Ratsionaalsuse kaks tähendust

Ratsionaalsust on võimalik defineerida kahel viisil.

On olemas definitsioon, mida inimesed üldiselt kasutavad, kui nad omavahel räägivad ratsionaalsest otsustamisest. See on definitsioon, millest tulenevalt on ratsionaalne kõik see, mis on loogiliselt, mõistusest tuletatav. Selline peavoolu mugandus räägib ratsionaalsusest kui ex post lahendikesksest asjast, mida hinnatakse tagantjärele tarkusega. Selle kontseptsiooni alusel on igas valikus olemas üks absoluutselt ratsionaalne otsus, mis on inimese tahtest sõltumatu. See ei hõlma endas emotsioone, tahtmisi, väärtusi, tunge ega vajadusi. Seetõttu ei ole selle definitsiooni järgi inimene ratsionaalne, kuna sageli oleme oma otsustes mõjutatud emotsioonidest, afektist, propagandast, reklaamist ning naiivsest vaba tahte püüdlusest. Nimetagem seda formaalseks ratsionaalsuseks.

Mida see siis tähendab? Toome näite. Kui inimesel on kõht tühi, ning tal on taskus 5 eurot, siis on olemas üks absoluutselt ratsionaalne lahendus tühja kõhu probleemile – üks ainuke kõige mõistlikum toit, millest saab ta maksimaalselt palju kilokaloreid ja toitaineid, ning mis samas maksab talle kõige vähem. See lahendus on kõige ratsionaalsem selle inimese tahtest ja soovist sõltumata. Kuid tõenäoliselt ta seda kõige õigemat lahendust ei vali, vaid ostab kiirelt midagi magusat, sest sellega saab tühjast kõhust lahti kõige kiiremini. Ta lähtub oma tungist, milleks on näljatunne, mitte oma ratio‘st.

Teine ratsionaalsuse definitsioon on kasutuses majandusteaduses ja filosoofias ning selle definitsiooni järgi maksimeerib inimene kasulikkust mingite kehtestatud piirangute raamides. Ratsionaalne otsus on see, mida inimene teeb antud ajahetkel antud informatsioonist tulenevalt, samuti on need otsused samade sisenditega alati samasugused. See definitsioon arvestab inimese vajadusi, aega, tujusid, emotsioone, tunge ja väärtusi kui otsuse langetamise olulisi argumente. Inimese vaba tahe on sama oluline otsuse väljundis, kui see, kuivõrd mõistlik on miski matemaatilises mõttes. Sellest ratsionaalsuse definitsioonist lähtuvalt on inimene alati absoluutselt ratsionaalne – sellest ajahetkest lähtuvalt.

Näiteks oletame, et kaks kodanikku lähevad poodi. Üks neist ostab hamburgeri, teine limonaadi. Mõlemad inimesed teevad ratsionaalse valiku, sel ajahetkel, selles kohas. Mõnel teisel päeval võib juhtuda, et olukord on teine, siis ostavad nad vastupidiselt, esimene limonaadi, teine hamburgeri. Kas see teeb eelmise otsuse valeks? Kindlasti mitte. Kas see teeb viimase otsuse õigemaks? Samuti ei. Inimene teeb otsuse alati lähtuvalt antud ajahetkest ning sel hetkel on see alati kõige mõistlikum otsus, sest muidu ta seda ju ei teeks. Kui minut hiljem saab ta mingisugust lisainformatsiooni, mis muudab tema ratsionaalset otsust, ei muutu minevikus tehtud otsused sellest valeks.

Sellepärast ei saa ka selle definitsiooni kohaselt olla olukorda, kus inimest ja tema otsust saab ekspluateerida. Tahaks küll otsustada mõist(us)likult, aga emotsioonid võivad kallutada õigest valikust kõrvale. Näiteks olen kuulnud ühelt tuttavalt sotsiaaldemokraadilt ideed, et kurjad kapitalistid ekspluateerivad inimesi, sundides ostma asju, mida nad ei vaja. “Kas nad ähvardavad neid siis?” küsin. “Ei,” ta selgitas, “aga nad manipuleerivad reklaamiga.” Nad loovad emotsiooni. Emotsioon on hinnatud justkui mingi hirmutav ja kohutav mõjutegur, mis paneb meid tegema asju vastu tahtmist, meie huvisid arvestamata. Aga kui meie huvides on lasta end mõjutada? Kas me ei lähe mitte poodi selleks, et säästa end vaevast neid oste ise kodus valmis teha? Kas see ei ole mitte meie vaba tahe? Ja sellest tulenevalt, arvestades kõike, ei ole nad mitte ratsionaalsed? Kas me ise siis ei vastuta selle eest, mida me oleme valinud?

On aeg-ajalt tulnud ette olukordi, kus pikka aega abielus olnud inimesed lahutavad, ning selles emotsionaalselt väga raskes protsessis tunnevad nad, et kogu varasem abielu on olnud mõttetu. “Oleks ma vaid ette teadnud, et see sellega lõppeb, ma poleks temaga kunagi abiellunudki,” kuuleme neid kahetsemas. Sellisel juhul on ilmne, et inimene lähtub esimesest definitsioonist. Et on olemas maailmas üks Kõige Õigem, Perfectum Electio, kellega nad varem kohtununa oleksid õnnelikult elanud oma elupäevade lõpuni. Lahutuse pingest ja ebamugavusest tulenevalt on see arvamus muidugi mõistetav, kuid see tähendaks, et armastusel ei oleks selle absoluutselt ratsionaalse valikuga midagi pistmist. Võimalik, et me ei tunneks selle inimese vastu midagi, kuigi ta oleks parim pragmaatiline valik. Aga meie vaba tahte püüdlus ja meie “rumal ebaratsionaalne armastus” sooviks vabalt, ilma surveta olla koos inimesega, kes võib-olla vahel jätab tühja piimapaki külmkappi või jätab nõud pesemata lauale või pesemata sokid põrandale vedelema, ja see nii kohutavalt käib närvidele, kuid keda nähes hakkab süda alati rõõmust hüplema.

Sellepärast ei ole mõtet kahetseda ühtegi otsust, mida me oleme teinud. Olenemata sellest, et tulevikus võib see otsus muutuda. Ja pole mõtet kahetseda teiste otsuseid, mis võivad samuti alati muutuda. Inimene on siis kõige õnnelikum, kui ta elab kooskõlas oma väärtustega, mitte siis, kui ta on formaalselt ratsionaalne. Ka siis on ta õnnelikem, kui tema väärtuseks on olla ratsionaalne, mõistuslik, sest seda me oleme kõik, alati, absoluutselt. Isegi armastuses.