Kuidas tunda ära head ja halba majandusteadlast või -ajakirjanikku

Tänases Postimehe aastalõpueris kirjutab majandustoimetuse reporter Andrus Karnau Eesti teest euroni (hetkel kättesaadav ainult Postimees Pluss klientidele). Muu hulgas viitab ta ka viimasel paaril aastal ajakirjanduses levinud devalveerimisjuttudele:

Eesti majandus on tegelikult krooni paari viimase aastaga märkimisväärselt devalveerinud. Raha kurss on jäänud küll samaks, aga palgad ja hinnad on kriisi ajal kukkunud.

Henry Hazlitt (1894-1993) oli Ameerika ajakirjanik, kirjanduskriitik, majandusteadlane ja filosoof. Tema üheks tuntuimaks teoseks on Economics in One Lesson (“Majandusteaduse kiirkursus”, seni veel eesti keelde tõlkimata), mis on üles ehitatud lihtsal tõdemusel:

Majandusanalüüsi kunst seisneb ühe tegevuse või poliitika hindamisel mitte ainult  selle vahetute, vaid ka pikemaajaliste tagajärgede vaatlemisel; mitte ainult selle mõjust ühele grupile, vaid kogu ühiskonnale.

Antud juhul on Andrus Karnau vaadelnud paari kitsamat majandusnäitajat – hindu ja palkasid ning teinud selle põhjal üldiseid järeldusi laiema majandusnäitaja – raha kohta. Välja on jäänud aga veel paar olulist rolli mida raha täidab – hoiused ja laenud. Tegelik krooni devalveerimine oleks kaasa toonud ka kroonihoiuste ja -laenude (viimaseid ei ole küll palju) allahindamise ning oleks majandusele mõjunud hoopis teistmoodi kui tegelikult toiminud nn “devalveerimine”, ehk siis ainult nende majandusnäitajate korrektsioon, mis olid majandusbuumist tulenevalt ülehinnatud.

Mingeid poliitilisi samme analüüsides peame me hindama selle mõju mitte ainult meile hetkel olulistele aspektidele, vaid selle mõju kogu majandusele. Devalveerimine oleks oluliselt vähendanud inimeste soovi raha hoiustada ning vähendanud selle kaudu investeeringuteks vajalike vahendite kättesaadavust ettevõtjatele (seda nii pankade kaudu kui ka otse säästjalt ettevõtjale). Just seda tagajärge pidasid väheoluliseks või unustasid selle hoopis need kes viimase paari aasta jooksul kutsusid üles krooni devalveerima. Meie suhteliselt vaba majandus aga käitus talle pandud kitsastes piirides (range tööjõuturu seadusandlus) üllatavalt paindlikult ning alandas ainult neid hindasid, mida oli vaja majanduse toibutamiseks. Kuigi palkade alandamine ja suur tööpuudus on lühiajaliselt paljudele palju valu ja vaeva tekitanud, tagab see pikemas perspektiivis majanduse kiirema taastumise.