Krugmani kroonikad

Järelmõtted postitusele Krugman vs. Eesti

Kolmapäeval kirjutas Tallinna Ülikooli riigiteadlane Matthew Crandall oma blogis, et hiljutine Krugmani ja Ilvese vaheline debatt on võrreldav keinsismi ja austria koolkonna vahelise võitlusega. Paraku tuleb tunnistada, et nii drastilise vastasseisuga siin siiski tegemist ei ole. Kuigi Krugman on tulihingeline Keynesi vaadete toetaja ja kuulutaja on Ilvese seisukohad kaugel sellest, mida majandusteaduses tuntakse austria koolkonna all. Rääkimata sellest, et viimase säutsud ei küündinud mingisugusegi teaduse tasemele.

Kui jälgida ka USAs toimuvat debatti võlakirjade müügi ja kärpimise vahel, siis ei hakka sealgi Misese järgijad koheselt silma. Keskselt on tegemist siiski poliitilise võitlusega kahe erakonna vahel, kellele mõlemale meeldib kulutada. Lihtsalt erinevatele asjadele. Vastase kritiseerimiseks kõlbavad sellises keskkonnas kõik võtted ja võimalused.

Siiski on sellel võrdlusel sõjast keinsismi ja austria koolkonna vahel teatud väärtus. Tegelikult võib Krugmani kirjeldada vägagi sarnaselt sellele, mis Hayekil on öelda oma Londoni kolleegi kohta.

Täpsustuseks tuleb aga öelda, et keinsismi ja austria koolkonna vahel pole kunagi mingit erilist võitlust olnud. Viimaseid pole lihtsalt ei avalikkuses ega majandusteaduse ringkondades kuigi tõsiselt võetud. Alles viimastel aastatel on tänu järjekordsele majanduskriisi aegsasti kuulutamisele austerlastele hakatud veidi rohkem tähelepanu pöörama. Põhjuseid sellel on mitmeid. Peamiseks ilmselt aga see, et ei Hayek ega ükski tema kaasrändur ei võtnud õigel hetkel Keynesi vastu sõna. Kusjuures Hayek kahetses seda veel elu lõpuni, et ta alahindas majandusteaduslikult ebaadekvaatse töö potentsiaalset poliitilist jõudu. Või nagu Keynes ise on oma suurteoses öelnud:

The ideas of economists and political philosophers, both when they are right and when they are wrong, are more powerful than is commonly understood. Indeed the world is ruled by little else. Practical men, who believe themselves to be quite exempt from any intellectual influence, are usually the slaves of some defunct economist.

Ja kuigi tänane debatt Krugmani ja Ilvese vahel ei ole majandusteaduslik vaid poliitiline, tasub siiski ka sellele esimesele tähelepanu pöörata, sest kui korra lased vale jutu levima on temast väga raske jälle lahti saada. Müüdid ja linnalegendid tekivad imekergelt. Sellest tulenevalt on oluline esitada pidevalt konstruktiivset kriitikat iga soolapuhuja suunal, kes omab vähimalgi määral avalikku arvamust kujundavat positsiooni. Ja just sel põhjusel tekkis mul tahtmine otsida välja Krugmani postituste ajalugu, mis kajastab tema nägemust siinsest maast ja prognoose Eesti tulevikule.

2010

14. mai “Nad on loonud kõrbe” – Euroga liitumiseks vajalike nõuete täitmiseks rakendatud fiskaalpoliitika tulemus on 19,8% töötus ja ligi 20% majanduslangus.

17. mai “Ka sina, Wolfgang?” – Tulenevalt ühisest valuutast peavad palgad Euroopa perifeerias langema 20-30% võrreldes Saksamaa palkadega. Vaja on paindlikumat tööturgu ja riikide konkurentsivõime taastumiseks läheb mitmeid aastaid.

22. august “Kes kardab reitinguagentuure?” – Eesti ja Botswana kõrvutamine, kui riigid, kellele laenu andmine on üpriski riskantne.

21. detsember “Tugevad valuutad, pehmed pead” – On arusaamatu, et 20% langused nii SKPs kui ka tööhõives, võiksid olla poliitilised triumfid.

31. detsember “Õnnitlused Eestile – või äkki kaastundeavaldus?” – Osa nõukogudeaja järgse seikluse ning euroga liitumise hinnast on olnud 18% majanduslangus.

2011

6. jaanuar “Äkki neil oli depressioon aga keegi ei märganud?” – Ei tasu unustada, et Eesti kasvav majandus koges depressiooni tasemel langust, millest on ainult marginaalselt suudetud taastuda.

1. veebruar “Pürroslik taastumine” – Poliitiliste otsuste tulemusena ei jõua SKP kindlasti enne 2014. aastat (optimistlik hinnang) tagasi 2007. aasta tasemele, kuid paar sellist majanduslikku edulugu veel ja meiega on lõpp.

1. veebruar “Võrreldav periferaalne kannatamine” – Abiprogrammi toel on Island olnud teistest ääremaadest vaatamata pankurite meeletule priiskamisele oluliselt edukam.

5. juuni “Ei mingit BELLi auhinda” – Euroga liitumise ning võlataseme mitte suurendamise nimel on loodud kõrb ning nimetatud seda sisemiseks devalveerimiseks.

2012

6. juuni “Eesti rapsoodia” – Eesti poolik taastumine kriisist ei ole ju majanduslik triumf.

7. juuni “Ballistika Baltikumis” -Kui Eesti osaline taastumine on tõend säästupoliitika edust, siis väljumine Suurest Depressioonist näitab majanduse abipakketide suutlikkust.

8. juuni “Baltikumi majandustsüklid, järg” -Kuna säästmise ja stimuleerimise vahelise debati keskmes on majanduslangus, siis ei oma tähtsust kriisile eelnenud kasv.

8. juuni “Miks Balitkum on oluline” – Kuigi iga reaalne majandusjuhtum sõltumata selle ulatusest on väärtuslik ja oluline ei tõesta ühe aasta pikkune kiire kasv veel kuidagi säästupoliitika edukust.

Lisaks veel mõned episoodid, kus Eesti on toodud illustratiivse näitena majanduslikult negatiivsetest situatsioonidest. Samuti on terve hulk postitusi, kus Krugman kritiseerib Baltikumi üldiselt ja ta teeb seda ikka samas võtmes nagu juba viidatud Eesti kohta käivates kirjutistes.

Kõige selle taustal on eriti vahva lugeda tema enda 2008. aasta oktoobris tehtud postitust, kus ta tunnistab välisraha olemasolust tingitud kiiret kasvu Ida-Euroopas ja ootab sellele järgnevat kriisi, võrreldes sealjuures regiooni 1997. aasta Kagu-Aasiaga. Veel humoorikam on aga möödunud nädala Baltikumi saagale järgnenud postitus Islandi suurepärasest taastumisest, mis Krugmani sõnul on Eesti omast märkimisväärsem. Eks võrrelge graafikuid. Aga kui suudate välja mõelda, kuidas Islandi naasmine 94,5% peale buumi tipu SKPst pärast vabalangust 85% tasemele on kõvem sõna kui Eesti tõus 80% pealt 91-92% peale, siis andke mulle ka teada.

Seejärel võite nuputada, miks on Islandi numbreid analüüsides oluline meeles pidada, et buumi ajal leidis sellel vulkaanilisel saarel aset Ponzi-pangandus, mille loodud kasv ei tule kunagi tagasi, kuid meie näitajaid lahates on siinne laenumull ebaoluline?

Igatahes tundub, et Krugman marsib jõudsalt oma kuulsa eelkäija jälgedes…