Krugman vs. Eesti

Eile öösel toimus midagi täiesti tavalist. Rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud majandusteadlane Paul Krugman avaldas taaskordselt teravalt arvamust Eesti majanduse teemal. Kommentaarid siinse majanduskeskkonna kõrbestumisest (2010) ning pürroslikust kriisist väljumisest (2011) on vaid mõningad näited tema korduvast kriitikast siin toimuva suunal. Ja nii ei ole midagi erilist ka viimastes nootides, mille järgi pole Eesti vähese riigipoolse panusega areng pärast sügavat kriisi olnud kuigi märkimisväärne ning seega on kohatu seada meid säästmise ning range rahapoliitika positiivseks eeskujuks.

Mis aga oli Krugmani sellekordse sõnavõtu puhul ebatavaline, oli tähelepanu, mis sellele langes nii siinses kohalikus kui rahvusvahelises meedias. Ja seda üldse mitte tänu tema jutu sisule vaid hoopis Eesti sotsiaaldemokraatliku taustaga presidendi Toomas Hendrik Ilvese emotsionaalsele plahvatusele oma kontol Twitteris…

President Ilvese reaktsioon Twitteris

Ühest küljest võib Ilvese reaktsiooni täitsa mõista. Küllaga on inimesi, kes jälgides Krugmani blogi regulaarselt reageerivad tema sõnavõttudele samal moel igapäevaselt. Teisel majandusteadlasel William L. Andersonil on Nobeli majanduspreemia laureaadi internetiveerg lausa niivõrd ülevisanud, et ta on pühendanud omalt poolt vastuse, mis loob Krugmanist pildi kui Imedemaale ära eksinud Alice’st. Siiski on antud juhul tegemist oluliselt viisakama ning konstruktiivsema vastulöögiga, kui seda pakkus Ilves. Erinevalt siinsete ametiühingute juhist Harri Taligast juhtis samale aspektile tähelepanu ka Kadri Simson.

“Krugmanit peetakse rahvusvaheliselt tunnustatud majandusteadlaseks, kelle arvamust olulisel määral arvestatakse. Mis ei tähenda, et temaga ei või vaielda. Aga antud juhtumil esitas Krugman graafiku – kui on soovi vaielda, vaidle graafikuga,” lõpetas Simson.

Kui valitsuse liikmete kaitse Ilvese seisukohale jäi küllaltki sisutühjaks ning tagasihoidlikumate, kuid siiski populistlike loosungite tasandile, siis õnneks leidus mujalt Krugmani väidetele reaalseid vastulauseid. Nordea peaökonomist Tõnu Palm ning SEB analüütik Ruta Arumäe keskenduvad mõlemad pidevale laenamisele keskenduva majandusmudeli jätkusuutmatusele ning asjaolule, et majanduste probleemid võivad sageli olla hoopis struktuursed ning niisama suvaline raha trükkimine ei pruugi heal juhul midagi parandada. Kui inimestel on ikkagi juba autod ja majad olemas, siis ei anna suurt midagi see, kui hakata nende soetamist riiklikult toetama. Jätkusuutlik kasv peaks tuginema siiski sellele, mida inimestele reaalselt vaja on ning seda saab tuvastada vaid läbi turunõudluse ning mitte kusagil kontoris täringuid visates.

Teiste kommentaatorite kõrval vastavad Swedbanki makroanalüütik Annika Paabut ja investor Kristjan Lepik lõpuks ja põhjalikult ka Krugmani graafiku vastuolule. Tegelikult peaks igagi vähegi taibukas inimene, ka Kadri Simson, taipama, et 2007. aasta ei ole kindlasti Eesti majanduse praeguse olukorra hindamiseks kuigi adekvaatne. Oli siis tegemist ju buumi tipuga ning naiivne oleks arvata, et toonane olukord kajastas mingilgi määral terve majanduse jätkusuutlikke arengutendentse.

Krugmani joonis. Allikas: New York Times

Eesti majanduse väiksus ning avatus ei ole kuidagi vastavad tüüpilistele õpikunäidetele ning just tänu neile omadustele oli siinne kasv paljudest teistest riikidest kiirem, mille tulemusena oli ka buum võimendatud. Loogiline tagajärg oli loomulikult teistest suhteliselt järsem kukkumine. Samuti tasub ära märkimist, et Krugmani poolt promovat keinsistlikku majanduspoliitikat järgitakse siiski ainult mööndustega. Õitsengu ajal kulutuste piiramist ei harrastanud peaaegu keegi ning Eesti muidu oma konservatiivse fiskaalpoliitikaga oli siinkohal vaat ehk rohkem keinsistlik kui mitmed teised.

SKP Eestis ja USAs. Allikas: Tarkinvestor

Endale sobiva tulemuse saamiseks andmetega manipuleerimises süüdistab Krugmani ka Cato Instituudi teadur Dan Mitchell. Samuti lükkab ta ümber väite nagu oleks siinse eriti sügava kriisi põhjuseks olnud just nimelt valitsuse tegevusetus. Tuginedes Eurostati andmetele rõhutab ta, et siinsed võimukandjad ei hakanud kulutusi vähendama mitte enne 2009. aastat. Rääkimata sellest, et siinse valitsuse väiksus on niigi küsitav.  Viimaste arengute taustal ei saa välistada, et mida vanemaks me riik saab seda rohkem suudab ta omale seda võlakoormatki korjata. Ega praegu raskustes riikide võlad ei tekkinud ju samuti üleöö. Võib-olla on vanemapensioni samm lihtsalt üks osa riigi eksistentsi paratamatusest elada võlgu. Loodame siiski, et me seda kümnist omale liiga kiirelt õlule ei korja ja seeläbi Krugmani unistust Eesti hukust ise oma entusiasmiga läänele järele jõuda teoks ei tee.

Kui me aga hakkame vaatama, kus Eesti tänasel päeval SKP taseme poolest asub, siis tuleb tõdeda, et oleme jõudnud just selle imekombel graafikult välja jäänud 2006. aasta tasemete juurde. Enamgi veel, nagu selgub Eurostati pressiteatest, siis läheb vaatamata kasvu aeglustumisele Eestil võrreldes ülejäänud Euroopaga endiselt hästi. Heh, tegelikult ju isegi USAst paremini.

SKP kasv Euroopas ja mujal. Allikas: Eurostat

Tegelikult on täiesti igapäevane, et Krugman teeb omale meeldivate seisukohtade esitamiseks andmekaevet ning toob välja ainult talle sobivat statistikat. Veel üks USA majandusteadlane Robert P. Murphy lahkab, et Krugman ei ole ka majanduskriise ning kodumaist tööjõuturge analüüsides olnud kuigi järjekindla lähenemisega. Ja need ei ole ainsad juhtumid. Aga nagu kirjutatakse New Yorkeri artiklis, et nähes kuidas on avalikul foorumil võimalik inimeste arvamust kujundada ning seeläbi mingeid poliitilisi otsuseid läbi suruda, on Krugman juba pikemat aega keskendunud rohkem sellele võitlusele, mis sai alguse Bushi poliitikate kritiseerimisest.

Krugman attacked Bush for trying to bankrupt Social Security, for promoting an economically and environmentally disastrous energy policy, for increasing inequality by cutting taxes for the rich and corporations, for using the war on terrorism to conceal his fiscal misdeeds, and for insider trading before he became President.

Siiski on samas loos toodud välja ka asjaolu, et eelvalimiste ajal oli Krugman ka Obama suhtes kriitiline, kartes, et ta ei saa olema päris see, kellena teda nähakse. Tagantjärgi saame nüüd kõik näha, et ega vähemalt selles osas Krugman, oodates mitte eriti radikaalseid muutusi võimuvahetusest, väga ei eksinudki. Obama on jätkanud mitmeid Bushi poolt alustatud poliitikaid nagu näiteks jätkuv sõjapidamine ja meeletu kulutamine. Seevastu on Krugman viimastel aastatel tubli demokraadina ikkagi presidenti rohkem toetama ning kaitsma hakanud ja tema peamiseks kriitikaks on tihtipeale olnud just see, et Obama ei kuluta piisavalt.

Viimase taustal on aga päris naljakas, et Krugman kaitseb Obamat, kes on talle eelnenud riigihävitaja Bushi lihtsalt fiskaalselt suurem versioon. Ja täpselt samal tasandil on naljakas, et täpselt samal moel on ta olnud kaitsev Roosevelti New Deali poliitika suhtes, kasutades seda vastulausena ka eilsele meedias aset leidnud reaktsioonile. Seda põhjusel, et New Deal mõeldi välja juba Hooveri ajal ning võib esitada põhjaliku argumentatsiooni, et tegelikult see vastupidiselt levinud arusaamale hoopis põhjustas Suure Depressiooni ning Roosevelt, olles Hooveri fiskaalselt suurem versioon, ainult süvendas ja pikendas kriisi. Aga seda kõike võib huvi korral lugeda  juba omal käel.

Lõpetuseks veel mõned väärt mõtted Maris Laurilt:

Esiteks: Teadlane PEAB olema objektiivne ja suutma tunnistada oma eksimust. Kui inimene endale sobivate tulemuste saamiseks katsete või andmetega manipuleerib, siis pole ta teadlane, vahel on tegemist poliitikuga.

Teiseks: majandus-Nobelit ei tohiks olla olemas, pole ju olemas Nobelit filosoofia või sotsioloogia või ajaloo eest. Need on kaks juba mitu aastat tagasi minus kinnistunud mõtet, millele tänane päev on järjekordselt andnud kinnitust.

Ahjaa, siia ritta kuulub veel kolmas (eelmistest kõvasti vanem): ära usalda inimest seepärast, et tal on tähtis ametikoht või seepärast, et keegi on öelnud, et ta on tark.

Viimase punkti laienduseks ma viitaks ka ühele hiljutisele mõtteavaldusele siinsetel veergudel – Spetsialiseerumise kõrvalnähud.

Advertisements