Tasuta ühistranspordist
Esialgne laiendatud mustand 22. märtsil Postimehes avaldatud arvamusloost: Autojuhti naljalt tasuta bussi ei meelita
Viimastel kuudel hoogsalt tähelepanu kogunud Tallinna Linnavalitsuse idee võimaldada tallinnlastele 2013. aastast tasuta ühistransporti kulmineerub tuleval nädalavahetusel, kui lõppeb linnakodanike arvamust uuriv küsitlus. Arvestades, linna poolseid püüdlusi idee promomisel ning järjekordi kaubanduskeskustes pesitsevate küsitluskastide juures, võib ehk oodata, küllaltki arvukat vastukaja. Küllap leiab kinnitust ka paljude aimatav rahva heakskiit, sest kellele ei meeldiks saada midagi tasuta? Ei tasu ka unustada ülesseatud küsitluspunktide paiknemist, mis kipub olema pigem jalakäijate sissepääsude juures. Iseenesest on tegemist suurepärase lihtsalt kõigile kättesaadava näitega sellest, kuidas luua endale sobivat statistkat.
Muidugi me teame, et tegelikult ei saa ühistransport olema tasuta, kuna kulud saavad siiski kaetud maksudest. Nii on sellegi idee puhul tegemist kõige lihtsama varade ümberjaotamisskeemiga. Võetagu siis lisa kas kõigi üldisest maksukassast või autojuhtide parkimistasudest, langeb vähemal või suuremal määral süsteemi rahastamine ikkagi neile, kes ei hooli bussiga sõitmisest. Jah, muidugi on see osaliselt nii juba praegugi, kuid tänaste tallinnlastest piletiostjate asemele tuleb leida uued finantsallikad.
Ühe põhjusena tasuta ühistranspordi teostamiseks on toodud raskemates oludes elavate perede olukorra kergendamist. Kuid mõne inimese situatsiooni parandamine teiste arvelt ei ole veel põhjuseks sellisteks ümberkorraldusteks. Ühiskonna huve teenivate inimeste teod peaksid omama kasu kokkuvõttes ikkagi kõigile. Antud küsimuses on need aspektid aga jäänud tahaplaanile ning põhjalikke analüüse projekti majanduslikust kasulikkusest pole mulle küll silma hakanud. Loobitakse vaid üksikuid fraase, et on liitutud leppega vähendada heitgaase ning kui me kohe transpordi ümberkorraldust ära ei tee, siis äkki jõuab Brüssel ette. Tallinna TVs jooksnud reklaamsaadegi omas moodsat hipsterlikku mentaliteeti.
Tasuta ühistranspordist rääkides tuuakse sageli eeskujuks Belgias asetseva Hasselti linna kogemust aga see peaks küll panema iga aruka inimese kulmu kergitama. Tallinnast populatsiooni poolelt kordades väiksema linna reformieelne ühistranspordi süsteem ei kannatanud oma 4 liini ja 8 bussiga välja võrdlust Tartugagi. Nii ei ole imekspandav statistika, mille järgi kasvas liinide arvu tõstmine üheksani ning bussipargi suurendamine 40ni reisijate arvu 10-kordseks. Palju huvitavam näitaja on aga asjaolu, et nendest lisandunud reisijatest vaid 37% olid uued. Ülejäänud kasv tuli juba varem busse kasutanud inimeste arvelt, kes hakkasid tihedamini sõitma. Veel tähelepanuväärsem on aga see, et uutest reisijatest vaid 16% olid juba varem olnud autode kasutajad. Seega on väga raske võtta tõsiselt heitgaaside vähendamise argumenti Tallinna puhul, kus juba tänasel päeval on ühistransport paremas seisukorras, kui reformieelses Hasseltis. Lisaks taskuks meil mõelda veel neilegi, kes iga päevaselt väljastpoolt Tallinna siia tööle sõidavad. Neile ju tasuta ühistransporti ei tule.
Saada autojuhte busse kasutama pole sugugi nii lihtne nagu meil lastakse arvata. Tänase piletiraha kaotamine ei ole ilmselt meist paljudele võrdväärne loobumisega personaalsest keskkonnast oma autos, kus ei pea jagama maad teiste justkui kilukarpi pressitud kodanikega, kelle hügieen tihtipeale soovida jätab. Võita tipptunnil kümme minutit sõiduaega ei ole võrreldav mõne ühistranspordist potentsiaalselt leitava haigusega. Nii muutub küsitavaks ka positiivne mõju inimeste tervisele, kui täiendavad reisijad tulevad jalakäijate ja jalgratturite arvelt, kes sattunud gripihooajal ühistransporti. Kasutan isegi mitte autojuhina ühistransporti just sel põhjusel viimases hädas.
Bussikeskkonna paradamine aga nõuaks kogu praeguse veeremi suurendamist ja moderniseerimist, mis ei saaks olema kuigi odav. Hasselti linnavalitsus sai suurema osa selleks sammuks vajalikest ressurssidest kõrgemalt poolt. Samuti tuleks uue veeremi hooldamiseks luua mitmeid sotsiaalseid töökohti, millel teenijad välistaksid sissekorrale mittevastavate reisijate pealetuleku ja ühistranspordi lagastamise nii nagu see täna sageli aset leiab. Nii mitmeski bussis on keegi kas nälja kustutamiseks istmeid hauganud või siis niisama oma maomahlasid põrandale hoiule jätnud. MUPO rakendamisest siin on ilmselgelt eksitav rääkida, kuna praegusel kujul saaksid tasuta sõita ju ainult tallinnlased. Teiste pileteid tuleks endiselt edasi kontrollida.
Mainitud kiiremate muutuste kõrval tuleks mõelda ka pikemaajalistele mõjudele. Brüsselis esitatavates aruannetes rõhutatakse pidevalt, et tuleb planeerida kaugemale tulevikku kuna tasuta ühistransport mängib rolli inimeste elukohvalikus. Sellisel juhul tuleks aga võtta arvesse ühistranspordi suutlikkust kiirendada linnastumist tänu liikluse läbilaskevõime suurenemisele. Kui suures sipelgapesas me ikkagi elada tahaksime? Minule tundub sooduskampaaniate ajal küll kehtivat reegel, et mida lähemal asub kauplus kesklinnale, seda võimatum on seda läbida. Ja meeldivaks ei saa seda kuidagi pidada.
Ehk oleks parem, kui jätaks ühistranspordi rahastamise siiski neile, kes selles enda jaoks mingit reaalset kasu näevad. Kui see tähendab, et mõned peavad elukalliduse tõttu linnast välja kolima, siis ega sellest midagi ju katki pole. Ettevõtjad lähevad ikka sinna, kus on tööjõudu. Nii nagu soomlased ja rootslased toovad oma tootmised siia, viiksid meie omad tööandjad need jälle linnast välja. Tänase tehnoloogia juures ei ole ju hädasti vaja, et me kõik tihedalt üksteise kõrval istuksime. Mitmed kontoritööd oleks ilmselt võimalik üldse kodustesse tingimustesse üle viia. Sellisel moel saaks äkki ka regionaalpoliitilistele ning maakondade bussiliinide probleemidele leevendust? Ja kõigi nende kokkuhoitud subsiidiumite kõrvalt saaks ehk midagi mõistlikumat ära tehtud. Näiteks saaks rahastada mõnda uut TallinnaTV saadet või hoopis lasteaiad korda teha.