Kes oli Murray N. Rothbard?

Murray Newton Rothbard sündis 2. märtsil 1926 juudi perekonda Bronxis New Yorkis. Tema isa David oli keemikust Poola immigrant ning ema Rae oli pärit Venemaalt. Oma lapsepõlve kohta meenutas Rothbard, et kasvas üles kommunistlike vaadetega naabruskonnas. Sellele vaatamata kasvas temast aga täielik vastand sellele, mida võinuks keegi oodata.

“Murray tundub olevat nii ülevoolavalt rõõmus, et vahel on raske kontrollida tema tegemisi klassis. Ta peab välja arendama rohkem kontrollitud grupikäitumise.” – Murray 4. klassi õpetaja raportist

Oma esmase hariduse sai Rothbard Birch Wathen Schoolis, mille ta lõpetas 1942. aastal. Sealt edasi suundus ta Columbia ülikooli, kust ta 1945. aastal sai bakalaureusekraadi matemaatikas ning juba aasta hiljem magistrikraadi majandusteaduses. Doktorikraadiga läks tal seevastu probeemide tõttu akadeemilistes sfäärides kauem.

Olulist rolli Rothbardi vaadete kujunemises mängis George Stigleri kursus hindadest ja rendist, milles kuuldu põhjal kirjutas ta pamfleti Foundation for Economic Education kirjastajale. Külaskäik sihtasutuse peakontorisse viis kohtumiseni Ludwig von Misesega ja pärast viimase teose „Human Action“ ilmumist 1949. aastal sai Rothbardist Misese New Yorki seminari osaline. Vahepeal, 1953. aastal jõudis Rothbard abielluda JoAnn Schumacheriga, kellega ta jäi kokku elu lõpuni ning 1956. aastal õnnestus tal Joseph Dorfmani juhendamisel siiski lõpuks kätte saada ka doktorikraad majandusteaduses.

Sel ajal hakkas Rothbard silma William Volkeri Fondile, mis oli 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel peamiseks klassikalist liberalismi edendavate õpetlaste toetajaks. Fondi toetusel hakkas ta kirjutama majandusõpikut, mis teoreetiliselt tugineks Misese „Human Actionile“, kuid oleks esitatud lihtsamas keeles ning seega arusaadavam nii alles oma õpinguid alustavale majandusteadlasele kui ka muidu asjahuvilisele. Näidispeatükk rahast ja krediidist sai ka Misese heakskiidu. Töö käigus aga hakkas Rothbardi teos elama oma elu ja kujunes eraldiseisvaks teoreetiliseks tööks, mis lõpuks ületas mahult ka Misese magnum opuse. 1962. aastal ilmunud „Man, Economy and State“ koos esialgselt samasse teosesse plaanitud teise osaga „Power and Market“ (1970) on tänaseni austria koolkonna üks peamisi tekste.

Vahetult pärast seda, 1963. aastal asus Rothbard tööle New Yorgi Ülikooli Polütehnilisse Instituuti Brooklynis, kus ta õpetas 1985. aastani. Järgnevast aastast kuni oma elu lõpuni oli ta professoriks Nevada Ülikoolis Las Vegases. Õpetamise kõrvalt tegeles Rothbard alates 1970ndate teisest poolest veel muude projektidega. Ta kuulus erinevate väljaannete ning organisatsioonide asutajate hulka ning oli aktiivne mitmel rindel. Neist mainimisväärsemateks võib ehk pidada Center of Libertarian Studies, Journal of Libertarian Studies, Review of Austrian Economics (Quarterly Journal of Austrian Economics) ja tema poliitilise aktiivsusega kaasnenud osalemine Libertarian Party (Libertaalse Partei) loomisel. Lisaks oli ta Ludwig von Misese Instituudi akadeemiline asepresident. Rothbard suri 7. jaanuaril 1995. aastal Manhattanil südamerabandusse.

Osa Rothbardi panusest majandusteadusesse sai alguse juba tema doktoritööst, milles ta analüüsis Ameerika Ühendriikide esimest suurt majanduskriisi 1819. aastal, näidates, et selle põhjuseid tuleb otsida riigi massiivsest laenamisest 1812. aasta sõja rahastamiseks. Krediidi kasvuga kaasnesid majandusbuum ja hindade tõus, tagajärjena aga austria majandustsükliteooria poolt ennustatud krahh. Oma elu jooksul sidus ta Misese ja Hayeki poolt välja töötatud teooriaga veel teisigi ajaloolistes mõõtmetes kriise. Nende seas ka Suure Depressiooni, mille tulekut oli omal ajal ka Mises ise ette näinud. Rothbardi ajalooline analüüs ei piirdunud kriisidega. Uurides Ameerika ajalugu, tõi ta välja, kuidas keskpanganduse idee taga on kogu aeg olnud üksikute ärimeeste erahuvid ja tema suurest neljaköitelisest tööst sealsete kolooniate käekäigust paistab korduvalt läbi, et paremini kippus minema just seal, kus pöörati rohkem tähelepanu majanduslikule ja poliitilisele vabadusele. Nagu võib arvata Rothbardi pangandusajaloo analüüsist toetas ta ideed, mille järgi peab raha teke ja haldus jääma täielikult turu kätte, toetades sealjuures kullastandardit ja olles vastu osareservpangandusele, mis võimaldab krediiti luua ilma reaalsete tagatisteta.

Aga Rothbard ei peatunud kaugeltki majandusvabadusele klassikalise teoreetilise toetuse pakkumisega. Ta sidus selle veel poliitilise- ja isikuvabadusega, tuues välja, et tegemist on lihtsalt sama mündi erinevate külgedega, ja viis teooria Misese utilitaristlikust lähenemisest moraalifilosoofiasse. Kuni me peame üksikisikut iseseisvaks indiviidiks, ei saa Rothbardi järgi eksisteerida ühtegi põhjust, miks riigi sekkumine inimeste ellu oleks üldse mingilgi moel põhjendatav. Ta täiendas Misese interventsionismi teooriat veel sellegagi, et jagas riigi sekkumise majandusse kolmeks – autistlik interventsioon ehk privaatsetesse mittevahetustehingutesse sekkumine, binaarne interventsioon ehk sunnitud vahetustehingud riigi ja indiviidide vahel ning kolmnurkne interventsioon ehk riigi poolt peale sunnitud vahetustehingud üksikisikute vahel.

Majandusteoorias tegi Rothbard veel teisigi täiendusi. Ta laiendas majandusarvestuse probleemi sotsialistlikult režiimilt ka üksikule firmale, mis omab tervet majandust, ja ta edendas monopolide analüüsi, näidates, et vabal turul ei saa konkurentsi tõttu kapitaliturul ja potentsiaalsete konkurentide tõttu praegusele monopolile kuidagi tekkida monopolistlikku hinda. Rothbard jätkas ka Keynesi ja tema järgijate kritiseerimist ja aimas ratsionaalsete ootuste teooria esile kerkimist majandusteaduses.

Tagantjärgi kirjeldatakse Murray Rothbardi kui majandusteadlast, filosoofi, ajaloolast ja kirjanikku, kes aitas defineerida kaasaegset libertaarset liikumist ning pani aluse anarho-kapitalistlikule maailmavaatele, milleni ta jõudis 1949. aasta talvel, saades aru, et turg on riigist efektiivsem kas kõiges või üldse mitte milleski. Oma elu jooksul teenis ta omale ka mitmeid hüüdnimesid, millest kõlavaim on ilmselt „suurim elav riigivaenlane“ („The Greatest Living Enemy of the State“). Rothbardi akadeemilist võimekust demonstreerivad tema arvukad artiklid ning enam kui 20 raamatut, millest mitmed on ilmunud alles pärast tema surma. (Pikemalt Rothbardist)

Rothbardist on kirjutatud ka mitmeid raamatuid. Eelkõige väärivad äramärkimist Justin Raimondo “An Enemy of the State” (“Riigivaenlane”) ja Rothbardi enda poolautobiograafiline “Betrayal of the American Right” (“Ameerika parempoolsete reetmine”).

Olulisemad tööd

1962 – „Man, Economy & State“ („Inimene, majandus ja riik“)

1962 – „The Panic of 1819“ („1819. aasta paanika“)

1962 – „The Case for a 100 Percent Gold Dollar“ („Kaasus 100-protsendilise kulddollari toetuseks“)

1963 – „America’s Great Depression“ („Ameerika Suur Despressioon“)

1964 – „What Has Government Done to Our Money“ („Mis on valitsus teinud meie rahaga“)

1970 – „Power and Market: Government and the Economy“ („Võim ja turg: valitsus ja majandus“)

1973 – „For a New Liberty: The Libertarian Manifesto“ („Uue vabaduse eest: Libertaari manifest“)

1975-1979 – „Conceived in Liberty“ Volume I-IV („Kavandatud vabaduses“)

1982 – „The Ethics of Liberty“ („Vabaduse eetika“)

1995 – „An Austrian Perspective on the History of Economic Thought“ II Volumes („Majandusmõtte ajalugu austria perspektiivis“)

2005 – „A History of Money and Banking in the United States“ („Raha ja panganduse ajalugu Ühendriikides“)