Spekuleerijate kaitseks

Spekuleerimise mõiste on nii Eesti kui ka paljude teiste riikide ühiskondades teatava negatiivse alatooniga. Põhjus peitub eelkõige selles, et spekuleerimist ehk vara odavamalt ostmist ja kallimalt edasi müümist peavad paljud ühiskonnale lisandväärtust mitte pakkuvaks tegevuseks. Kindlasti on ka Nõukogude periood aidanud kaasa spekulatsiooni halvas valguses nägemisele – pandi ju tol ajal selle eest lausa vangi. Samas tegelevad kõik inimesed spekuleerimisega tihti enese teadmata. Näiteks ennetades kõrgemaid hindu varuvad inimesed tihtipeale toitu, kütust, ehitusmaterjale ja kõike muud, mida tulevikus tarvis läheb. Nii saadud hinnasääst on tulevikus reaalne kasu, mida on võimalik ka raha vastu vahetada.

Vabal turul, kus kõik tehingud on vabatahtlikud, ostetakse ja müüakse, sest see on osapooltele kasulik. Näiteks soovib inimene osa oma töö eest saadud tasust kulutada toidu peale, sest toidu söömine on vaieldamatult kasulik tegevus. Toidu tootja müüb toitu, et osta midagi, millest temale omakorda kasu on. Spekuleerija ostab, sest soovib ostetud vara tulevikus kallimalt müüa ja midagi kasulikku soetada. Osapool, kes spekuleerijale müüs soovis samuti kasu teenida. Sõlmitakse vabatahtlik kokkulepe, millega mõlemad osapooled on rahul. Kui spekuleerija kallinenud vara kunagi müüb, tuleb tal kokku saada osapoolega, kelle jaoks pakutav vara küsitud hinnaga oleks kasulik tehing. Seega on spekuleerija pakkunud vahendusteenust kahe osapoole vahel, keda eraldas ajaline barjäär ning saanud selle eest kasumi näol tasu.

Vastasseisu spekuleerimise suhtes ja selle põhjendatust on pikemalt käsitlenud Walter Block, kes on Harold E. Wirth nimelise majandusteaduse õppetooli juhataja ja majandusteaduste professor Loyola Ülikoolis, Misese Instituudi vanemteadur ja regulaarne kolumnist LewRockwell.com blogis.

Spekuleerija
(Peatükk Blocki raamatust “Defending the Undefendable” on avaldatud ka Mises Daily artiklina kolmapäeval 9. juunil 2010)

“Tapke spekuleerijad! ” on hüüd, mis kõlanud iga näljahäda ajal. Hüüdjateks on demagoogid, kes arvavad, et spekuleerija põhjustab näljasurma tõstes toiduainete hindu. Nende kirglikuteks toetajateks on majandushariduseta massid. Sedasorti mõtlemine või pigem mittemõtlemine on võimaldanud diktaatoritel kehtestada isegi surmanuhtlust toiduga kauplejatele, kes nõuavad näljahäda ajal kõrget hinda. Selline asi toimub vähimagi protestita neilt, kes tavaliselt on mures kodanikuõiguste ja –vabaduste pärast.

Samas tõde on see, et spekuleerija kaugeltki ei põhjusta näljahädasid vaid hoiab neid ära. Diktaator seevastu kaugelti ei kaitse inimeste elusid vaid peab kandma peamist vastutust näljahäda põhjustamise eest. Seega on populaarne viha spekuleerijate vastu üks suurimaid õigluse moonutusi, mida võib ette kujutada. Parim viis seda läbi näha on läbi mõistmise, et spekuleerija on inimene, kes ostab ja müüb tooraineid lootuses kasumit teenida. Tuntud fraasi kasutades on tema see, kes püüab “osta madalalt ja müüa kõrgelt”.

Aga mida on madalalt ostmisel, kõrgelt müümisel ja suurte kasumite teenimisel pistmist inimeste päästmisega näljasurmast? Adam Smith selgitas seda kõige paremini oma “nähtamatu käe” teoorias. Vastavalt sellele teooriale “püüab iga indiviid oma kapitali rakendada nii, et selle toodang oleks kõrgeima väärtusega. Üldiselt ta ei kavatse edendada avalikku huvi ega tea ka millisel määral ta seda edendab. Tema kavatsus teenib tema enese turvalisust ja tulu. Teda justkui juhiks nähtamatu käsi, edendamaks eesmärki, mis ei olnud osa tema kavatsusest. Edendades oma huvi edendab ta tihti ühiskonna huvi ja palju tõhusamalt kui viimast kavatsusega edendades.” ¹

Seega edukas spekuleerija, tegutsedes omakasupüüdlikust huvist, mitte teades ega hoolides avalikust hüvest edendab seda.

Esmalt vähendab spekuleerija näljahäda mõju ladustades toitu külluse aegadel tänu isiklikule kasumimotiivile. Ta ostab ja ladustab toitu ajaks, mil seda võib nappida, mis võimaldab tal müüa kõrgema hinnaga. Tema tegevuse tagajärjed on kaugeleulatuvad. Need toimivad signaalina teistele inimestele ühiskonnas, julgustades neid käituma sarnaselt spekuleerijaga. Tarbijaid julgustatakse sööma vähem ja säästma rohkem, importijaid importima rohkem, farmereid suurendama saagikust, ehitajaid ehitama rohkem ladusid ja kaupmehi rohkem toitu ladustama. Seega vastavalt “nähtamatu käe” teooriale põhjustab spekuleerija, läbi oma kasumit taotleva tegevuse, suurema toidu ladustamise külluseaastatel kui seda muidu oleks tehtud ja vähendab seeläbi toidunappuse mõjusid tulevasteks aastateks.

Ometi tõstatatakse vastuväiteid, et need head tagajärjed järgnevad üksnes siis, kui spekuleerija hindab tulevikutingimusi õigesti. Mis siis saab kui ta eksib? Mis siis kui ta ennustab külluse aastaid – ja läbi müümise julgustab ta teisi tegema samamoodi –, aga järgnevad nappuse aastad? Kas sellisel juhul ei oleks ta vastutav näljahäda raskendamise eest?

Jah. Kui spekuleerija eksib, oleks ta vastutav suure hulga kahjude eest. Kuid töös on tugevad jõud, mis kipuvad kõrvaldama ebakompetentseid spekuleerijaid. Seega oht, mida nad endast kujutavad, ja kahju, mida nad tekitavad, on rohkem teoreetiline kui reaalne. Spekuleerija, kes arvab valesti, kannab tõsist rahalist kahju. Kõrgelt ostmine ja madalalt müümine võib majandust valesti suunata, aga päris kindlasti teeb see hävitustööd spekuleerija rahakotis.

Ei saa eeldada, et spekuleerija ennustab tulevikku alati täiuslikult, aga kui spekuleerija arvab valesti enam kordi kui õigesti, kipub ta kaotama oma kapitali. Seega ei jää ta olukorda, kus tal oleks võimalik suurendada näljahädade raskust läbi oma eksimuste. Seesama tegevus, mis on üldsusele kahjulik, on kahjulik ka spekuleerijale ja seeläbi takistab teda sellist tegevust jätkamast. Seega igal suvalisel hetkel eksisteerivad spekuleerijad kipuvad tõenäoliselt olema vägagi efektiivsed ja seeläbi majandusele kasulikud.

Kõrvutame selle riiklike asutuste tegevusega kui need võtavad endale toiduaineteturu stabiliseerimisel spekuleerija rolli. Ka nemad püüavad hoida peent tasakaalu liiga väheste ja liiga suurte toiduvarude ladustamise vahel. Kuid eksimuse puhul ei rakendu neile vajalik korrastusprotsess. Riigitöötaja palk ei tõuse ega lange koos tema spekulatiivse tegevuse edukusega. Kuna tegemist ei ole nende enda rahaga, mida teenitakse või kaotatakse, võib eeldada, et hool, millega bürokraadid spekulatsioonidele pühenduvad, jätab paljuski soovida. Bürokraatide puhul, erinevalt eraspekuleerijatest, ei ole olemas automaatset, igapäevaselt jätkuvat täpsuse paranemist.

Jääb tihti tsiteeritud vastuväide, et spekuleerija põhjustab toiduainete hinnatõusu. Kui tema tegevust aga hoolikalt uurida, saab selgeks, et kogumõju seisneb hoopis hindade stabiliseerimises.

Spekuleerija ostab külluse aegadel kui toiduhinnad on ebatavaliselt madalad. Ta võtab osa toitu turult ära ja põhjustab seega hindade tõusu. Järgnevatel nappuseaastatel jõuab ladustatud toit turule, põhjustades seega hindade langust. Loomulikult on toit näljahäda ajal kallis ja spekuleerija müüb toidu kõrgema hinnaga kui oli selle algne soetamishind. Siiski ei oleks toit nii kallis kui see olnuks ilma spekuleerija tegevuseta. (Tuleks meeles pidada, et spekuleerija ei põhjusta toidupuudusi; neid põhjustavad tavaliselt viljaikaldus ja teised looduslikud või inimtegevusest tingitud katastroofid.)

Spekuleerijal on toiduhindadele ühtlustav mõju. Külluseaegadel, kui toiduhinnad on madalad, põhjustab spekuleerija läbi ostmise ja ladustamise hindade tõusu. Näljaaegadel, kui toiduhinnad on kõrged, põhjustab spekuleerija oma varusid müües hindade langust. Spekuleerija teenib selle tulemusena kasumit. Selles ei ole midagi nurjatut; vastupidi, spekuleerija teostab väärtuslikku teenust.

Selle asemel, et spekuleerijat austada, sõimavad teda demagoogid ja nende järgijad. Kuid toiduspekulatsiooni keelustamisel on ühiskonnale samasugune mõju nagu oravatel talvevarude kogumise takistamine – see viib nälga suremiseni.

____
¹ Adam Smith, An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations (New York: Random House, 1973), p. 243, parafraseeritud.