Kes oli Carl Menger?

Carl sündis 28. veebruaril 1840. aastal tollases Galiitsias Nowy Sączi linnas alamaadliku perekonda. Tema isa oli advokaat ja ema rikka Böömimaa kaupmehe tütar. Tema kaks vendagi olid isa jälgedes astuvad mainekad advokaadid. Nii suundus Carlgi pärast gümnaaiumi lõpetamist Praha ja Viini ülikoolidesse õppima õigust, milles ta hiljem sai Krakówis ka doktorikraadi. Kooli lõpetamise järel suundus ta tööle ajakirjandusse, keskendudes majandusuudistele kõigepealt tollases Lembergis (tänapäeval Lviv) ja seejärel Viinis. 1872. aastal sai Menger Viini Ülikooli õigusteaduskonnas liikmeks, kus ta õpetas rahandust ja poliitökonoomiat. Juba aasta hiljem sai ta majandusteooria õppetooli juhiks. 1876. aastal asus ta juhendama austria kroonprintsi Rudolf von Habsburgi nii poliitökonoomias kui ka statistikas. Kaks aastat hiljem nimetas keiser Franz Joseph ta ülikooli poliitökonoomia õppetooli juhiks. Sajandivahetusel sai Menger parlamendiliikmeks. Enne professuurist loobumist 1903. aastal sihiga pühendada end teaduslikele uuringutele jõudis ta juhtida komisjoni, mille eesmärgiks oli reformida Austria monetaarsüsteemi. Menger suri kõrges eas 1921. aastal Viinis.

Mengeri puhul on tegemist austria majanduskoolkonna rajajaga. Nimi, mis omistati Mengerile ja tema järgijatele saksa ajaloolise koolkonna poolt, eristamaks neid tolle aja peavooluõpetusest. Põhjuseks oli episood, mida tuntakse kui metoodikatüli (sks.k. Methodenstreit). Kui ajalooline koolkond uskus, et majandusteadlased on statistikat ja minevikku uurides võimelised looma paremat ühiskonda, siis Menger oli seisukohal, et majandusseadused on tingitud inimloomusest ja neid saab analüüsida ainult loogiliselt ülesehitatud süsteemina.

Oma esimese lähenemiskatse majandusteooriale tegi Menger aga juba ajakirjaniku karjääri jooksul, märgates erinevust koolis õpetatud klassikalise majandusteooria järgse hindade tekke ja reaalses elus toimivate mehhanismide vahel. Selle tulemusena jõudis ta piirkasulikkuse teooriani, mille järgi ei kujunda turuhindu mitte tootmiskulud vaid tarbijate hinnangud pakutava kauba potentsiaalsele kasulikkusele. Sellega kaasnes subjektiivne väärtusteooria, mis samuti vastandudes klassikalisele õpetusele eitas, et kaupade väärtus tuleneb neisse panustatud objektiivselt mõõdetavast töömahust, ja väitis, et iga inimene väärtustab kaupasid erinevalt, lähtudes sellest, kuidas ta näeb mingi kauba rakendust ja kasulikkust enda jaoks.

Turuhindade ja tootmiskulude erinevust seletas Menger ka määramatusega, mis kaasneb teadmatusest tuleviku suunal. See sunnib ettevõtjaid prognoosima, mille tulemuseks on kahjum neile, kes on tootnud midagi kasutut ning kasum neile, kes on suutnud pakkuda inimestele seda, mida sooviti.

Veel selgitas Menger kuidas vajadusest kiirema ja lihtsama vahetuse järele kujunevad osad kaubad barteris laialt aktsepteerituks. See ongi raha, mida me tänapäeval kasutame. (Rohkem Mengerist)

Olulisemad tööd

1871 – “Grundsätze der Volkswirtschaftslehre” (“Principles of Economics”, “Majandusteaduse alused”)

1883 – “Untersuchungen über die Methode der Socialwissenschaften und der politischen Oekonomie insbesondere” (“Investigations into the Method of the Social Sciences”, “Uurimus sotsiaalteaduste ja eelkõige poliitökonoomia metoodikast”)