Occupy Hollywood

Juba varsti ongi suvi taas läbi. Sellega koos lõppeb ka tavapärane blockbuster’ite hooaeg kinodes.

Teatavasti on just sel soojal perioodil kombeks lasta publiku ette mitmesuguseid märuli- ja ulmefilme, katsega muuta rahaks parasjagu publiku seas populaarseid trende ja aktuaalseid teemasid. Olgu selleks siis patriotismist nõretavad sõjafilmid või poliitikute tegemisi ründav fantastika.

Nii ei saagi kuidagi üle ega ümber sellestki, et viimastel aastatel on kinolinale jõudnud hulganisti Occupy-liikumisele pühendatud üllitisi. Olgu selleks siis Batman’i teemaline Dark Knight Rises, mis juba aasta eest viitas liikumise emotsionaalsele sinisilmsusele, või sotsiaalromantiline In Time, mis üritas kapitaliseerida sõnakõlksu ´aeg on raha´. Kuigi viimase puhul oli tegemist igati huvitava katsega majandusteooria seisukohast, polnud siiski võimalik vältida filmis nähtud marksistlikku propaganda tajumist, mis kohati mõjus lausa tragikomöödiliselt. Õnneks oli see kõik siiski tore lõbu, mis oma kergekoelises esituses arusaadav kõigile.

Seda ei saa aga kindlasti väita tänavuse kauaoodatud suvise ulmefilmi Elysium kohta (kes filmi näinud pole, võib selle sisukokkuvõtet lugeda siit). Kuigi iga muu külje pealt oli tegemist vägagi asjaliku filmiga –  selles oli nii mõnigi huvitav karakter (Sharlto Copley mängitud sotsiopaadist palgasõdur) ja põnevad püüded teha ühtteist tehnilise teostuse poolelt uut ja huvitavat – oli täiesti võimatu aru saada filmi tegevustiku sotsiaalpoliitilisest raamistikust. Rääkimata siis katsest luua selle ja meie tänase keskkonna vahele paralleele. Lühidalt öeldes tuleb tõdeda, et Elysium tekitas oluliselt rohkem küsimusi, kui pakkus lahendusi:

• Kuidas on võimalik, et ühiskond, milles on niivõrd nulltolerantsi lähedane arusaam paarikümne immigrandi õhku laskmisest, on jõudnud niivõrd suure ebavõrdsuseni? Vaesemat osa ühiskonnast kujutatakse elavat justkui orjuses. Kas heategevust ja hoolekannet ei toimu seal üldse? Kas Maal elavate tegevusvabadus oli veel kuidagi erilisest piiratud, et nad ei saaks oma elus kuhugi jõuda?
• Kuidas on võimalik, et niivõrd tugevas poliitilise korrektsusega ühiskonnas jõuab juhtivale positsioonile ilmselgelt moraalitu inimene (Jodie Fosteri kehastatud kaitseminister)? Miks üldse kuulus Maa ja Elysiumi vahelise transpordi järelvalve kaitseministri haldusalasse? Ja miks suhtuvad robotitest korravalvurid erinevat päritolu inimeste karistamisse erinevalt?
• Kas filmis kujutatud kõrgema kaliibriga kriminaalid, kes justkui võitlesid ka headuse eest, peaksid olema võrreldavad reaalsusega? Kas autorid üritavad öelda, et ka täna on kurjategijateks inimesed, kes lihtsalt võitlevad oma ellujäämise nimel? Miks näib joon kuritegevuse ja lihtelu kõrval kogu filmi vältel sisuliselt olematu? Miks kujutatakse valitsuse palgasõdureid suuremate retsidivistidena kui inimesi, kellel laia avalikkuse silmis tapja ja muidu ohtliku isiku maine? Ja mis on nende sotsiopaatidest palgasõdurite taust, kui kriminaalid kõik nii heasüdamlikud on?

Ja otseloomulikult ei saa jätta esitamata küsimusi ka filmi õnneliku lõpu kohta.

• Kust võeti kõik need süstikud ja ravikambrid, mis saadeti Maale inimesi ravima? Kas kommuunis, kus igaühe tervist jälgitakse ööpäevaringselt ja vajadusel kohe sekkutakse, eksisteerib epideemia ohte? Või kui need kosmoselaevad eksisteerisid täisvarustuses siiski Maal elavate inimeste teenindamiseks, siis miks nad seisid niisama? On see filmitegijate ettekujutus, et rikastel on kodude panipaigad täis asju, mida oleks võimalik kohe kõigile laiali jagada? Või arvavad nad, et maailm on täis rakenduseta ressursse, mida on soovi korral võimalik üle öö kasutada kõigi probleemide lahendamiseks?

Mis üldse oli selle filmi sõnum – jõukate vara ümberjaotamine lahendab koheselt kõik meie probleemid? Kas väärtuse loomine on tõepoolest nii maksimeeritud, et ühe heaolu saab tulla ainult teise arvelt? Igatahes keeruline on kogu sellest segapudrust mingit selgust saada ja ilmselt oleks parem, kui vaataja ei proovikski Elysiumist sügavamat mõtet leida ja üritaks lihtsalt leppida selle meelelahutusliku väärtusega.

Võib-olla tuleks kogu Occupy-liikumisse ja sellest välja kasvanud ja mõjutada saanud poliitikaettepanekutesse niimoodi suhtuda.