Miks minna valima?!
Homme, 6. märtsil on käes järjekordne parlamendivalimiste päev, mil inimestel on võimalus otsustada, millisele suunale asub Eesti järgmiseks neljaks aastaks. Või vähemalt see on loosung, mida igakord seda laadi üritusel esitatakse. Sellega seoses kuuleb alati ka lapsikut retoorikat, millega üritatakse selgeks teha, miks igaüks peaks minema paberile risti tegema. Aga kas tegelikult on üldse põhjust mõne kandidaadi poolt oma hääle andmiseks?
Kõige lihtlabasem retoorika, mida antud kontekstis alati kuuleb, on see, et hääletamine on iga kodaniku kohus. Paraku puudub kodanikukohustuse argumendil igasugune alus, kuna kodanikustaatus on inimestele pandud ühepoolselt ilma igasuguse valikuvõimaluseta. Äärmisel juhul võib seda rakendada nende puhul, kes on otsustanud eesti kodakondsuse kasuks vabatahtlikult ja/või saanud selle omale pärast mõne muu riigi kodakondsuse omamist. Kuna kaasaegne riigi kontseptsioon tuginebki just vabatahtliku kokkuleppe (“originaalleping”) teooriale, siis ei saa ühelegi inimesele kehtestada kohustusi ainult ühe osapoole omavoli arvelt. Ning ei, kuna keegi ei oma sinu isikut pole ka varasemate põlvede omavaheline kokkulepe hilisematele siduv.
Teine tüüpiline fraas, mida valimisteperioodil kuuleb on “Kes ei vali, ei oma õigust pärast kurta”. Tegelikult pole aga ka selline avaldus loogiline. Kuidas saab puududa õigus nuriseda millegi üle, mida pole heaks kiidetud, kuid mida sellelegi vaatamata kaela määritakse? See retoorika oleks vaid kaitstav juhul, kui inimesed, kes ei hääleta jäävad tulevastest muudatustest ilma. Olukorras, kus aga valimistel osalemisel ja mitteosalemisel pole õiguskorralduslikust vaatepunktist vahet, pole see kindlasti õige.
Kui üldse kellelgi puudub õigus nuriseda, siis hoopis neil, kes käivad valimas ja annavad seeläbi tulevasele korrale heakskiidu. Arvestades demokraatliku riigikorralduse ideoloogiat, võib pidada päris tugevaks argumenti, et valimistest osavõtja on kehtiva korraldusega justkui nõus ja seeläbi aktsepteerib ükskõik millist tulemust.
Siiski ei tähenda eelnevate vigaste argumentide ümberlükkamine, et valimaminekuks ei leidu ühtegi põhjust. Samuti ei eelda rahvahääletusel osalemine seda, et tingimata valitseva korraldusega nõus ollakse. Kuna elame hetkel paratamatult demokraatlikkus ühiskonnas, siis on just riigikogu saadikute valimine see aeg, mil rahval on üks parimaid võimalusi suure meediakära taustal andmaks hinnangut varasemale ja viidata sellele, mis suunas võiks tulevikus edasi töötada. Ja seega võib leiduda praktilisi põhjendusi oma hääle kellelegi andmiseks.
Võib-olla soovitakse mingilgi moel näidata toetust sellele, kuidas seni on tegutsetud. Võib-olla soovitakse jätkata sama juhtimise all. Võib-olla soovitakse takistada alternatiivse valitsuse teket. Võib-olla tahetakse just muutust võimulolijate koosseisu. Võib-olla soovitakse niisama avaldada toetust mingile konkreetsele ideoloogiale, mis on valimistel esindatud. Võib-olla soovitakse läbi valimistel osalemise näidata niisama toetust valitsevale demokraatlikule korrale.
Aga vaatamata sellele, mis on kellegi põhjuseks, tuleb siiski meeles pidada, et seda ei pruugi mitte saada ja teatud tingimustes võib pealtnäha õige hääle andmine pikas perspektiivis osutuda soovitule koguni kahjulikuks. Teadagi võib poolikult mingis suunas liikumine olla isegi kahjulikum olukorrast, kui vastavat teekonda poleks ette võetudki.
Tänase süsteemi eripäraks on see, et kui kellegi sihiks on midagi enamat, kui ühele konkreetsele parteile toetuse avaldamine, siis ei saa ta kindlasti täpselt seda, mida sooviks. Kuna valimiste võitja ei saa üldjuhul moodustada ainuvalitsust, on tulemuseks mingi koalitsioonipuder, kus erinevate kandidaatide erinevad sihid on omavahel segamini ja osa programmides lubatust jääb kindlasti kõrvale. Kui valija nõustus suurema osaga võitja programmist, siis võib ta sellise tulemusega ilmselt küllaltki rahule jääda. Kuid kui väljapakutus leidus vähe meeldivat, siis võib isegi juhtuda, et lõpptulemusena moodustunud valitsuse kavva ei sattugi midagi loodetut. Ei ole ka välistatud, et valitsuse plaanidesse satub hoopis midagi täiesti soovimatut. Ja see kõik on ainult juhul, kui toetatakse võitjaid.
Veel mustem on olukord aga nende jaoks, kes soovivad kehtivasse korda valimiste teel põhjalikke muutusi tuua. Lisaks sellele, et see vajab parlamendis jõuvahekordade olulist nihkumist, tuleb arvestada ka bürokraatlike protsessidega ministeeriumites ja muudes avaliku sektori asutustes. Sageli ei piisa sellestki, kui õnnestub üheks ametiajaks alternatiivne valitsus etteotsa saada. Seega võib enda soositud võimu ainsaks positiivseks küljeks kujuneda see, et ei leia aset midagi mittesoovitut. Taoline suutmatus, midagi korda saata võib viia aga selleni, et valijate hääled hakkavad lihtsalt tsükliliselt erinevate parteide vahel rändama ja pidevalt suunda muutva valitsuse tööks jääbki suuresti status quo säilitamine.
Kusjuures, kõik eelnev, ka võimalik soovitud valitsuse stsenaarium, kehtib ainult eeldusel, et poliitikud reaalselt teevadki seda, mida neilt tellitakse. Mitte ei jahi koalitsioonileppe varjus oma partei eesmärke ja ei tegele niisama oma kõhu täitmisega. Avaliku sektori palgalistena, kes saavad nii enda kui oma poliitikate kulude katmiseks suhteliselt kergelt maksumäärade mängimisega vahendeid korjata, puudub nende üle ka taoline range kontroll nagu erasektoris, kus iga sendi pealt tuleb rangelt aru anda. Poliitik saab seevastu ka poliitikatsüklite muutumise ja muude ettekäänete taha varjuda. Seetõttu on nende ohjeldamiseks vaja mingit muud hooba.
Valimisteaja lähenedes kerkib poliitikute suudele juba varasema retoorikaga seotult ka statistika valimisaktiivsusest, mida nad tsiteerivad kui näitajat sellest, kui paljud hoolivad ühiskonnast ja tahavad midagi selle parandamiseks ette võtta. Tegelikult on nendel numbritel aga veel teisigi aspekte. Näiteks kajastavad nad teatud määral ka seda, kui paljud on kestva süsteemiga üldiselt rahul ja leiavad, et läbi eksisteeriva demokraatliku protsessi pakutav on õige ning piisav elu parandamiseks. Seega kajastub valimisaktiivsuses inimeste hinnang kogu riigikorralduslikule ning parteipoliitilisele maastikule ja kõrge aktiivsus näitab, et parteide poolt esindatu suuresti rahuldab inimesi. Seega on ohtlik võtta valimaminemist kui kaudsegi poolehoiu avaldamist, sest annab poliitikutele märku, et nad võivad põhimõtteliselt jätkata oma senisel teel.
Vahendiks informeerimaks poliitikuid aga sellest, et oodatakse rohkem radikaalseimaid muudatusi kas nende poolt pakutavas või süsteemis laiemalt, võib demokraatlikkus ühiskonnas seega olla hoopis hääletamisest loobumine. Kui niisama hääletamas käimine toetab rohkem poliitilist konkurentsi status quo ümbruses, siis mittehääletamisel on potentsiaali laiendada sedasama konkurentsi hoopis laiemale tasandile. Nii nagu tarbijad suunavad mingist kaubast täielikult loobudes majanduses ressursse sinna, kus nad sellest rohkem kasu võivad saada, on ka valijatel võimalik mõjutada häälteressursse suunates parteide poolt pakutavate hüvede komplekti. Ja miks mitte kutsuda esile ka täiesti uusi parteisid, kes teenivad inimesi paremini. Erinevalt meedias laiavast retoorikast võib mittehääletamisel olla seega ka täiesti praktilisi põhjuseid.
Veidi radikaalsemast aspektist võib mittehääletamise põhjuseks olla ka soov süsteemi seestpoolt õõnestada, loobudes selleks andmast toetust oma seisukohtadele lähimatele kandidaatidele ja jäädes lootma sellele, et kiiremad sammud teises suunas toovad läbi negatiivse kogemuse inimestele ühel hetkel mõistuse pähe. Samuti on neidki, kellel on mittehääletamiseks ka ideoloogilisi motivaatoreid nagu näiteks põhimõtteline vastuseis demokraatlikule riigikorrale ja kõigele sellege seonduvale. Kuid nii nagu ei saa kõiki valimaskäijaid mõõta ühe joonlauaga ei saa ka kõiki mittehääletajaid panna ühte patta. Inimestel on kõigi oma tegevuste suhtes erinevad ajendid ja kõrvalseisjana, kes ei tea teiste sisemaailma, ei saa neid must-valgelt enda vaadete põhjal hinnata.
On ka ju tänase lääne demokraatia üheks teoreetiliseks väärtuseks teiste mõistmine ja neile nende valikute võimaldamine. Ja kui poliitikud leiavad, et rohkem inimesi peaks käima valimas ja seega väljendama oma soovi rääkida kaasa ühiskonna edendamises, siis võiksid nad ehk muuta oma programmid selleks sobivamaks. Kindlasti ei vii ühiskonda edasi niisama mingi arbitaarse põhimõtte pärast hääle andmine, mis annab poliitikutele lihtsalt näiliselt mandaadi oma partei eesmärkide täitmiseks. Vabas ühiskonnas ei ole sobimatust täielikult loobumisel mitte vähem tähtsust kui osaliselt sobiva heaks kiitmisel.
Seega tuleks enne valimaminemist mõelda sellele, et kas leidub kedagi väga lähedast sinu enda seisukohtadele. Ja juhul kui sellist kandidaati ei leidu, siis võiks ehk vahel kaaluda ka mittehääletamist selle asemel, et anda oma hääl, kellelegi suhteliselt suvalisele. Unustage ära retoorika, et ühe valitsuse ametiaja jooksul võib kõik lootusetult metsa minna. Inimestele jääb alati võimalus tänavatele tulla ja nõuda erakorralist valitsuse taasvalimist. Valimiste võitmine ei anna kellelegi mandaati omavolitseda.
PS! Lisaks võib lugeda ka veidi ratsionaalsetest valijatest ja kuidas (mitte)hääletamine võib olla mõistlik veel muudestki aspektidest.