90 miljoni kroonine vaatamisväärsus
Täna ilmus Eesti Päevalehes nupuke sellest, kuidas Siseministeeriumi ja EAS’i toel hakatakse Tallinna teletorni renoveerima. Projekti eesmärgiks on muuta teletorn kaasaegseks turismimagnetiks. Aga iseenesest ei ole see hetkel kuigi oluline. Huvitav on kogu loo juures hoopis see rahasumma, mida järjekordse kultuuriprojekti raames kulutama hakatakse.
Paratamatult tekib küsimus, et kas objekt, mis peaks kujunema turistide meelitajaks vajab tõesti avaliku sektori poolset rahastamist? Võiks ju näite toomiseks otsida nii Eestist kui mujalt maailmast projekte, mis on hakkama saanud erarahadega. Olgu tegemist siis mõne lihtsa sihtasutusega või mõne ettevõtte poolt otserahastatud fondiga on kellegi hinnangul säilitamist vajavad objektid saadud rahastatud. Ja kui hetkel puudub kellelgi huvi teletorni värskendamise vastu, siis kas see ei ole võib olla märk sellest, et ehk ei oleks kuigi tulus sellist projekti ette võtta? Räägitakse ju kuidas ärimehed tunnevad raha lõhna juba kaugelt ning on alati viimaseidki sente küüntega kokku ajamas. Äkki peaks ka ‘kultuuriliselt oluliste’ objektide puhul proovima kõiketeadvate komisjonide asemel rakendada turumehhanisme ning pidama säilitamisväärseks vaid seda, mille vastu eksisteerib tegelik huvi? Kui palju oleksid inimesed tänavalt nõus annetama, et raha teletorni renoveerimiseks kokku saada?
Samuti ei tasu unustada neid mitmeid kulukohti, mida peetakse ühiskonna seisukohast üliolulisteks ning kus tuleb pidevalt rahast puudust. Näiteks hariduse rahastamine on Eestis vähemalt avalikkuse silmis pidev probleem. Kas ei ole tõesti riigil ka praegusel kriisiajal rahale paremat rakendust?
Teisest küljest on Eestis ju mõnes mõttes kombeks kujunemas paraja rahaportsu eest ‘monumentide’ püstitamine. Isegi 9-kohalise summa maksma läinud Vabadussamba ühe põhjusena toodi välja selle potentsiaal turismiobjektina, öeldes, et Tallinn on ainus pealinn, kus pole ühtegi monumenti, mida turistid saaksid käia vaatamas ning mille juures nad saaksid pilte teha. Samuti ei tasu unustada poolkurikuulsat “Welcome to Estonia” märgiotsingut, mis neelas samamoodi päris kopsaka summa. Ja oli samamoodi mõeldud Eesti nänni brändistamiseks ning seega turistide püüdmiseks.
Huvitav mõtteharjutus võib olla veel proovida välja nuputada, kui palju see projekt lõpuks maksma võib minna. “Welcome to Estonia” on praeguseks suhteliselt taandunud ning Vabadussammas neelab siiani raha ja tekitab juba tunnet, et saab olema justkui lugu Ülemiste vanakesest ja Tallinna ehitamisest. Eks teletornilgi saab olema tulevikus kõvasti haldamis- ja uusi renoveerimiskulusid. Ning mis siis, kui ei tekigi erilist huvi suurenemist ning ei piisa ka sümboolse piletiraha küsimisest?