Elektriautod reaalsuse vastu

Mõnda aega tagasi otsustati Eestis, et Jaapanilt võiks neile saastekvootide andmise eest vastu küsida elektriautosid ja vahendeid nende laadimiseks vajaliku infrastruktuuri loomiseks. Iseenesest ju tore ja üllas idee, mis säästaks keskkonda ja edendaks siinset tehnoloogilist arengut, kuid kas oli sellisel sammul rahvusvahelise kliimasõja konteksti kõrval ka muud sisulist ja realiseeritavat väärtust?

Allikas: ERR

Veel enam kui aasta eest kirjutati Eesti Päevalehes, et Eestist saab elektriautode reformi tulemusel särtsutiiger. See tähendab, et tänavu loodav 2500-3000 autot teenindav kiirlaadimisseadmete võrgustik oleks maailma moodsaim ja suhtelisel skaalal laiaulatuslikeim. Koos võrgustikuga saabuks ka tuhatkond uut sõidumasinat. Programmi õnnestumine eeldas muidugi seda, et asjad laabuvad nii nagu poliitikud on seda oma vaimusilmas ette kujutanud. Mõned ametnike prognoosid nägid lausa ette, et järgmise kümne aasta jooksul võiks igal aastal meie teedele lisanduda tuhatkond elektriautot.

Paraku on sellega läinud nii nagu ikka. Eks sellise kommentaari peale tuleb siinkohal kõigepealt meelde möödunud talvel meediat läbinud kurioosum sellest, kuidas kõnealused autod ei vasta reklaamitule ja suudavad meie ränkades talveoludes läbida vaid 70 kilomeetrit. Aga noh, eks juhtudel, kus sotsiaaltöötajatel polnud varem üldse võimalik autot kasutada, on olukord nüüd parem. Iseasi muidugi kas see hind seda väärt oli. Põhjalikuma analüüsi saab sellest teha vast alles siis, kui kõik pooltuhat ametnikele ettenähtud masinat on laiali jagatud (sellega alustati tänavu mais) ja ka juba mõningast tagasisidet saadud.

Oluliselt keerulisem on olukord aga eraisikute puhul, kes kohe kuidagi ei kipu elektriautosid kasutusse võtma. Tänases Päevalehes kirjutab Holger Roonemaa, miks on oodatud pooletuhande toetustaotluse asemel masinate ostmiseks rahuldatud praeguseks vaid mõned tosinad.

„Oleme aru saanud, et on suur hulk tarbijaid, kes ei soovi kohe ühe suure sammuga minna puhtalt elektriautode peale üle,” rääkis Kredexi elektromobiilsuse programmi juht Jarmo Tuisk ja lisas, et väga palju küsitakse, kas elektriauto ostmise toetus kehtib ka laetavatele hübriidsõidukitele, nagu Opel Ampera või Chevrolet Volt.

Teisisõnu on ametnikud jõudnud arusaamisele, et tarbijate eelistusi ei saagi täiesti muuseas painutada ja ümber kujundada. Eelistan ju isegi oma elus parajal määral stabiilsust ja üleöö mingile ennast mittetõestanud uuendusele väga lihtsalt üle ei taha minna. Eriti kui eksisteerib alternatiive, mis mu vajadused täiesti piisavalt rahuldavad. Rääkimata veel tänasest raskest majandusolukorrast, kus inimeste tarbimisvõimekus on niigi alla harjumuspärase. Kui isegi suurriigid ei suutnud oma soodusprogrammidega hoida varasemaid automüügi näitajaid, siis miks peaks eeldama, et siinsed inimesed on valmis samas situatsioonis kohe midagi täiesti uut proovima?

Ehk peaks siiski võtma õppetunde neilt, kes taolise asjaga juba põlvkondade pikkuselt on tegelenud. Näiteks Fiat teatas hiljuti hoopis uuest plaanist, et nende toodangu tulevased ostjad Itaalias saavad osaleda programmis, milles autotootja maksab järgneva kolme aasta jooksul kinni selle osa kütuse liitrihinnast, mis ületab 1 eurot. Loomulikult seatakse ka mingi piirang kilometraazile, et kõik kohe päris oma kütuseäri ei üritaks püsti panna.

Kuigi tegemist näib olevat hullumeelse ideega, mida meist enamus ilmselt poleks osanud uneski ette näha, on siin selgelt näha üks oluline omadus. Nimelt üritab Fiat arendada juba olemasolevat selle asemel, et luua täiesti kontseptuaalselt uut toodet, mille turustamine nõuaks kindlasti rohkem pingutust ja kannatlikkust. Ja ilmselt just see on põhjus, miks ülemaailma on autotootjad esimese asjana arendanud hübriide ja jätnud puhtakujulistesse elektriautodesse täiel määral panustamise kaugemasse tulevikku. Soov stabiilsuse järele teeb vanad harjumused raskelt kaduvateks. Ega Fiat naljapärast ei ürita oma uusimat mudelit turustada kui esimest autot, milles oma kohvikeetja.

Tuleviku ettenägemine on keeruline tegevus. Loomulikult võivad elektriautod selles olulist rolli mängida, kuid vale ajastuse korral osutuvad uuendused tihtipeale ebaõnnestumisteks ja raiskamisteks. Kui inimesed ei ole veel ükskõik mis põhjustel valmis midagi tarbima, siis ega pole sinna midagi parata. Enne suurte otsuste tegemist tuleb sellega lihtsalt arvestada. Bill Gates aimas tahvelarvutite revolutsiooni juba sajandi vahetusel, kuid siis polnud ülejäänud turuosalised selleks veel valmis, ja edasist teame juba kõik.

Advertisements