Kuidas uurida majandust?
Tingituna matemaatiliste ja statistiliste meetodite arengust, hakkasid 19. sajandi teisel poolel sotsiaalteadutes jõupositsiooni haarama empirism ja positivism. Paljud teadlased olid seisukohal, et erinevate ühiskondlike nähtuste mõistmiseks on vaja omada piisavalt ajaloolist informatsiooni. Pidades sotsiaalseid süsteeme kultuurispetsiifilisteks ja seetõttu üle aja ja ruumi mitteüldistatavateks, kritiseerisid nad loogilisest järeldamisest lähtuvaid meetodeid. Nad uskusid, et andmete põhjal on võimalik luua loodusteadustes rakendatavatele sarnaseid mudeleid, mille abiga oleks võimalik luua paremat ühiskonda.
Sellisele muutusele oli jõuliselt vastu Carl Menger, kes väitis, et majandusseadused tulenevad inimloomusest ja seetõttu on ainuvõimalik viis majanduse mõistmiseks luua loogilisele järeldamisele tuginev süsteem. Põhjalikuma selgituse andis oma eelkäija lähenemisele Ludwig von Mises. Ta rõhutas, et sotsiaalteadused uurivad sihipäraselt käituvaid inimesi, kes üritavad vahendeid ökonoomselt kasutada, et saavutada soovitud eesmärke. Majandusteadlased peavad Misese sõnul end eristama loodusteadlastest veel sellegi tõttu, et majanduses uuritavad nähtused ei sõltu kuidagi nende füüsikalistest ja keemilistest omadustest. Kapitalikaubad, raha, palgad ja teised majanduslikud kontseptsioonid on abstraktsed ning neid iseloomustab ja eristab üksteisest inimese subjektiivne suhtumine neisse. Tegemist on vaimsete konstruktidega.
Korrektne on majandusteadlasel alustada iseenesestmõistetavatest algtõdedest (aksioomidest):
- inimtegevus on sihipärane,
- inimesed eelistavad hüvet saada pigem rohkem kui vähem,
- inimesed eelistavad hüvet saada pigem varem kui hiljem,
- kõik vahetuse osapooled saavad kasu ex ante (s.t. nad teevad vahetuskaupa kuna eeldavad, et saavad sellest kasu).
Neile väidetele tuginedes saab tuletada tervikliku seletuse inimkäitumisest, inimestevahelistest suhetest ja ühiskondlikest nähtustest. Mises nimetas sellise lähenemise sotsiaalteadustele prakseoloogiaks.
Prakseoloogilisest meetodist annab põhjaliku ülevaate Hans-Hermann Hoppe monograafias “Majandusteadus ja austria meetod” (“Economic Science and the Austrian Method”).