Kas tuleks okupeerida Gotham?

Kuigi vabaduse kaitseks võib loovkunstis leida palju otsekohesemaid ja rikkalikumaid teoseid, kui lugu pururikkast playboyst, kes veedab oma ööd võideldes pättidega, ei saa eitada, et ka Batmanil on selles traditsioonis oma kindel koht olemas. Ja mitte ainult värskeimate filmiversioonide näol. Tegelikult on Christopher Nolan tunnistanud, et temal pole kunagi sihiks olnud ideoloogiliste ega propagandistlike filmide tegemine. On lihtsalt proovitud erinevaid kontekste lugude rääkimiseks ja üritatud välja tuua ühiskonna probleemseid kohti. Ja nagu võib lugeda järgnevast Zach Fosteri artiklist on see Nolanil taaskordselt suurepäraselt õnnestunud. Foster toob välja, kuidas igale filmitegelasele leidub paralleele nii ajaloost kui ka tänasest päevast ning lahkab kinolinal aset leidvad sündmuseid vastavalt.

Okupeeri Gotham?
(Zach Fosteri artikkel avaldati Mises Daily’s 25. juulil 2012. aastal)

Mises.org blogis on olnud paar artiklit ja väljavõtet Batmanist, kuid enamus on käsitlenud “Batman Chronicles” (Batmani kroonikad) väljaannet, kus saksa Batman päästab Ludwig von Misese raamatukogu – see lihtsalt näitab, et ma pole ainus austria majanduskoolkonna õpilane, kes on paranev koomiksinohik -, kuigi on olemas ka Joe Salerno lühike ja hea “Batman alustab” arvustus ja Jeffrey Tuckeri läbimõeldud, põhjalik analüüs “Pimeduse rüütlist”. Olgu see artikkel vastav kirjutis “Pimeduse rüütli taastulekust”.

Üks tähelepanuväärsetest aspektidest selle Batmani seeria juures on viis kuidas Hollywood – väsitava, sageli kordava vasakpoolse propaganda bastion – on kogemata lubanud ropult rikkal kapitalistil, kes elab kodanlikku elustiili (siis kui ta ei võitle kuritegevusega), olla kangelane! Kusagil toodi välja, et Murray Rothbard oli James Bondi fänn just seetõttu, et Bond oli parandamatult kodanlik ja teadis kuidas priisata stiilselt. Ma arvan, et Rothbardile – kes on austrolibertaalsusest unustanud rohkem, kui mina võin kunagi oma eluajal loota õppida – oleks meeldinud Christian Bale’i kehastus Bruce Wayne’st, kes ei kartnud ei suurte investeeringute tegemist ega kartnud olla nähtav oma Euroopa sportautodes naisi ringi sõidutades.

Teine asi Bruce Wayne’i/Batmani juures on see, et ta on särav näide sellest, mida võib saavutada erasektor. Ükski Wayne’i tipptehnoloogiatest pole rahastatud valitsuse toetustest, kuigi pole kahtlustki, et Wayne Enterprises müüb valitsusele. Siiski, Wayne’i arendustööd veavad tema oma kasumid mitte valitsuse toetused või subsiidiumid ja oma peamise partneri Lucius Foxi abiga arendab ta tehnoloogiat, mis võimaldab tal olla efektiivne ühemehearmee ja võidelda terrorismile läheneva organiseeritud kuritegevusega, vältides vastutustundlikult sõjaväe industriaalkompleksi korruptsiooni.

Jeffrey Tuckeril oli õigus juhtida tähelepanu sellele, et maffia laiahaardelised tegevused ja vägivald (nagu ka korrakaitse sagedane pilgu kõrvale pööramine) toituvad keeluseadustest – see tähendab valitsuse sekkumisest – suuresti samal moel nagu alkoholi keelustamine 1920-ndatel toitis gängisõdasid ja organiseeritud kuritegevuse esile tõusu. Vasakpoolsete ja uuskonservatiivide utoopiline idee, et inimesi saab seadusandlusega sundida tervislikule ja vastutustundlikule käitumisele, on süüdi kahjudes, mille on põhjustanud kaasaegne keeluseadus – sõda narkootikumide vastu -, mis pole toitnud mitte ainult organiseeritud kuritegevust vaid ka kaootilist narko/kodusõda, mis on Mehhikos põhjustanud 55 000 surma.

“Pimeduse rüütel” sisaldas mitut erasektori innovatsiooni, nende seas uus Batmobiil, millest Batman sai väljuda hädaabi mootorrattaga. “Pimeduse rüütli tagasituleku” stsenaristid ja produtsendid ületasid end, kujutades ette vabaturu leidlikkust, mille tulemuseks oli rüüstajate poolt kasutatud soomustatud paramilitaarsetele sõidukitele ärategev lendav Batmobiil-kopter. Võib-olla peaks Tucker koguni oma Jetsonite raamatut uuendama! Ma võin kõigile garanteerida, et kuigi see tehnoloogia võib, kuid võib ka mitte olla arendamisel sõjatehnika tarnijate ja privaatsõjaväe ettevõtete poolt, ei oleks külma sõja ajal suutnud ei nõukogude armee ega Hiina Rahva Vabastusarmee sellest unistadagi. Õigupoolest, enamusel kordadel kui idablokk – peaaegu olematute kodanikuvabaduste ja plaanimajandustega Kommunistliku Partei tsentraliseeritud haardes – tegi mingeidki suuremaid edusamme sõjaväe tehnoloogias oli siis, kui nad lasid alla CIA luurelennuki ja rüüstasid ideede saamiseks vrakki.

Aga kommunistide kallal on lihtne norida; sõjatehnika tarnijad tegeliku maailma erasektoris on väärt seda, et nende ahnusele ja laiskusele näidataks valgust. Need tarnijad võiksid olla lähemal Batmani ja James Bondi filmides näidatud tähelepanuväärse tehnoloogia arendamisele, kui nad, toitudes lõppematutest riigihangetest ja jätkates valitsuse soustirongi toel samade vanade sõjarelvade ja -varustuse tootmist, poleks nii hõivatud lobistamisega Afgaani sõja edasikestmise (nüüd pikendatud kuni 2024. aastani) ja Ühendriikide ülemaailmse sõjalise kohaloleku nimel. Kuigi riigihanked on tõhusad vähendamaks kulusid ja kulutamist, elimineerides bürokraatiat läbi kaupade ja teenuste tootmise erasektoris, on nad kahe teraga mõõk selles mõttes, et tihtipeale on ettevõtted oma tegevuse jätkamises sõltuvuses valitsusest ja riigihanked on muutnud teatud kaubad ja teenused keinsistlikeks heaoluprogrammideks. See on see, mis toob suurettevõtluse Washington DC-sse lobi tegema, reostades vabaturgu tasakaalustamata seadusandlusega ja korrumpeerides vabariiklikku demokraatiat.

Uuskeinsistist majandusteadlane Paul Krugman oli see, kes oma hiljutises televisioonis ülekantud debatis Ron Pauliga ütles (ja ma parafraseerin): “Ma usun turumajandusse, aga on aegu, mil vabaturg ebaõnnestub ja valitsus peab tegema samme, et aeglustada surutisi ja stimuleerida kasvu.” Kas olin ma marksist – Misese The Conflict of Ideologies” (Ideoloogiate konflikt) järgi – lihtsalt väites, et Krugmani ideoloogia orientatsioon oleks piisav tema igaveseks häbimärgistamiseks (lähtudes sellest, et “ajaloo lõppetapp” on lähedal), kuid õnneks tunneb austria koolkond uhkust selle üle, et väljaspool klassivõitluse propagandat ja ad hominem rünnakuid on neil olemas kindlad loogilised põhialused. Suurepärased vastulaused keinsistlikule keskpanganduse ja valitsuse turumajandusse sekkumise iidolite kummardamisele leiab Rothbardi raamatust Economic Depressions” (Majandussurutised). Kergelt arusaadavad selgitused nendele teooriatele on leitavad Kel Kelly raamatu “Case for Legalizing Capitalism” (Põhjus kapitalismi legaliseerimiseks) peatükist 3 ja Robert Murphy raamatu “Politically Incorrect Guide to Capitalism” (Kapitalismi poliitiliselt ebakorrektne teejuht) peatükkidest 9 ja 10.

Uuskeinsistliku idee taustal, et valitsuse päästepaketid – tänasel päeval Ameerika üldsuse poolt peaaegu universaalselt teotatud – on head majandusele ja üleüldisele heaolule, olen ma üsna kindel, et Wayne Enterprises pole kunagi vajanud päästepaketti, kuigi General Motors ja JPMorgan/Chase seda ilmselgelt vajasid! Kuigi Bruce’i kaheksa aasta pikkune erakuelu jätab firmale jälje, suudab see ikkagi tänu oma põhikasumile ja vaatamata igasuguse kõrvalise abi puudumisele ellu jääda.

Kogu oma erasektori karjääri jooksul on Bruce Wayne taiplik ärimees, kes ei karda võtta riske. Filmis “Batman alustab” vallandab ta juhatuse esimehe viimase kehva äriplaani ning Lucius Foxi alavääristamise tõttu ja võtab riski, edutades Foxi äsja vabanenud positsioonile – risk, mis end õigustab, kui Foxile antakse volitused ja ressursid, mida ta vajab arendamaks taktikalisi ja tehnoloogilisi meistriteoseid, mis aitavad Batmanil võidelda Gotham City elanike elu, vabadust ja vara riisuda üritavate kurikaeltega.

Üks omadus, mida selle triloogia kõik kurikaelad paistavad jagavat, on iha kaose ja korralageduse järele. Mida Ra’s al Ghul, Jokker ja Bane jagavad – neile omasel väärastunud moel – on soov näha Gotham Cityt põlemas ning anarhiasse ja kaosesse langemas, isegi kui nad ise peavad olema selle protsessi katalüsaatoriteks. Kuigi ma kaldun filosoofiliselt oluliselt vähem anarhiasse ning pigem eelistan kohalikku, piiratud õigustega konstitutsionaalset valitsust, ei sarnane see anarhia, mida üritavad luua Batmani triloogia kurikaelad, kuidagi paljude libertaalide poolt kujutletavale anarho-kapitalistlikule ühiskonnale. Nende kurikaelte soovitud kaos sarnaneb palju rohkem anarho-kommunismi vältimatule kaosele, mis tuleneb ebaõnnestunud riigi kokkuvaristemisest, kus ei tekkinud kunagi harmooniat, ja proletariaat ei suuda ei tõhusalt planeerida ega toota ega koostööd teha – mille tulemusena pöördutakse rüüstamise ja kahanevate ressursside pärast võitlemise juurde.

Pilt, mida ma nägin segmendis, kus palgasõdurid ja vangid võtavad üle Gotham City, meenutas mulle vene revolutsiooni kuid kombineerituna Ayn Randi romaaniga “Atlas Shrugged” (Atlas kehitas õlgu). Bane’i palgasõdurite ja vabastatud vangide eestvedamisel lubavad lihtkodanikud endil muutuda ablasteks jõukudeks. Nad võtavad kinni ja hoiavad vangistuses rikkaid, konfiskeerivad (metsikult ja hävitavalt rüüstades) nende vara ja sunnivad neid osalema näitekohtus, kus süüdistatavate süü “on juba ette teada”. Need näitekohtud, meenutades nii jakobiinide juhitud näitekohtuid Prantsuse revolutsioonist kui ka Lenini näitekohtuid kulakutega, nimetatakse eufemistlikult “karistuse määramise istungiteks” (juhitud kättemaksuhimulise Hernehirmutise poolt), kus juba süüdimõistetud süüdistatav saab valida surma ja väljasaatmise (mis kahtlemata lõpeb surmaga) vahel.

Kõige selle vältel vahistavad rüüstajad ühtesid, tapavad teisi ja rüüstavad “Gotham City rahva” nimel kõigi vara, kuigi isehakanud sõjapealik Bane ei kavatse tegelikku võimu kunagi jagada (sarnaselt Leninile ja Stalinile). Kangelased, teisest küljest, on industrialistid – Hank Reardenid, Dagny Taggartid ja Midas Mulliganid -, kes kasutavad oma mõistust, oma paremat tehnoloogiat ja oma murdumatut vaimu alistamaks rüüstajaid ja päästmaks süütute elusid (kuigi mitmed neist pole seda ära teeninud).

Libertaalne filosoofia rõhutab ülimuslikku austust iga inimese elu, vabaduse ja eraomandi (või püüdlust selle omandamiseks) vastu, samas kui Marxi ajaloo lõppetapp – kujutletud kui riigi lõplikul kaotamisel iseenesest tekkiv kord ja harmoonia kommunismi näol – saab lõppeda vaid eraomandi täieliku ära kaotamisega ja kodanluse likvideerimisega. Viimase häving tuleb kahel moel: üks on kõigi inimeste muundamine proletariaadiks ja teine “kõige fanaatilistemate vasturevolutsiooni kandjate” hävitamine Proletariaadi Diktaatuuri sotsiaalse etapi ajal (saamaks teada rohkem revolutsioonilisest genotsiidist vaata dokumentaali Nõukogude lugu). Bane tahab ellu kutsuda lääne tsivilisatsiooni järgmist faasi vana täielikult (tuumarelvaga) hävitades.

Ra’s al Ghul ja tema salaühing – uskudes, et iga suur tsivilisatsioon on lõpuks määratud hukule – mitte ainult ei usu Gotham City vältimatut varisemist kaosesse; nad usuvad, et just nemad peavad olema Gothami saatuse katalüsaator. See ei jää kaugele Marxi kõverdunud arusaamast Hegeli dialektikast, taasloodud tema poolt kui dialektiline materialism – usk, et inimkond sammub läbi ajalooliste etappide vastuseisudes ja heitluses – ja veel enam kui marksistlik usk, et revolutsiooniline eelvägi peab algatama viimse heitluse.

Kuigi Jokker on paeluv tegelane sellepoolest, et ta personifitseerib puhast kurjust, esindab ta meie maailma päris inimesi, kes haaravad kinni võimalustest levitada kaost ja vägivalda puhtalt korralageduse ja hävingu tunnistamisest saadava nihilistliku rõõmu pärast. Kujutle Unabomberit saamas üheks neist harimata noortest vasakpoolsetest, kes propageerivad anarhiat ja valitsuse kaotamist, samas teadmata, millest nad tegelikult räägivad, ja voila! Meil ongi Jokker.

Bane on paeluv ja unikaalne tegelane. Ta on külm, kalkuleeriv, väga detailidele orienteeritud ning käsivõitluses ja valu kannatamises hästi treenitud. Bane on sarnane Ra’s al Ghulile ja Jokkerile jagades nendega ühist plaani Gotham City jaoks, kuid erineb oma motiivide poolest (nii tema armastus oma juhi vastu kui ka väärastunud dialektiline missioon). Ra’s al Ghul usub, et ta teeb ajaloo tööd, samas kui Jokker teeb oma tegusid sadistliku lõbu ja hävingu põhjustamise pärast. Bane, teisest küljest (nagu ka tema juht, Ra’s al Ghuli tütar) sarnaneb Hitlerile ja Stalinile sellepoolest, et tal oli jube lapsepõlv ja et ta saab oma motivatsiooni erilisest vimmast, mis tal on maailma vastu. Ta ei peatu enne kuni kõiki on karistatud nii nagu tema sobivaks peab. Bruce Wayne’i vangis hoides ja teda piinates, kuulutab Bane: “Kui Gotham on tuhas, on sul mu luba surra.” Nagu Hitler ja Stalin, plaanib Bane konkreetsetele inimestele surma, neid enne mõrvamist julma täpsusega pekstes ja piinates, külvates samaaegselt oma sõnumi valulikult selgeks tegemiseks ühiskonnas laiahaardelist terrorit.

Selina Kyle/Kassnaine, keda mängis kaunis Anne Hathaway, on imeilus kõndiv metafoor moodsale kodanlikule antikapitalistile. Alati nähtud kandmas peeneid disainerrõivaid ja olles majanduslik oportunist, naudib ta paljusid elu elegantsemaid aspekte samal ajal sügavalt rikkaid põlastades. Bane’i ja tema terroristide poolt peagi põhjustatava hädaolukorra kohta Gotham Citys ütleb Kyle Bruce Wayne’le: “Torm on tulemas, härra Wayne…. Kui see saabub, jääte te kõik imestama, et kuidas te küll saite mõelda, et võite elada nii laialt ja jätta meile ülejäänuile nii vähe.”

Zach Foster on vabakutseline kirjanik, vabaduse aktivist ja poliitiline konsultant Lõuna Californiast.

Enamuse aja filmist pooldab Kyle jõukude poolset rikaste ründamist ja mõisate rüüstamist ja eraomandi “vabastamist”. Seda tüüpi käitumine oli tavaline oktoobrirevolutsioonile järgnenud ajal Venemaal ja “Vabastamisele” Hiinas. Oma valesti suunatud vihaga ja “mul on õigus saada” suhtumisega, oleks Selina Kyle sobinud suurepäraselt Occupy Wall Street rahva hulka! Tema õnneks ühineb ta lõpuks siiski Batmaniga, et takistada Bane’i terroristidel Gothami tuhastamine. Sarnaselt sellele, kuidas Hayek hülgas oma sotsialistlikud vaated ja sai Misese õpilaseks, näeb Selina Kyle eksimust oma tegudes ja Kassnaine liitub Batmaniga võitluses terroristide vastu, kelle ta oli aidanud võimule.

Bruce Wayne/Batman on unikaalne sellepoolest, et tema püha au on tema kõige väärtuslikum vara. “Sa ei võlgne enam neile inimestele,” nuhtleb teda Kassnaine, “sa oled andnud neile kõik!”

“Mitte kõik,” vastab Batman tõsiselt, “mitte veel.”

Isegi kui ta peab loovutama oma elu võitluses kurjusega, et süütud saaksid elada, ei loovuta ta eales oma ausameelsust. Sel ajal kui rüüstajad hävitavad, Wayne loob. Sel ajal kui kurikaelad ründavad süütuid, läheb Batman lõpuni, et neid kaitsta. Vaatamata pimedamateile väljakutsetele – ja Batmani triloogias nähtud rasked ajad on eriti pimedad – ei alistu headuse jõud kunagi kurjusejõududele. Ludwig von Mises ja austria koolkonna õpilased, keda ta on inspireerinud, on võtnud oma personaalseks motoks fraasi Tu ne cede malis, sed contra audentior ito: Ära alistu kurjusele vaid astu sellele üha julgemalt vastu.

Advertisements