Mis on reaalsus vol. 2
“I reject your reality and substitute it for my own.”
– Adam Savage
Mees, kes kõndis ümber maailma
Viski ja Robert Carlyle’i fännina on selleks, et järgnev lugu mulle peale läheks, täidetud juba mitu eeldust. Mis on aga kõige vahvam, on see, kuidas stiilse reklaamina on suudetud esitada ühe tõeliselt kaugele jõudnud äri edulugu. Mitte kõik suurärimehed ei võlgne oma saavutusi poliitilistele mahhinatsioonidele ning tagaruumimängudele riigihangetel. On ka neid, kes on jõudnud sinna kus nad on puhtalt omal jõul, pakkudes tarbijatele kvaliteetset kaupa ning pidevalt oma toodangut arendades ning täiustades.
Siin on tõsilugu noorest poisist nimega John…
Järgmisel korral poes oma lemmikkaupa ostes mõelge, kuidas see toode üldse teoks võis saada.
Nafta vs. vabadus
Mäletate meest nimega Saddam Hussein, kellele turgatas pähe mõte, et võiks ju hakata naftat müüma dollarite asemel näiteks hoopis eurodes? Tuleb välja, et sarnane idee käis läbi ka ühel teisel viimasel ajal pidevalt uudistesse sattuval mehel.
By the time Secretary of State Condoleezza Rice visited in 2008, U.S. joint ventures accounted for 510,000 of Libya’s 1.7 million barrels a day of production, a State Department cable said. . . .
But all was not well. By November 2007, a State Department cable noted “growing evidence of Libyan resource nationalism.” It noted that in his 2006 speech marking the founding of his regime, Gaddafi said: “Oil companies are controlled by foreigners who have made millions from them. Now, Libyans must take their place to profit from this money.” His son made similar remarks in 2007.
Mis on ikkagi USA tegelikud motiivid maailmas demokraatia ja vabaduse levitamiseks? Ja mida see vabadus endast üldse kujutab?
Ja veel üks palju huvitavam küsimus – mis on kõigi täna kestvate USA sõjaliste operatsioonide taustal tegelik kütuse hind ühe ameerika kodaniku jaoks? Kui ainuüksi kohalolek Afganistaanis maksab 10 miljardit dollarit kuus (pool Eesti SKPst), siis kui tõenäoline on, et ilma nii otseste sekkumisteta naftat puurivate riikide toimetustesse, oleks maailmaturuhind tänasest nii palju kõrgem, et ületaks ka neid sõjalisi kulutusi?
NATO lõpp?
Eelmise loo taustal võib vist mõelda ka USA ametist lahkuva kaitseministri Robert Gates’i hilisele sõnavõtule, kus ta kritiseerib eurooplaste sentelugevat suhtumist NATO sõjalistesse kulutustesse. Paratamatult jääb mulje, et NATO on organisatsioon teenimaks USA isiklikke huvisid. Vähemalt härra Gates’i silmis. Kui see ka nii peaks olema, tuleb eurooplastele siiski au anda, et ei lasta teisel pool ookeani istuvatel meestel omale niisama pähe istuda. Vaatamata sellele, kui väga on neil vaja suunata maksumaksja raha sõjaväetööstusesse. Ning kuigi ei saa öelda, et üldse mingi tsentraalne raha ümberjaotamissüsteem on kuidagi lihtsalt põhjendatav, siis vähemalt tänastel rasketel aegadel näib eurooplastel olevat rohkem oidu, keskendudes eelkõige just siseriiklikele probleemidele. Sellele, mis kodanikele ka tegelikult oluline on.
Iseenesest võiks ka päris huvitava õhtupooliku luua väike istumine sõprade ringis, arutades läbi erinevaid stsenaariume, mis võiksid aset leida ameeriklaste täielikus omaette tõmbumises. Kuigi seda veel lähiajal ilmselt ei juhtu – vaevalt, et ameeriklased omavad illusioone oma võimekuses olla ülemaailme politseijõud – võib see siiski olla huvitav mõtteharjutus.
Haridus valitutele
Hiljemalt aastast 2015 peaks Aaviksoo sõnul käivituma vajaduspõhine õppetoetuste süsteem.
Kuigi see teema vajaks põhjalikumat lahkamist esitaksin härra Aaviksoo’le esimese hooga vaid ühe sissejuhatava küsimuse – Kas see on õiglane, kui kellelgi, kes tahab ise maksta, keelatakse see ära? Miks ei või soovijad omale haridust osta? Ning tema pakutud toetustesüsteem on ju ikka selline, et sisuliselt maksab üks rohkem. Seda tahaks kah teada, kes neid vajadusi välja selgitama hakkab…
Mitte nii väga kuum
Lõpetuseks ka midagi rõõmsamat – sünoptikute sõnul saab lähiajal tänaval liikudes vist jälle veidi kergemalt hingata.
Loodusjõud on ikka vägevad…