Kuidas saaks Eesti edukaks?
Möödunud kuu alguses andis Äripäev teada oma uuest arvamuslugude konkursist Edukas Eesti, millega loodetakse koguda ideid, mis aitaksid parandada elu Eestis. Kestab see järgmise aasta 1. märtsini ja parematele loositakse välja isegi rahalised auhinnad, alates €10.000 võitjale. Kahtlemata on tegemist väärt algatusega kasvõi sellestki aspektist, et kutsutakse inimesi üles mõtlema, mida saaks teha paremini.
Samuti on tänuväärne, et oodatakse eelkõige praktilisi, koheselt teostatavaid ideid ja mitte niisama puhast teoreetilist lähenemist stiilis “mis saaks siis, kui oleks nii”. Aga ärge saage valesti aru – mul ei ole midagi teoreetiliste lähenemiste vastu, kuid nendele on üldjuhul pigem teine koht. Reaalteadustes võib väga lihtsalt jääda uue idee ja esimese eksperimendi vahele pool sajandit ja rohkemgi. Näiteks saab tuumafusiooni teooria algetest enne esimest praktilise rakendusega katset täis lausa sada aastat. Sotsiaalteadustes kipuvad need asjad veelgi kauem aega võtma. Kui kommunistlike eksperimente on läbi ajaloo korduvalt tehtud, siis puhtakujulise kapitalismini pole veel kunagi jõutud. Seega on meedia vahendusel hea otsida just midagi, millest inimestel igapäevaelus koheselt kasu oleks.
Siiski tunnen, et tahaksin omalt poolt seda üleskutset veidi kitsamalt piiritleda. Ükskõik, mida te ka välja mõtlete, ärga pakkuge ühtegi uut regulatsiooni, mille kõiki tagajärgi te pole võimelised ette nägema. Isegi kasumit jahtivad ettevõtjad pole võimelised ennustama, mis osutub menukaks ja mis mitte, ja nemad on selle ala spetsialistid. Loomulikult polegi võimalik kõike ette aimata, kuid vabal turul ei pea kogu rahvas sellega riskima. Ainult need, kes soovivad, võtavad sammu teadmatuse suunas ja vastutavad ise oma tegude eest. Kõrgeimal tasemel loodud regulatsioonide ja seadustega see paraku nii ei ole. Nende puhul pannakse kõik munad ühte korvi ja kui peaks juhtuma, et ei tulnud välja nii nagu loodeti ja sooviti, kannatab selle all tihtipeale valdav enamus.
Samuti on ajalugu näidanud, et avalik sektor on alati varmas paisuma, kuid nagu me näeme täna Kreeka, Hispaania ja teiste näol, siis hiljem on valitsust uuesti väiksemaks saada äärmiselt raske. Isegi Eestis langes valitsuse kulutamine kriisi ajal suuresti just seetõttu, et eelarve tasakaalus hoidmiseks ja eurokriteeriumite täitmiseks ei olnud muid võimalusi. Organisatsiooni või institutsiooni, mille rahastus ei sõltu klientide vabatahtlikkusest ei ole lihtne suunata vastavalt turunõudlusele. Ja nii on keeruline vabaneda ka tarvituteks osutunud regulatsioonidest ja isegi ajutised lahendused kipuvad sellises süsteemis olema küllaltki püsivad. Kuid üks peamisi riskide hajutamise ja maandamise põhimõtteid ütleb, et ei tohi panna kogu panust ühele kaardile.
Just sel põhjusel sooviksin, et kõik, kes kavatsevad eelmainitud konkursil osaleda, mõtleksid asjad põhjalikult läbi ja käiksid välja midagi, milles osalemine omaks siiski vabatahtlikkust lubavat mehhanismi. Muidugi, on küllaga projekte, mis vajavad edukaks teostumiseks arvestatavat massi. Kuid ärme suru oma ideaale kellelegi jõuga peale. Nii nagu nemad ei tea, mis on parim meile, ei tea ka meie, mis on parim neile. Las igaüks otsustab ikka ise.
Ja kui ei tulegi mingit geniaalset ideed pähe, siis saab elu Eestis parandada alustades lihtsalt oma käitumisest ja ellusuhtumisest. Iga inimene on oluline ja võib midagi muuta…