Pensionite konfiskeerimine Euroopas ja mujal
Möödunud aasta lõpu lähenedes teatas Ungari valitsus plaanist asuda kriisist tingitud eelarve puudujäägiga võitlemiseks inimeste pensionide kallale. Esimene mõte oleks siin, et ju mõeldi tavapäraselt mingit pensionimahtude vähendamisest. Tegelikult aga mõeldi hoopis muule. Millelegi, mis pole ilmselt enamuse pähe turgatanud pärast nõukogude režiimi lagunemist.
Nimelt kavatses Ungari valitsus hakata lihtsalt konfiskeerima inimeste pensionisääste. Kuigi näiliselt on antud inimestele justkui valik, kas naaseda täielikult riiklikule pensionile või jätkata erafondis, siis sisuliselt ei tehta muud, kui võetakse inimeste pensionisäästud lihtsalt ära. Need, kes jäävad erasüsteemile truuks kaotavad oma tulevastest pensionimaksetest riigi panuse. Teiste konfiskeeritavad varad jäetakse väidetavalt erakontodele ning abikaasade poolt päritavateks. Siiski ei saa tegemist olla reaalse varaga, kui hetkel kavatseb valitsus neid varasid kasutada järgneva kahe aasta pensionite tasumiseks ning muude jooksevkulude katmiseks, jäämaks Euroopast ette kirjutatud eelarve puudujäägi piiridesse. Sisuliselt jäetakse inimestele ainult lubadus, et kunagi saavad nad oma senised säästud tagasi. Iseasi, mis väärtust need säästud siis omavad ja kas on enam abikaasat, kes saaks neid pärida…
Samalaadselt planeeris sotsiaalhüvitistesüsteemi puudujääkide katmist Bulgaaria valitsus. “Õnneks” kohtas see kava avalikkuse ette tulemise järel piisavalt tugevat vastusurvet nii rahvusvahelisel kui ka kohalikul tasandil ning lõpuks teatati esialgne idee ainult piiratud mahus. Sellegipoolest jäi osa inimestest oma raske tööga teenitud säästudest ilma.
Väga konkreetselt otsustas kolmandiku kõigist erapensionisäästudest riigistada Poola. Erinevalt Ungarist ei luba sealsed juhid inimestele aga mingeid tagatisi ega kompensatsioone ning selle sammu ohvrid jäetakse niisama tühje pihkusid nautima.
Hiljuti oma pankadega hätta sattunud Iirimaa on samuti liitunud pensionite konfiskeeriate nimekirjaga, otsustades tagada osa pankade päästmiseks vajalikud summast inimeste tuleviku suunal tehtud säästudega. See loob olukorra, kus sisuliselt tuleb Kesk-Euroopa finantsasutuste poolt tehtud kehvad laenud, mis jõudsid majandusse läbi iiri pankade, kinni maksta iirlastel, kellel pole antud olukorras mingit rolli ning kes on personaalsel tasandil ehk niigi omadega praegu raskustes.
Loomulikult astus sarnaseid samme ka Euroopa sotsialismi üks peamisi hälle Prantsusmaa, otsustades võtta juba praegu kasutusele vahendeid, mis olid planeeritud kaugemas tulevikus tehtavateks pensionimakseteks. Kuigi prantslaste raha jääb siiski pensionisüsteemi, näib sellegipoolest olevat tegemist klassikalise olukorraga, kus tänane probleem lükatakse homse varna. Selliseid käike teha on aga väga ohtlik eriti just siis, kui pole teada, milliseks homne kujuneb. Ehk tuleks hoopis ülevaatamisele võtta kogu süsteem? Metsatulekahjude puhul on näiteks niisama vee tulele loopimise asemel üheks võtteks hoopis vastassuunalise põlengu tekitamisega ära kaotada pinnas tulekahju edasiseks levikuks.
Kõik taolised episoodid jätavad küllaltki nõutusse olukorda need, kes on varasemalt poliitikute nõuannete põhjal otsustanud halvemateks päevadeks säästa. Aga äkki olid inimesed naiivsed, kui arvasid, et nad peaksid säästma vaid iseendale? Või oleksid poliitikud pidanud koheselt täpsustama, et need säästud hakkavad vajadusel katma ka jätkusuutmatuid sotsiaalhüvitissüsteeme ja muid bürokraatlike kulusid? Viimasel juhul oleksid inimesed vähemalt saanud teha otsuse säästmise kahjuks ning enda eest veidi rohkem hoolitseda selle asemel, et panna raha niisama mõningate pankurite kehvade otsuste katteks hoiule.