Majandussurutiste põhjused ja ravi

Möödunud nädalal avaldas Tavid AS oma kodulehel eesti keelde tõlgitud versiooni Murray Rothbardi 1969. aastal ilmunud esseest majandussurutistest. Kuigi pealkirja põhjal võiks arvata, et kirjutis käsitleb majandussurutiste põhjuseid ja võimalikke vastukäike vaid ühe konkreetse teooria raamistikus, on tegemist veidi laiahaardelisema tööga. Põhirõhk on Rothbardil küll austria majandustsükli teooria tutvustamisel, millega ta saab essee piiratud võimalustes tublilt hakkama, kuid ta annab ka hea ülevaate majandusteaduse ajaloolisest lähenemisest majanduskriisidele ja nende analüüsile.

Rothbard alustab aga hoopis sellest, kuidas lähenevad poliitikud majandussurutistest rääkimisele, viidates protsessile, millest räägib Hayek oma teose “Road to Serfdom” peatükis “End of Truth”.

Kuid õige varsti muutus ka sõna “majanduslangus” USA õrnale ja tundlikule avalikkusele liiga karmiks. Praegu tundub, et meie viimane majanduslangus oli aastail 1957–1958. Pärast seda on toimunud üksnes majanduse jahtumine või mis veelgi parem, aeglustumine või külgsuunas liikumine. Seega, ärge laske pead norgu! Edaspidi võib halvimal juhul toimuda ainult majanduse aeglustumine. Need on uue majanduse imed.

Sellest, et kriiside aeg on möödas ja maailmamajandus on jõudnud uude ajajärku, suudeti rääkima hakata ka vahetult enne tänast majanduskrahhi. Viimase sügavus ja ulatus siiski ei võimaldanud varasema poliitilise žargooni jätkamist. Tohutud tagasilöögid nii ettevõtlussektoris kui ka tööturul ja kodumajapidamiste heaolus ei jätnud poliitikutele erilist võimalust jätkata ebaõnnestumiste ilustamist. Tõenäoliselt oleks sellisel sammul olnud neile täitsa käega katsutavad tagajärjed.

“Vananenud” sõnavara elluärkamise taustal on talveunest ärganud loomulikult veel teinegi kuriloom, mille päritolu ulatub Rothbardi järgi Marxini.

Praegu moes olev suhtumine äritsüklitesse pärineb tegelikult Karl Marxilt. Marx nägi, et enne tööstusrevolutsiooni 18. sajandi lõpus ei toimunud regulaarselt korduvaid majandusbuume ja -surutisi. Kui mõni kuningas läks sõtta või konfiskeeris oma alama omandi, tekkis ootamatu majanduskriis, kuid sellist veidrat tänapäeva nähtust, niisuguseid üldisi ja üsna regulaarseid muutusi äriõnnes nagu paisumisi ning kokkutõmbumisi ei toimunud. Kuna need tsüklid tekkisid umbes samal ajal kui tänapäeva tööstus, järeldas Marx, et äritsüklid on kapitalistliku majanduse loomulik omadus.

Vaba turu süüdistamise traditsioon on tänu Keynesile saanud poliitiliseks standardiks. Ja mõnes mõttes on see tegelikult arusaadav, sest kui majanduse allakäigu ja muidu tsüklilisuse põhjuseks on just vaba turg, siis on poliitikutel võimalus midagi teha ja saada seeläbi kangelasteks. Samuti ei pea sellisel juhul tunnistama oma loodud regulatsioonide ebaõnnestumist ja saab esitada väite, et kokkuvõttes on neid ikkagi vaja.

Juba David Hume’i poolt loodud ja Misese poolt põhjalikult välja arendatud lähenemine majandustsüklitele, mis Rothbardi silmis on ka üldisema majandusteooriaga palju suuremas kooskõlas kui alternatiivid, loob aga poliitikute jaoks palju mustema pildi. Selle järgi on kriisid hoopis tsentraalse sekkumise tulemus. Need järgnevad kunstlikele buumidele, mis saavad alguse keskpankade ja valitsuste poolt algatatud majandust elavdavast inflatsioonilisest rahapoliitikast.

Siis on häda käes. Sest ärimehed, nähes intressimäära langemist, reageerivad nii nagu nad seda alati teeksid ja peavadki tegema selliste turu märkide muutumisel: nad investeerivad rohkem kapitali- ja tootmiskaupadesse. Investeeringud, eriti kauakestvate ja aeganõudvate projektide puhul, mis tundusid varem mittetulusad, tunduvad nüüd tänu tasumisele kuuluvate intresside vähenemisele tulusad. Lühidalt öeldes reageerivad ärimehed nagu siis, kui säästud oleksid tõepoolest suurenenud: nad suurendavad oma investeeringuid kauakestvatesse seadmetesse, kapitalikaupadesse, tööstuslikku toormaterjali, ehitusse, võrreldes nende panusega tarbekaupade tootmisse.

Kriis on sellisel puhul aga kõigest turgu korrigeeriv mehhanism, mis üritab ennistada tarbijate soovidele vastavat korraldust.

Siis nähakse surutises vajalikku ja tervendavat etappi, mille käigus majandus heidab ära ja likvideerib buumiaja väärad, ebamajanduslikud investeeringud ning ennistab tarbimise ja investeeringute suhted, mida tarbijad tegelikult soovivad. Surutis on piinarikas, ent vajalik protsess, mille abil vaba turg vabaneb buumi ülejääkidest ja vigadest ning taastab turumajanduse, mis teenindab tõhusalt tarbijate massi.

Aga kui kõik see on valitsuse tegevuse tulemus, siis on loomulik reaktsioon, et majandussurutise korral ei peaks valitsus majandusse enam üldse sekkuma. Tuleks lasta turul vabalt kohaneda ja pöörduda tagasi jätkusuutliku kasvu teele. Tänane löögi alla sattunud sektorite toetamine ei saa ju kuidagi olla õigustatud, kuna tegemist on valdkondadega, mis omasid buumi ajal ebaloomulikke ülepaisutatud majandusnäitajaid.

Küll võib aga siinkohal tekkida diskussioon, et kas valitsus peaks kriisi ajal asuma lausa eelarve kärpimise teele. Lähtudes mõningate majandusteadlaste seisukohast, et valitsus peaks moodustama teatud kindla osakaalu majandusest, tuleks selline tegutsemine plaani võtta. Aga kui olla veendunud, et valitsus peab tegelema konkreetsete teenuste pakkumisega, võib ehk pidada usutavaks ka varianti, et kärpimine pole ainus tee. See aga vajab juba põhjalikumat arusaama turumehhanismidest ja majandusteoreetilist analüüsi. Siiski sissejuhatuseks sellesse valdkonda sobib Rothbardi essee suurepäraselt.

Advertisements