Väärtushinnangute kriis

Äripäeva börsitoimetaja Rainer Saad kirjutas hiljuti, kuidas tänase majanduskriisi põhjusena võib näha langust väärtushinnangutes. Tema väiteks oli, et kui varem kandsid ettevõtted vastutust ühtemoodi nii omanike, klientide, töötajate kui ka kogukondade ees, siis nüüd on see fookus liikunud ainuüksi aktsionäride peale. Ettevõtte edukus ja ellujäämine sõltub vaid tema aktsiahinnast ja kasumist. Nii ongi see kujunenud ainsaks, millest hoolitakse. Ja kapitalistlik keskkond võimaldas seda väljendada läbi hooletu laenamise.

See pole esimene kord viimaste aastate jooksul, kui ma olen kohanud argumenti, et mulli ja selle järgnenud kriisi põhjustas ettevõtjate, ennekõike pankurite, ahnus. Üks õppejõud tegi sellest meile kunagi ülikoolis isegi ettekande. Kuid siinkohal peaks iga mõistlik inimene esitama järgmise küsimuse: kui ahnus on ettevõtjatel ja ka kõigil teistel niivõrd nende loomuses ja see kasumijaht toimub kogu aeg, siis miks ei ole kapitalism alalises kriisis? Seega oleks mulli pidanud põhjustama hoopis see, et oldi tavapärasemast veelgi ahnemad. Aga kas see tundub usutav? Kas on olnud mingit alust arvata, et ettevõtjate loomulik ahnus oli sel korral kuidagi erakordselt suur?

Julgen väita, et nii see ei olnud. Kuigi mul pole käegakatsutavaid tõendeid oma seisukoha kinnitamiseks, ei ole neid ka selle ümberlükkamiseks. Kusjuures, tegelikult on seda üleküllavat ahnust ettevõtjatele ette heidetud iga suurema kriisi korral. See on juba pika ajalooga loosung. Siiski ei vaidle ma vastu argumendile, et kriis on seotud väärtushinnangutega, nii  majanduslike kui ka moraalsetega.

Jätkakem ahnusega. Meenutagem seda, et tänases heaolu- ja tehnoloogilise ühiskonnas on saanud tavapäraseks pidev ettevõtjate omakasupüüdlikuse sõimamine. Eks ole meist paljudki kohanud Youtube’is või kusagil mujal klippe sellest, kuidas toodetakse kergelt lagunevaid “prügimäele disainitud” tooteid. Paljud noored aktivistid ja muidu arvamuse avaldajad kiruvad tänast tarbimisühiskonda niivõrd kui neile jagub tähelepanu.

Kuid ärme siinjuures unusta, et tarbimine ongi ju majandustegevuse eesmärgiks. Soov rahuldada oma vajadusi on see, mis süütab igas inimeses leegi. Püüd parema enesetunde poole. Mis on siis see, mis teeb tänase tarbimise väidetavalt eriti halvaks?

Lähme tagasi majanduse algtõdede juurde. Mõtleme soovile oma eluolu pidevalt parandada ja rahale, mis on selle püüdluse tulemuseks. Ammustel aegadel sündis turul selline nähtus nagu raha just sellepärast, et inimesed saaksid igaüks endale sobival hetkel ja kohas hankida omale meelepäraseid hüvesid. Raha pakkus võimalust hoiduda kohesest tarbimisest ja säästa tuleviku tarvis. Seetõttu kasutati rahana kaupasid, mille väärtust hinnati ajas kauakestvateks. Ja kuigi keegi arvas, et tal on tingimata vajadus tarbida täna, kuid tal puudusid selleks omad vahendid, siis ta küsis teiselt laenu ja maksis intressi, kompenseerimaks laenu andjale asjaolu, et tema peab oma kulutustega ootama.

Seevastu tänane rahasüsteem on see, mis on meid viinud sinna, kus me oleme. Jah, laenuturg töötab ka tänasel päeval kenasti edasi. Kuid raha on see, mis on omandanud hoopis teistsuguse tähenduse. See paber, mida me kanname oma taskutes ja need bitid, mida me loeme oma monitoridelt, ei ole püsiva väärtusega. Neid toodetakse pidevalt juurde. Ühelt poolt trükitakse valitsuste võlakirjade ostmiseks rahapadades otseselt värskeid kupüüre, samal ajal kui teiselt poolt paisutatakse läbi osareservpanganduse skeemitamise laiali jagatavat virtuaalvääringut. See olukord loob aga inflatsiooni, mis tähendab, et meie väljateenitud sissetulekud kaotavad kogu aeg väärtust. Ja siinkohal jõuab iga mõistlik inimene järeldusele, et väga kaua ei tasu raha hoida, sest mingi aja pärast pole see enam midagi väärt. Näteks USA dollar on  alates Föderaalreservi loomisest aastal 1913 oma väärtusest kaotanud keskmiselt üle 3% aastas. Summaarselt tähendab see üle 95% väärtuse kadu. Sellises keskkonnas ei tasu imestada, et inimesed kipuvad tihtipeale tarbima asju, mida neil otseselt väga vaja ei ole. Parem on ju täna saada mingitki heaolu kui homme mitte midagi.

Veelgi hullemaks teeb olukorra keskpankade mäng intressimääradega. Kui mõtleme sellele, et vabal turul kajastab intress hinda, mille puhul on inimesed valmis loobuma tänasest tarbimisest, siis ei pea olema raketiteadlane mõistmaks, milline mõju saab olema keskpankade intressimääral, mis kehtestatakse alla selle taseme. Säästmine tehakse ju vähem tulusaks, viies taaskordselt tõdemuseni, et targem on tarbida. Ja nii hakkab ka tootmine keskenduma kiiretele tarbimistrendidele.

Pidevalt langetatud keskpankade intressimäära on korduvalt seostatud viimaste aastakümnete kriisidega, mille hulka kuuluvad ka sajandilõpu interneti- ja hiljutine kinnisvaramull. Ja nüüd proovitakse tarbimisbuumi lõhkemisest välja tulla sellega, et meelitada inimesi veelgi enam tarbima. Aga kui me oleme juba ostnud omale kõik, mida me ei vaja, siis mida enamat me teha saame?

Korduvalt on täheldatud, kuidas majanduse ülekuumeneva õitsengu ajal muutuvad inimesed lodevaks ja mugavaks. Nad ei pööra enam tähelepanu detailidele ja ei mõtle pikas perspektiivis. Erinevalt Suurest Depressioonist, mil tööle saamiseks tegid kõik end viisakaks ja panid selga oma parimad ülikonnad, hakatakse mulli ajal kandma kottpüksu ja dresse. Kõlab tuttavalt? Ühel hetkel järgneb materiaalsele peedistumisele aga ka vaimne ja hakatakse eeldama, et kõik peabki olema odava laenuraha kombel hõbekandikul ette kantud. Kergelt kättesaadavate mõnude taustal tundubki, et igaüks võib teha, mis pähe tuleb.

Ja nii pole buumi mõju laastav ainult inimeste materiaalsetele väärtustele vaid ka nende moraalile. Kui vabal turul hoiavad stabiilne raha ja intressimäärad inimeste kiirele kasule suunatud ahnuse ohjes, siis inflatsioon ja madalad tsentraalsed intressid lasevad sellel täie rauaga amokki joosta. Ettevõtetes kaldub väärtuse kasvatamise asemel kaalukauss rohkem kiire kasumi teenimise poole, tarbijad hulluvad massilisest tarbekaupade ületootmisest tingitud allahindlustest, töökogemuseta tudengid hakkavad eeldama kõiki moodsaid luksusi tagavat sissetulekut ja töölised muutuvad suurte kasumimääradega harjunud ettevõtetes laiskadeks.

Ühel hetkel see kõik aga lõppeb. Autosid ja maju ei müü lõputult. Ketse ja elektroonikat pole kodus varsti enam kuhugi panna ja ületoitumisest tingitud liikumispiirangud teevad poodlemise tüütuks. Rääkimata sellest, et kõik võetud laenud tuleb tagasi maksta. Ka inimeste tarbimisvõimekusel on piirid. Ja kui need kätte jõuavad on kogu sellel tarbimispeol lõpp ning taamalt terendab sügav majanduskriis.

Olles aga eelneva pillerkaariga harjunud, puudub inimestele kannatlikkus, mida on vaja tekkinud segaduse likvideerimiseks. Nii survestatakse probleemi loonud tsentraalset süsteemi vastu võtma samu otsuseid, mida too soovist inimeste heaolu üleöö tõsta ja kättejõudnud kriisi aluseid rajades, juba tegid.

Kuid nii nagu kõige muu puhulgi elus, tuleb ka siin vastutust kanda ja neelata alla kibe pill. Tuleb leppida töökohtade kaotamistega ja tehaste sulgemistega, mida ühiskonnal vaja ei ole. Tuleb lahti öelda üle oma võimete soetatud asjadest. Vajadusel tuleb minna varasemast palgast väiksema teenistusega tööle. Ja tuleb tunnistada vana tarkust, et tasuta lõunaid ei ole olemas.

Siiski on ka sellisest asjade käigust võimalik leida positiivne noot. Me võime oma vigadest õppida ja mõista, et kui me muudame jõuga seda, mida inimesed tahavad, siis lõppeb see halvasti. Sellel on tagajärjed, kui me paneme inimesed tegema seda, mida nad ise vabatahtlikult ei teeks. Langedes ise moraalitusse – moonutades turuintresse, paisutades rahapakkumist ja “kohustades” inimesi oma töö viljade säilitamiseks arutult tarbima – langevad ka meie ohvrid samale rajale.

Poliitikud ja mitmed teised räägivad pidevalt, et me peame endast väetimaid hoidma ja kaitsma, kuid selleks olemasolevate majandusmehhanismide lõhkumine on ju hoopis vastupidine avalikkusele visatud fraasidele. Inimene, kes ei mõista neid protsesse ehk nii hästi, ei näe, kui majanduses toimuv ei kajasta inimeste reaalseid soove. Ja võttes neilt igasugused tugipunktid langevad nad kaosesse.

Ehk oleks õigem hoopis igaühel keskenduda kõigepealt oma väärtushinnangute ja seeläbi esile kerkiva turumoraali hoidmisele, mis annab meile stabiilse raha ja inimeste eelistusi kajastavad intressimäärad, ja lasta seeläbi levida väärtuste säilitamisel ja pikas perspektiivis mõtlemisel.