Mida teeb näljane kõrbes õngega?
Kellele poleks tuttav kõnekäänd, mille järgi ei tasu anda näljasele mitte kala, vaid hoopis õpetada ta kalastama. Paraku ei peitu selleski veel täit tarkust, kuna näiteks kõrbes pole selle oskusega midagi peale hakata. Samas lokkab selline puudulik arusaam igapäevastes haridus-, ettevõtlus- ja rahvusvaheliseabi poliitikates. Küll arvavad bürokraadid teadvat, kust tuleb järgmine suur läbimurre tehnoloogias, või millist elukeskkonda tuleks vaesemates maailmanurkades edendada. Olgu selleks siis IT-hariduse kandepinna suurendamine või kultuurimajade ehituse subsideerimine.
Tegelikkuses on see kõik aga lihtsalt korrelatsioonidele tuginev reaktsiooniline käitumine. Kui keegi on tänu põlve otsas programmeerimise õppimisele asutanud eduka veebiäri, arvatakse, et teistele sama hariduse andmine toob uusi edulugusid, nagu tärkab seeni pärast vihma. Samamoodi leidub terve hulk inimesi, kes arvavad, et kopeerides põhjamaade poliitikaid, suudame siinse elatustaseme tõsta nendega võrdseks. Kuid see kõik on sabas sörkimine. Järgi tegemine. Kopeerimine. Ja teisi jäljendades ei jõua ise kunagi tõelise eduni. Sellise käitumise edukaks vormiks võib pidada ehk hoopis seda, kui ei õnnestu juba olemasolevaid saavutusi siinmail ära rikkuda.
Ernesto Sirolli ja tema juhitud instituut on “ettevõtluse võimaldamisega” tegelenud juba tükk aega. Oma kogemusele tuginedes on ta jõudnud järeldusele, et tsentraalne planeerimine pole võimeline looma ettevõtlikku keskkonda. Kogukonnavälised “eksperdid” pole võimelised välja mõtlema vajalikke lahendusi kohalike heaolu tõstmiseks. Pigem nimetab ta planeerimist lausa surmasuudluseks ettevõtlusele.
Oma mõtte illustreerimiseks on tal rääkida lugu kuidas itaallased üritasid kord Sambias kohalike seas põlluharimist käima lükata. Kuigi muld oli viljakas, polnud külarahvas millegi kasvatamisest huvitatud. Nii otsustasidki appi tõttanud välismaalased eeskuju näidata ja tomateid külvata. Esmane tulemus oli suurepärane – paremad tomatid, kui nii mõnigi oli arenenud maailmas näinud. Kuid itaallaste üllatuseks ilmus ühel hetkel ootamatult kari ninasarvikuid, kes kogu viljasaagi hävitasid. Tagantjärgi aru pärides saadi vastuseks, et kõnealused loomad ongi põhjuseks, miks kohalikud midagi kasvatada ei viitsi.
Seetõttu ongi Sirolli seisukohal, et inimesi, keda soovitakse aidata, ei tohiks patroniseerida ja neid tuleb eelkõige austada ja kuulata. Ainuüksi nemad teavad, millele tuleks eelkõige panustada. Samas on ta täheldanud, et kasu pole ka poliitikute seas populaarsetest kogukonna koosolekutest. Põhjuseks on asjaolu, et sinna ei ilmu kunagi kohale inimesed, keda kõige enam vaja on – ettevõtjaid. Ettevõtjahingega inimestel pole sellistel suurtel mokalaatadel osalemiseks aega. Nad on tegutsejad. Neil on vaja konkreetseid ideid ja probleeme, mida lahendada. Neil pole aega filosofeerimiseks, millega soovitut alles otsitakse.
Eelnevale vaatamata usub Sirolli, et ettevõtlust on siiski võimalik kogukonnaväliselt toetada. Seda ei saa aga teha otseselt, vaid tuleb kasutada kaudseid meetmeid. Näiteks võib luua võrgustikke, mis aitavad asjahuvilistel oma ettevõtlusalastele küsimustele vastuseid leida. Võrgustikke, kus ettevõtlusest huvitatud saavad omavahel suhelda, vastakuti abipakkuda ja üksteiselt õppida. Inimestele tuleb anda vabadus iseseisvalt areneda, mitte kirjutada ette, mida ja kuidas tuleks teha.
Loomulikult on inimestel oma ideede teostamiseks abi vaja. Kuid see abi peab olema paindlik ja individuaalne – tsentraliseerimine pole võimalik. Kui isegi Bill Gates ja Mark Zuckerberg ei oska omas valdkonnas kõiki oma projekte edukalt realiseerida, siis mida me saame oodata mitte enese, vaid maksumaksja raha laiali jagavalt ametnikult. Ka kõige säravama majandusharidusega inimene ei pruugi teada, kuidas luua edukat toodet.
Rääkimata siis veel muude alade esindajatest, kellele soovivad panustada tehnokraatia äärmusesse langejad. Isegi kohalike valimiste eelõhtul eetris olnud teledebatis võis kuulda Hardo Aasmäed ütlemas, et küll tuleks nii ühes kui teises küsimuses lähtuda teadlaste nõuannetest – küll nemad teavad, kuidas asju ära teha. Siinkohal aga lõpetakski õpetliku looga sellest, kuidas isegi MIT füüsikud ei suuda tarbija tagasisideta luua praktilist ratastooli.