Heategevus spordis

Inglise keeles eksisteerib üks huvitav termin nimega trickle-down economics, millega kirjeldatakse sellist majanduskorraldust, kus rikkamate inimeste hea käekäik toob kaasa elatustaseme tõusu teistelegi. Üldjuhul räägitakse sellest ettevõtluse kontekstis – kui ettevõtjad ja kapitalistid rikastuvad, siis saavad nad luua üha rohkem töökohti ja seeläbi suurendada ka ülejäänud inimeste sissetulekuid. Tänapäeval on aga tihtipeale võimalik jõuda küllaltki heale järjele ka palgatööga ning seega võime seda mõistet ehk laiendada ka teistesse valdkondadesse.

Võime võtta näiteks spordi. Sarnaselt ettevõtjatele langevad sportlasedki sageli oma suurte sissetulekute suunal käiva kriitika osalisteks. Vaatamata sellele, et nende palgad on välja teenitud puhtalt publiku huvist lähtudes ja kajastavad seeläbi otseselt seda, kuidas ühiskond pakutavat meelelahutust hindab, on mõned inimesed seisukohal, et jalgpallurid, korvpallurid ja teised ei tohiks kuidagi teenida miljoneid, kuna nad ei tooda midagi. Seevastu ollakse seisukohal, et see raha tuleks kulutada hoopis kehvemal järjel olevate inimeste eest hoolitsemisele.

Mida aga paljud ilmselt ei tea, on asjaolu, et küllaltki suur osa sportlaste sissetulekutest lähebki teiste inimeste heaolu tõstmiseks. Hiljutises podcastis annab endine profikorvpallur Jalen Rose küllaltki ulatusliku ülevaate sellest, milliseid väljaminekuid tuleb tippsportlasel teha ainuüksi oma karjääri ja igapäevaelu eest hoolitsemiseks ja andmaks ühtteist tagasi kogukonnale, kus ta üles kasvas ning kes temasse panustas. Sportlase karjäär tähendab tihtipeale järeleandmisi ka oma hariduses ja pikaajalises tervises.

Üpriski paljudele on sport ka ainsaks teeks välja vaesusest. Seetõttu ei piirdu nende kulutused ainult klubides tuttavate tuttavatele välja tegemisega ja lapsepõlve sõpradele töökohtade loomise ja otsimisega. Kuna nii mitmedki päris tippu jõudnutest pole oma nooruses olnud kaugel sellest, et nad oleksid sattunud halvale teele, panustavad nad oluliselt ka noortele hariduse ja sisuka ajaviite tagamisse. Samuti on sportlased algatanud mitmeid fonde, mis tegelevad meditsiini arendamisega ja mitmesuguse heategevusega. Ja seda kõike tehakse lisaks sellele, mida pakuvad juba spordiliigade enda kommuunide edendamise programmid.

Paraku leidub ka inimesi, kes sportlasi lihtsalt ära kasutavad. Nagu Jalen Rose mainib, tahab igaüks end hinnatuna tunda, kuid tihtipeale peetakse seda iseenesestmõistetavaks, et atleedid peaksid teisi toetama. Kuigi see võib olla levinud tava, ei saa me seda teha vaikimisi kohustuseks. Sest nii muutub see inimesele samasuguseks kurnavaks ja demotiveerivaks koormaks nagu meie igapäevased maksud.

Boston Globe kirjutab:

Sports fans share some of the blame for the shortcomings of athletes’ foundations, suggested Mark S. Rosentraub, codirector of the Michigan Center for Sport Management and a faculty affiliate of the Nonprofit and Public Management Center at the University of Michigan. Rosentraub said athletes feel burdened by a societal expectation that they — blessed to make millions playing games — will “give back” by starting foundations they may be ill-equipped to lead.

“I’m not sure why we expect them to be that different from everyone else,” he said.

Paljud heategevust promovad inimesed tahavad rikastelt lihtsalt vara ära võtta ja selle vaeste toetuseks ümber jagada. Nad ütlevad, et teiste abistamine pakub niisamagi rahulolu tunnet ja nad on rahul, kui keegi neid lihtsalt tänab. Kuid nad ei mõtle, et nii võtavad nad teistelt ära võimaluse seda sama teha ja tunda. Rääkimata eeskujust, mida pakub jõuga heaolu ümberjagamine.

Laskem ikka inimestel ise otsustada, mida nad edendada ja toetada tahavad. Pealegi, edukatel inimestel on kas siis tänu oma kogemustele või niisama avalikkuse tähelepanu omades oluliselt lihtsam ühtteist kõigi heaks ära teha.

Rohkem võib filantroopiast spordis lugeda Babiaki, Millsi, Tainsky ja Juravichi uurimusest:

Athletes discussed both altruistic and self-interested motives for establishing a foundation, and strategically use their recognition or fame to increase the profile or awareness of the charity or issues the charity addressed, to generate revenues for their foundation, to attract and interest volunteer support, as well as to leverage other resources of nonprofit and corporate partners. This was intended to help the work of the foundation to reach a broader audience….

…Today, athletes are multidimensional, have passions that extend beyond their field of play, and because of corporate sponsorships, and social media and marketplace tools in the context of social impact strategies, they are able to do far more than they could ever do before….

…There also appears to be opportunity for athletes to radiate their impact throughout the world in which they work, fueling a push toward a place of much greater social change.

Advertisements