Me elame keelumajanduses

Eile, 24. juulil 2012 avaldas Postimees minu arvamusloo. Taasavaldame selle loo koos viidetega. Loo ingliskeelset versiooni saab lugeda siin.

Mikk Salu eilne artikkel regulatsioonide mõjust on väga teretulnud, sest tavatarbijana ei pruugi me regulatsioonide mõju märgata.

Kuigi ettevõtjad puutuvad jaburate ja ahistavate reeglitega kokku igapäevaselt, ei kuule tarbijad sellest, kuna avalik hädaldamine on ärile kahjulik. Ettevõtjad on edukad siis, kui nad tarbijate elu paremaks ja lihtsamaks teevad.

Tarbijad ei taha teenust või kaupa ostes kuulda ettevõtja kaebamist, miks too ühte või teist teha ei saa.

Ettevõtja, näita bürokraatia hinda!

Samas aga võiks seda just julgemad ettevõtjad teha – lisada oma poodi või teeninduskohta seletavad sildid: suitsusinki ei ole, kuna regulatsioonid ei luba; see diivan on 5 protsenti kallim, kuna pood peab esitama arutul hulgal aruandeid; värske ja odava kala ostmiseks pead ise sadamasse paadi juurde minema jne.

Selliste hädade põhjuseks on utoopiline mõtlemine, et Lääne-Euroopa jõukus ja heaolu saabub meile siis, kui meil kehtivad samad regulatsioonid kui Belgias või Saksamaal.

Euroregulatsioonid on tihti inspireeritud Lääne-Euroopas valitsevatest tingimustest, aga sealne jõukus pole mitte regulatsioonide, vaid kümnendite jooksul akumuleeritud kapitali tulemus.

Nende reeglite rakendamine Eestis on absurdne – heal juhul need ainult kirjeldavad praeguse hetke parimaid praktikaid rikastes riikides, aga ei vasta oludele vaesemates riikides nagu Eesti.

Kasu ei ole neist ei Eestis, mis teevad neist ületamatu lati väikeettevõtjatele, ega näiteks rikastes riikides, kus fikseeritakse hetkeolukord ning edasine majanduslik areng ja kasv on raske, kui mitte võimatu.

Eurokeelud raskendavad Eesti rikastumist

Meie probleem ei ole regulatsioonide vähesus, vaid rikkuse, st kapitali (suhteline) vähesus.

Euroliidu regulatsioonid ei too meile Lääne-Euroopa jõukust, vaid teevad meil raskemaks Ida-Euroopa vaesusest välja tulla. Paremate elutingimuste asemel (euroköögid igasse maapoodi ja -kõrtsi!) teeb see meie elutingimused ainult kehvemaks (maapoed surevad välja).

Hea tunnistus sellest on just see, et enim tunnevad selliste regulatsioonide mõju väikeettevõtted ja vaesemad elanikud.

Suuremad ettevõtjad võivad regulatsioonidega isegi rahul olla, kuna see surub turult välja väiksemad konkurendid, kes saaksid tarbijatele küll pakkuda konkurentsivõimelist toodet, aga mitte omada bürokraate rahuldavat tootmishoonet.

Samuti ei pruugi heal elujärjel tallinlane märgatagi, kuidas regulatsioonid meie elu kägistavad, kuna tema peaaegu elabki euroregulatsioonide ideaalis – ostab toitu suurpoest, elab uues korteris ning käib moodsas kinos.

Euroreeglid teeb hullemaks ka meie oma ametnike «ettevõtlikus» direktiivide eestindamisel neile n-ö lisandväärtuse andmisega – niigi piiravale seadusele lisatakse veel kangust juurde, et kohaliku bürokraadi tööst ja vaevast ka mingi jälg maha jääks.

«Unustatud» reeglite jõud

Koos regulatsioonide kasvuga liigume ka omamoodi ajas tagasi. Nõukogude ajal oli võimalik osta ükskõik mis autot, kui sul selleks luba oli. Tänapäeval võib toota ükskõik millist sinki, kui seda tehakse bürokraatidele sobival viisil.

Tänast euroliidu majandust ei ole kohane kutsuda plaanimajanduseks, pigem on tegu keelumajandusega. Metsateede äärde silte panna ei tohi, saunas suitsutatud sinki müüa ei tohi, täispaagiga üle piiri sõita ei tohi, hõõglampe kasutada ei tohi, villimata õlut müüa ei tohi ja nii aina edasi.

Õnneks ei ole kõikide reeglite jõustamiseks riigil piisavalt vahendeid ja osa neist on piisavalt jaburad, et ka bürokraadid saavad aru, et nende jõustamisest kellelegi kasu ei ole. Sellised varjusurmas olevad reeglid on aga isegi hullemad kui need, mida aktiivselt jõustatakse.

«Unustatud» reegleid saab rakendada kas tülikate kodanike/ettevõtjate korralekutsumiseks või aeg-ajalt avalikult näitamiseks, et «kord» on majas. Viimast eriti siis, kui tõeliselt olulisi reegleid kõrgemal tasemel rikutud on ning avalikkuse tähelepanu on vaja hajutada.

Lisaks kehva elujärje põlistamisele hävitab keelumajandus seaduskuulekust. Edukas saab olla ainult see, kes reegleid rohkem või vähem eirab. Kui korralik, seaduskuulekas inimene on reeglite kammitsas, siis vabalt saab tegutseda (hull)julge ettevõtja kõrval ka meelega seaduse eiraja (ehk kurjategija).

Oluliselt regulatsioone vähendades legaliseerime me tegelikkuse, milles elame, ning teeme võimalikuks ka parema homse.

«Just progress on see, mida reeglid ja regulatsioonid ette ei näinud; see on ilmtingimata väljaspool bürokraatlike tegevusi,» on Ludwig von Mises öelnud.

Advertisements