Igapäevane üleregulatsioon

Hiljutine artikkel Eesti Päevalehes tuletas meelde, kuidas õigusriikides tekib imekerge järjekindlusega üleregulatsioon. Kuidas teisiti olekski võimalik saada aru olukorrast, kus omavahel kokkuleppinud inimesed peavad lahutuse saamiseks pöörduma kohtusse ning seega sukelduma bürokraatia, juristide ning riigilõivude maailma. Õnneks pole minek kohtusse siiski vajalik iga lahutuse korral vaid ainult nendel juhtudel kui üks osapooltest ei ela Eestis. Sellegipoolest ei ole see arv inimesi, keda see Eesti puhul potentsiaalselt puudutada võib, mitte väike (ca. 70 tuhat).

Justiitsministeeriumi sõnul on selline seadusandlus tingitud erinevate riikide omvaheliste suhete keerukusest, mistõttu võib tihtipeale olla keeruline küsimuste lahendamiseks korrektse protseduuri valimine. Olukorra paremaks muutmiseks on kogutud ettepanekuid vastavalt millele, siis ka lahendust otsitakse.

Paraku saab aga tõenäoliselt olema tegemist ühe regulatsiooni asendamisega teisega. Õigusriigis on kombeks omada iga toimetuse jaoks standardset protseduuri, mida tuleb rakendada sõltumata olukorrast. Väga erinevate situatsioonidega arvestava reeglistiku välja töötamine muudaks bürokraatiamasina veelgi suuremaks ning kuna see tähendaks täiendavaid kulusid millelegi, mis iseenesest mingit erilist ühiskondlikku väärtust ei loo, ei näi see kuigi mõistliku lahendusena. Seega võimegi oodata mingit järjekordset ‘kuldset keskteed’, mis rahuldab ametnikke ja juriste.

Tegelikult pole aga üldse probleemiks õige regulatsiooni leidmine, isegi kui selleks oleks ainult ühe kiire allkirja paberile viskamine, vaid küsima peaks hoopis kas on üldse mingit vajadust inimeste omavahelisi vabatahtlikke tehinguid suunava protseduuri järele? Kellele on seda ikkagi vaja, et inimesed osa oma päevast mingi kontori külastamiseks kulutaksid, loomaks mõnele ametnikule tööd? Mis kasu saavad sellest asjaosalised ning ühiskond üldisemalt?

Standardiseeritud neutraalne protseduur on kindlasti mõistlik ning võrdluse seisukohast vajalik, kuid kas mingit ametlikku bürokraatiat peab tingimata rakendama iga juhtumi puhul?

Advertisements