Keskpangad finantskriisi vastu

2008. aasta novembris kuulutas Föderaalreserv (FED) välja oma esimese “kvantitatiivse kergendamise” (QE – quantitative easing), millega paisati majandusse täiendavad 600 miljardit dollarit, mis pidi toetama pankade laenuandmist ning seeläbi majandustegevust ergutama. Neli kuud hiljem selgus, et tegemist oli olnud siiski liiga väikese ettevõtmisega ning lõpuks kasvas toetuspakett 1,8 triljoni dollarini. Kui uskuda meediat, siis sellest lõpuks ka piisas ning suure osa möödunud aastast kirjutati, kuidas majandused mõlemal pool ookeanit taastuvad. Või kas siiski?

Kaks aastat pärast esmast päästeoperatsiooni tuli FED avalikkuse ette uue plaaniga, mis otseloomulikult sai nimeks QE2. Varsti on ka sellest teadaandest neli kuud möödas ning seega võiks praegu olla paras aeg hindamaks, kas seekordsest 600 miljardist dollarist viimaks piisab. Jah, otsustati täpselt sama numbri kasuks. Samas ei ole see päris lõplik summa, kuna lisaks reinvesteeritakse ka juba varasemalt soetatud valitsuse võlakirjadesse. Kokku peaks QE2 esialgse ametliku prognoosi järgi küündima 900 miljardi dollarini. Lisaks jätab FED lahti võimaluse tulevikus toetuskava vastavalt vajadusele veelgi laiendada. Nii võib ainult oletada, kui suur saab lõplik täiendav majandusse suunatav rahahulk olema.

Sarnasel suunal jätkab ka Eestile olulisem Euroopa Keskpank (ECB – European Central Bank), kes leidis, et kestva laenukriisi oludes on parim variant jätta baasintressimäär endisele 1% tasemele. Kuigi tuleb tõdeda, et tegemist on naeruväärselt madala intressimääraga, ei ole see siiski võrreldav FEDi poolt juba 2,5 aastat kehtinud 0,25% määraga. Ühest küljest võib see ju äritegevust ergutada, kuid teisest küljest muudavad sellised otsused säästmise tulutuks. Aga kas just mitte säästmine ei peaks omama olulist rolli tänases majanduslikus ebastabiilsuses? Tõmmata veidi tagasi, et selgitada välja, mida ikkagi tegelikult vaja on ning mis tuleks likvideerida kui buumihulluses loodu? Ei tasu ka unustada, et alates Iiri panganduskriisist on FEDi kõrval ECBgi tegelenud valitsuste võlakirjade ostmise näol raha otsese majandusse pumpamisega.

Omaette huvitav on aga see, et ükski suurte toetusteprogrammide eestvedaja ei muretse tulevaste võimalike buumide pärast, mis tänasest tohutust raha väljajagamisest sündida võivad. Näiteks võttis tunnustatud majandusteadlane Paul Krugman internetimulli lõhkemise järel sõna, öeldes, et kriisi vältimiseks tuleb luua just nimelt kinnisvaramull.

To fight this recession the Fed needs more than a snapback; it needs soaring household spending to offset moribund business investment. And to do that, as Paul McCulley of Pimco put it, Alan Greenspan needs to create a housing bubble to replace the Nasdaq bubble.

Nii jääb paratamatult mulje, et läänemaailmas on kujunenud normiks kriiside edasi lükkamine tulevikku ning oma tehtud vigade tagajärgede eest hoolitsemine tahetakse vägisi jätta tulevaste põlvede õlgadele. Aga mis peaks saama, siis kui taolisel moel kunstlikult mullitamine rikub majanduse struktuuri täielikult ära? Muudkui pumbatakse raha kriisi põhjustanud sektoritesse, et need saaksid jätkata võimalikult sarnaselt varasemale ning samal ajal ehitatakse üles järgmist mulli. Ja mis tagajärjed saavad sellel kõigel olema veel tööjõuturule ning hindadele olukorras, kus värskelt trükitud raha jõuab kõigepealt suurärimeesteni ning lihtne tarbija saab asjast teada alles poest piima ostes? Mis saab siis, kui selgub, et vaatamata tohututele maksumaksja rahast loodud abipakketidele ei ole inimestel endiselt huvi osta sektoritest, kust nad buumi ajal oma vajadused juba pikemaks ajaks ära rahuldasid? Olete kunagi näinud mööd merd kiirustavat pidevalt kasvavat hiidlainet, mille hari ühel hetkel rannikule jõudes murdub?

Hoopis vastupidise suuna maailmajuhtivatele rahamasinatele on võtnud Rootsi Keskpank, kes otsustas jätkata intressimäärade tõstmist, sihilikult pidurdamaks uue kinnisvarabuumi tekkimist. Viimase märke on mõningate analüütikute arvates juba tunda kasvõi selle näol, et osad kinnisvaraturuhinnad on ületamas varasema buumiaegseid rekordtasemeid. Liberaalsete reformidega edu saavutanud Rootsi on sellelgi korral näitamas läänes laialt levinud arusaamadele alternatiivi. Kusjuures tegemist ei ole mitte ajaloos esimese pretsetendiga, kus valitsuse tagasihoidlik tegevus raskel ajal toob kaasa kiire majanduse ümberpöördumise.

Majandusajaloolane Thomas E. Woods on kirjutanud suurepärase artikli sellest, kuidas tänu president Warren Hardingu küllaltki passiivsetele sammudele õnnestus Ameerika Ühendriikidel väljuda 1920. aasta kriisist justkui välgu kiirusel.

The economic situation in 1920 was grim. By that year unemployment had jumped from 4 percent to nearly 12 percent, and GNP declined 17 percent…By the late summer of 1921, signs of recovery were already visible. The following year, unemployment was back down to 6.7 percent and it was only 2.4 percent by 1923.

Kõige tähelepanuväärsem võrreldes tänase päevaga on Harding’u puhul vast see, et ta koguni kärpis riigieelarvet. Midagi, mis praeguste poliitikute silmis oleks mõeldamatu.

Tihtipeale räägitakse, kuidas tulevane edu sõltub ajaloost õppimisest. Paraku on just poliitilisel tasandil seda väga raske märgata ning seda vaatamata küllaltki selgetele ajaloolistele andmetele. Keskpanganduse ajalugu on täis katastroofseid läbikukkumisi ning ometi ei ole miski muutunud. Keegi juskui poleks kuulnudki John Law’st ja tema Mississippi mullist. Pidevalt võrreldakse tänast olukorda Suure Depressiooniga ning tolleaegse poliitikaga, kuid need võrdlused jäävad müütide tasemele, mille ümberlükkamiseks on kirjutatud mitmeid raamatuid (neist parim ilmselt Murray N. Rothbard’i “America’s Great Depression”). Kuigi jah, seda on teinud mainstreamis vähe või mitte üldsegi tunnustatud teadlased. Ajalugu aga viitab küllaltki konkreetselt sellele, mida meile lähitulevik toob…