Kes oli Jean-Baptiste Say?

Jean-Baptiste sündis 5. jaanuaril 1767 protestanlikku perekonda. Kuna tema karjääri kujutati ette äris, saadeti ta koos vennaga õppima Londonisse erinevate ettevõtjate teenistustesse. Naastes kodumaale asus ta tööle Étienne Clavière juhitud elukindlustfirmasse. Oma esimesed katsed kirjamehena tegi ta oma varastes kahekümnendates ning selleks ajaks kui ta 1793. aastal abiellus Mlle Deloche’ga oli ta juba tuntud kirjastaja. Sajandivahetusel toimetas ta ajakirja “La Decade philosophique, litteraire, et politique” (“Filosoofia, kirjanduse ja poliitika dekaad”), levitades Adam Smithi ideid. 1799. sai ta ka tollase parlamentaarse koja tribunaadi liikmeks. Olles pidevalt jäänud kindlaks oma vaadetele, mis sattusid konflikti Napoleoni plaanidega, oli ta 1804. aastal sunnitud poliitikast taanduma, pärast mida ta asutas vabriku, mille mitusada töölist töötlesid puuvilla. Vaatamata tsensuurile jätkas ta ka oma majandusteooria arendamist. Kümme aastat hiljem õnnestus tal oma töö taas avaldada, mille tulemusel saatis Prantsuse valitsus ta üle lahe inglise majandust uurima. 1819. aastal loodi talle Conservatoire des Arts et Metiers juures industriaalökonoomika õppejõu positsoon ning 1831 sai ta  Collège de France poliitökonoomika professoriks. Vahepeal valiti ta ka Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välismaalasest liikmeks. Say suri Pariisis 15. novembril 1832.

Say näol on kahtlemata tegemist prantsuse klassikalise koolkonna tuntuima esindajaga. Adam Smithi kuulsa järgijana Prantsusmaal ning klassikalise liberalismi vaadete levitajana on ta siiski panustanud majandusteooriasse ka omalt poolt, saades eelkõige tuntuks tänu omanimelisele seadusele:

“Tasub märkimist, et toode ei valmi ennem, kui hetkel, mil ta võimaldab turgu teistele toodetele oma väärtuse täielikus ulatuses. Kui tootja on teinud viimse viimistluse, tahab ta toote koheselt maha müüa, kuna selle väärtus võib tema kätes langeda. Aga ta pole ka vähem valmis kulutama selle eest saadavat raha; kuna ka raha väärtus on kaduv. Kuid ainus võimalus vabaneda rahast, on soetada üks või teine toode. Seega loob ühe toote valmistamine koheselt väljundi ka teistele toodetele.”

Say seaduse sisuks on tõdemus, mida tihtipeale lühendatakse eksitavaks fraasiks “pakkumine loob nõudluse”. Mida Say selle all silmas pidas pole mitte see, et ettevõtja võib turule pakkuda mida iganes ja tarbijad ostavad selle ära, vaid, et mingi hüve tootmine loob koheselt nõudluse teiste samas väärtuses hüvede järele, mis on vajalikud esimese tootmiseks. Samuti viitab see tööjaotusele, mille järgi ei tooda igaüks ise kõike oma vajaduste rahuldamiseks vajalikku, vaid iga inimene keskendub ühele konkreetsele tööle ja hiljem vahetatakse erinevates kohtades toodetut omavahel.

Samuti on oluline Say rõhk ettevõtjal, kui majanduse kesksel liikmel, kes üritab ennustada inimeste tuleviku vajadusi ning püüdes neid rahuldada võtab riske koondamaks kapitali ja organiseerimaks selleks vajalikku tootmist. Väärtusteooria poolelt oli Say seisukoht, et hüve väärtus peitub kasulikkuses tarbija jaoks ja mitte selle loonud töölise pingutustes. Nii eristas ta kasutusväärtust ja vahetusväärtust. Rahateoorias keskendus Say raha majandusteaduslikele omadustele, mis annavad teatud kaupade rahaks kujunemisele sisulise seletuse, vastandudes seeläbi teooriatele, mille järgi annab rahale väärtuse seadusandlus. (Pikemalt Sayst)

Olulisemad tööd

1803 – “Traité d’économie politique ou simple exposition de la manière dont se forment, se distribuent et se composent les richesses” (“Traktaat poliitökonoomikas”)

Advertisements