Majandusteadus ja armastus

Eile, 14. veebruaril, ilmus Mises.org blogis üks viimase aja andekamaid artikleid. Nimelt rakendab Tho Bishop oma kirjutises majandusteooriat rohkem igapäevasele teemale kontekstis, mis enamusel ilmselt isegi mõningase nuputamise peale pähe ei kargaks. Aga ma ei hakkagi praegu midagi lisama, eks lugege ja hinnake ise. Jah, see kirjatükk meeldis nii väga, et mõtlesin võtta vaevaks ning ära tõlkida (nii nagu oskasin).

Romantiline mull ja kriis – Tho Bishop

21-aastase Põhja-Floridas elava tüübina olen avastanud, et rääkides majandusteooriast on raske tüdrukutega kontakti saavutada. Võib-olla oli põhjuseks pakkumis-nõudlus-kõverate üledoos keskkoolis, kuid igasugune M-sõna mainimine toob endaga kaasa klaasistunud pilgu ning vajaduse vastata telefonile, mis isegi ei helisenud. Kahjuks. Igaüks kasutab majandusteooriat regulaarselt ning mitte ainult poes või tšekki kirjutades. Saame me sellest aru või mitte, kuid meie arusaamine majandusest mõjutab meie elu igat aspekti. Valentinipäev annab mulle ettekäände demonsteerida seda seoses armumisega.

Kui mul palutakse defineerida majandusteadust vastan ma, et tegemist on filosoofia rakendamisega ressursside piiratusest kerkivate sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Üks ressurss, mis on ühtlasi piiratud ning kõigile inimestele tuttav on aeg. Iga tegevus, mille me ette võtame, võrdub personaalse investeeringuga ajakapitali. Kuigi tihtipeale ei pöörata majandusarvestuses ajale tähelepanu on ta austria koolkonna jaoks olnud alati olulise rõhu kohaks. Ei ole üllatav, et armumise majandusteoreetiline külg on austria võtmes interpreteeritav. Kusjuures “austria armumistsükli teooria” oleks väga lähedane austria majandustsükli teooriale.

Armumine algab lähenemiskatsega. Nii nagu austerlased näevad, et ettevõtja rolliks on kanda kapitaliinvesteeringuga kaasnevat riski teenimaks võimalikku kasumit, näeme meie, et lähenemiskatse tegija rolliks on kanda risk lootuses saavutada edu armuelus. Ettevõtjata on majanduskasv võimatu; lähenemiskatse tegijata pole võimalik armastuse kasv.

Võtame ühe tüübi, nimeks Adam, kes läheb peole leidmaks oma unistuste tüdrukut. Adam leiab tüdruku, Betty, ning alustab temaga vestlust. Kui Adam on juba investeerinud piisavalt aega selleks, et Betty on muutunud temast huvitatuks, nagu investor, kes on käinud välja raha äri alustamiseks, ei vaja Adam krediiti, et Betty ära sebida. Aga mis siis kui Adam vaevu tunneb Betty’t? Nii nagu investor peab pangalaenu saamiseks esitama äriplaani, peab Adam nüüd veenma Betty’t, et ta on väärt riski südameasjades.

Kui Adam lähtub liberalismi filosoofiast, esitades end ausalt ning lubades oma edul või läbikukkumisel Betty’ga tulla loomulikult, võib-olla leiab Betty’ga ühise keele võib-olla mitte, kujuneb tema armuelu (suhteliselt) dramaatika vaeseks ning kui ta leiab lõpuks tüdruku, kes on temast huvitatud on huvi tõeline.

Kuid Adam on frustreerunud romantilistest läbikukkumistest. Ärritunud oma ebaõnnest armuelus, hakkab Adam igale tüdrukule, kes kuulab rääkima, kuidas ta päästis rüüstavate Rojinda kannibalide käest orbusid, ronis Mount Everesti tippu ning ükskord alistas Esindajatekojas debateerides Ron Paul’i. Adam on otsustanud manipuleerida oma “intressimäära”.

Ühtäkitselt leiab Adam end tähelepanu keskpunktist. Betty ja Chelsea kaklevad tema pärast. Kuuldes, et Adam kasvas üles koos Justin Biber’ga üritab talle läheneda isegi Eve! Adam leiab end armumiste mullist. Senikaua kui Adam jätkab valede esitamist ning kuni inimesed teda usuvad, jätkub tema romantiline edu.

Aga ühel hetkel peab Adam oma tegude eest tasuma. Justin Bieber ei võta teda Facebookis sõbraks. Keegi ei leia C-SPANi klippi temast ja Ron Paul’st. Wikipedia sõnul ei eksisteeri Rojinda saart. Sel suvel kui ta väidetavalt Mount Everesti tippu ronis oli Chelsea vend koos Adam’ga kirikulaagris. Adam’i mull on lõhkenud.

Betty annab Adam’le kõrvakiilu. Chelsea räägib kooli kõigile tüdrukutele tõtt, rikkudes ta võimalused ka nendega. Võib-olla kõigest hulleim on see, et Eve, kelle vastu Adam’l on vahepeal tekkinud tõelised tunded ning kellega tal on palju ühist, ei räägi temaga enam kunagi. Adam’i lühiajaline kasu on loonud pikaajalised tagajärjed, mis on hullemad võrreldes sellega, kui ta oleks jäänud ausaks.

Lisaks tavaliste valearusaamade demonstreerimisele arbitaarse intressimanipulatsiooni kohta võimaldab majandusteooria meil paremini juhtida ka oma armuelu. Ma näen esmakätt neid arvukaid suhteid, mis tuginevad armastuse asemel pigem mugavusele – inimesed ei jää kokku mitte tunnetest üksteise vastu vaid seetõttu, et neile ei meeldi olla üksi. See on taaskord pikaajaliste tagajärgede ning lühiajalise kasu vaheline probleem. See on majanduslik probleem.

Aeg on piiratud. Iga päev raisatud mugavussuhtele on kaotatud päev, mille oleks võinud kulutada päevale armusuhtes – siin on alternatiivkulu. NBC situatsioonikomöödias The Office veedab Pam esimesed kaks hooaega kihluses oma pikaajalise ning sobimatu peigmehe Roy’ga selle asemel, et tulla vastu tema parima kontorisõbra Jim’i lähenemiskatsetele. Pam’i keeldumine riskida mugavusega oma kiretus suhtes Roy’ga ei muuda asjaolu, et need kaks pole kokku määratud. Valmisolek leppida vähemaga pole sama kui armastus. Lõpuks läheb Pam Roy’st lahku ning abiellub hiljem kuuendas hooajas Jim’ga. Kuigi Pam ja Jim võivad veeta oma ülejäänud väljamõeldud elu õnnelikult kuni surmani, kaotas see õnnelik elu vahepeal siiski neli aastat.

Iga tegevus, mille me ette võtame esindab majanduslikku otsust. Vana fraas “aeg on raha” saab uue mõtte, kui hakkad majandusteooriat rakendama kõigile elu aspektidele. Ainult austria koolkonna perspektiiv majandusteadusest on kooskõlas nende väljaspool tavaarusaamu lähenemistega. Ning just selle mõistmine on teinud minust tõsiuskliku austerlase.

Head Valentinipäeva. Kasutage seda efektiivselt.

Aga kuidas mõista seda austria koolkonnale omast majandusteooria rakendamist väljaspoole klassikalisi majandusteemasid? Nimelt nägi Ludwig von Mises majandust osana terviklikust sotsiaalteadusest, mida ta nimetas prakseoloogiaks – teadus inimkäitumisest. Seega lähtus ta oma kontseptsiooni loomisel sellest, et teooria oleks võimeline kirjeldama kõiki inimeste võimalike otsuseid ning käitumisi. Kuigi ka klassikaline majandusteooria ei välista taolist lähenemist on selle rõhk siiski alati kaldunud rohkem rahaga ning materiaalse kasuga seotud teemadele. Austerlased pole aga kunagi püüdnud oma lähenemist nii kitsalt piirata ning on rõhutanud kõikvõimalike inimloomuse aspektide olulisust. Nii viitab Rothbard’ki oma magnum opuse “Man, Economy & State” alguses psühholoogiale ning Talcott Parsons’le, kes teadagi ka ise üritas luua kõikehõlmavat sotsiaalteooriat.

Majandusteooria rakendused ei piirdu ainult suurte autode ja uhkete majade võrdlemisega. Oluline ei ole ainult rahakoti paksus ning hommikust õhtuni töö rabamine vaid tähelepanu tuleb pöörata ka vaimsetele sihtidele ning lõõgastumisele. Liiga tihti unustatakse ära majandusteooriale keskne mõiste – heaolu. Ja see hõlmab endas kõike, mis kellelegi hea võib olla.

Advertisements