimise kõrvalt soodustatakse ka töötamist. Kuid millele, ei pöörata absoluutselt tähelepanu on see, mille arvelt seda tegema hakatakse. Ega Euroopa Komisjon oma vahendeid ju kusagilt maast ei leia. Need ressursid on siiski kusagilt mujalt haaratud ning nüüd läbi bürokraatiamasina mõningas mahus ümber suunatud. Äkki loodaks nende maksudest kogutud ressursside eest ka erasektoris uusi ametipositsioone? Võib-olla tehtaks midagi muud, mis oleks pikas perspektiivis veel kasulikum ja tulusam kui kiirelt noorte töötuse vähendamine?

Tegelikult on tegemist klassikalise situatsiooniga, kus tsentraalse võimu samme vaadakse vaid sellest aspektist, et “vaadake kui toredat asja tehti”, ning ei mõelda sellele, mida oleks saanud samade vahendite eest mujal korda saata. Ei räägita poolt sõnagi alternatiivkulust. Kui me oleme valmis nägema, et Tallinna TV rahadest oleks võinud ehk hoopis lasteaiad korda teha, siis peaks sama lähenemist julgelt laiendama ka projektidele, mis meis esmapilgul sellist vastuolulist reaktsiooni ei tekita. Paluks ühesugust konstruktiivset kriitikat igas valdkonnas, sõltumata individuaalse sammu meeldivusest meie emotsioonidele. Sest mehhanismid, kuidas süsteemid toimivad on siiski samad.

Või nagu kirjutas asjadest, mis on näha, ja asjadest, mida ei ole näha, 19. sajandi literaat ja majandusteoreetik Frederic Bastiat oma loos “Katkise akna mõtteviga”:

Oled sa eales tunnistanud hea poeomaniku Jaan M. Kodaniku viha, kui ta hooletu poeg juhtumisi akna lõhub? Kui oled viibinud sellise situatsiooni juures, oled kindlasti tunnistanud fakti, et iga pealtvaataja, olgu neid või 30, pakkusid justkui ühisel meelel samasugust lohutust: “See ebaõnn ei too kellelegi head. Igaüks peab elama ning mis saaks klaasimeistrist, kui ühtegi akent kunagi ei lõhutaks?”

Selline lohutus sisaldab endas tervet teooriat, mida on selle lihtsa juhtumiga hea näidata, nähes et see on täpselt see sama, mis paraku suunab suuremat osa meie majanduslikest institutsioonidest. Oletame, et kahjude parandamine maksis kuus franki, ja ma nõustun, kui sa ütled, et õnnetus toob klaasimeistri ärile kuus franki – et see toetab seda äri kuue frangiga; mul ei ole selle vastu midagi öelda; sa argumenteerid õig(las)elt. Klaasimeister tuleb, teeb oma töö, saab kuus franki, hõõrub oma käsi, ja tänab oma südames hooletut last. Kõik see on see, mida on näha.

Aga kui sa teisest küljest jõuad järeldusele, nagu see tihti juhtub, et akende lõhkumine on hea, et see soodustab raha ringlemist, ja et selle tulemuseks on tööstuse edendamine üldiselt, siis sa kohustad mind sekkuma: “Oota! Su teooria on piiratud sellega, mida on näha; see ei arvesta seda, mida ei ole näha.”

Ei ole näha, et kui meie poeomanik kulutas kuus franki ühele asjale, ei saa ta seda kulutada teisele. Ei ole näha, et kui tal poleks olnud vaja asendada akent, oleks ta võib-olla asendanud oma vanad kingad või lisanud veel ühe raamatu oma kogusse. Lühidalt öeldes, ta oleks rakendanud oma kuus franki mingil moel, mida see õnnetus ei võimaldanud.

Vaatame tööstust üldiselt mõjutatuna sellest olukorrast. Aken lõhuti, klaasimeistri äri suurenes kuue frangi võrra: see on see, mida on näha.

Kui akent poleks lõhutud, oleks kingsepa äri (või mõni muu) suurenenud kuue frangi võrra: see on see, mida ei ole näha.

Ja kui see, mida ei ole näha, võtta arvesse, sest see on negatiivne fakt, koos sellega, mida on näha, sest see on positiivne fakt, on arusaadav, et nii tööstus üldiselt kui ka rahvuslik tööjõud summeeritult jäävad muutumatuteks, sõltumata sellest kas aknaid lõhutakse või mitte.

Vaatleme nüüd Jaan M. Kodanikku ennast. Esimeses oletuses, kus aken lõhutakse, ta kulutab kuus franki ja tal ei ole ei rohkem ega vähem kui varem – (ainult) akna omamise nauding. Teises, kus me oletasime, et akent ei lõhutud, oleks ta kulutanud kuus franki kingadele ja oleks samal ajal nautinud nii akent kui kingi. Seega, kuna Jaan M. Kodanik on osa ühiskonnast, jõuame kõike arvesse võttes ning hinnates ühiskonna naudinguid ja töid järeldusele, et on kaotatud lõhutud akna väärtus.

Nii jõuame sellele ootamatule järeldusele: “Ühiskond kaotab kasutult lõhutud asjade väärtuse;” ja peame nõustuma üldise tõega, mis ajab protektsionistidel ihukarvad püsti – lõhkumine, rüüstamine, raiskamine, ei toeta rahvuslikku tööjõudu; või veel lühemalt, “häving ei ole kasu.”

Mida sa ütled Moniteur Industriel¹? Mida te ütlete hea M.F. Chamans jüngrid, kes niivõrd suure täpsusega arvutas, kui palju äri suureneks Pariisi põletamisest, nende majade kogusest, mis oleks vajalik taastada?

Mul on kahju häirida neid geniaalseid arvutusi kuna nende vaim on lisatud meie seadusandlusesse; aga ma anun teda alustada uuesti ning võtta arvesse seda, mida ei ole näha, lisaks sellele, mida on näha.

Lugeja peab hoolsalt pidama meeles, et mitte ainult kaks vaid kolm inimest on mõjutatud stseenist, mille ma tõin tema tähelepanu alla. Üks neist, Jaan M. Kodanik, esindades tarbijat, on läbi hävitamise piiratud kahe naudingu asemel ühele. Teine, klaasimeistri nime all, tunneb tootjana õnnetusest äri kasvu. Kolmas on kingsepp (või mõni muu ärimees), kelle tegevus kannatab proportsionaalselt samal põhjusel. See kolmas inimene on see, kes on alati varjus peidus ning kes isikustades seda, mida ei ole näha, on probleemis oluline element. Tema on see, kes näitab meile, kui absurdne on meil mõelda, et võime näha hävingus kasu. Tema on see, kes õpetab meile varsti, et ei ole vähem absurdne näha kasu piirangutes, mis on lõppude lõpuks sama kui osaline hävitamine. Seega, kui lähed kõigi argumentide juurteni, mis seda väidet toetavad, siis kõik, mis sa leiad, on selle naiivse küsimuse parafraseering – Mis saaks klaasimeistritest, kui keegi ei lõhuks aknaid?

____
¹ kuulus protektsionistlik ajakiri

Ning kui me kõrvaldame äsjaloetud loost akna lõhkumise ning eeldame, et tsentraalne bürokraatia oma dokumentide haldamiseks loodud süsteemidega ei loo võrdluses erasektoriga ühiskonnale tehnilisest aspektist sõja või looduskatastroofiga samasuunalist lisakoormat, jääb järele küsida, et mis muutuks paremaks kui pagar ostaks uute kingade asemel hoopis uued püksid? Kas Euroopa Komisjoni poolt makstud stipendiumid loovad paremaid töökohti kui oleksid need, mis saaksid erasektori algatusel võimalikuks väiksema maksukoormuse korral?