Otsekohene Hardo Pajula
Harva leiab kohalikus meedias niivõrd otsekohese ja samas asjatundliku sõnavõtuga isikuid, kui seda on tuntud majandusanalüütik Hardo Pajula. Kindlasti on mitmeid põhjuseid, miks ekspeaministri majandusnõunik ja endine SEB-panga ökonomist nii ausalt sõna saab võtta, kuid kindasti pole vähetähtis asjaolu, et vähemalt enda sõnul puuduvad tal poliitilised ambitsioonid.
Hardo Pajula TV3 Kolmeraudses – http://www.tv3play.ee/play/272883/
Samuti võidab Pajula vabadust ennast verbaalselt selgelt väljendada oma erasektorikesksest karjäärist. Kui pole vaja karta poliitikute suunalt tulevaid ärapanemismissioone, saab julgelt öelda seda, mis meelel. Ning miks mitte ka naeruvääristada prantsuse klassikust kirjamehe Frederic Bastiat kombel olemasolevaid mehhanisme, tuues veidi ekstreemsete näidete põhjal välja neis leiduvad absurdsused – ehk viies nad nende loogiilise lõpuni. Näiteks nii nagu Pajula tegi seda 2006. aastal Keskuse veergudel.
Eelöeldut arvesse võttes teeme Teile ettepaneku astuda viivitamatuid samme jooksutegevuse seadusandlikul korrastamisel. Meie hinnangul tuleks kõigepealt lõpetada isetegevuslik jooksmine. Just seal riskitakse kõige enam ning just seal on õnnetuste arv kõige suurem. Harrastajad peaksid aru saama, et jooksmine on terviseks ainult kogenud treeneri ja mänedžeri valvsa pilgu all… Me anname endale aru, et nimetatud meetmed kujutavad endast vaid esialgseid samme uuenduste pikas reas. Jooksuklubi “Rukkihundid” on ühes Luua Metsakooliga valmis osutama siseministeeriumile igakülgset toetust Eesti jooksuseadustiku väljatöötamisel, et Eestist saaks lõpuks ometi tõeliselt euroopalik riik.
Kusjuures, Pajula puhul pole tegemist niisama lihtsa maainimese teadmistega kodanikuga, vaid küllaltki laiahaardeliste silmaringiga persooniga, kes lisaks majandusteooria ajaloole on tuttav ka viimasest abstraktsema poliitfilosoofiaga. Selle toel on ta mitmel korral kirjutanud arvamuslugusid, mis käsitlevad tsentraalvõimu probleeme fundamentaalsemal tasandil. Heaks näiteks on Pajula lugu Postimehe arvamusruumis 11. veebruaril. (Kaudselt võib selle loo lugeda ka Pajula korduvate arvamusavalduste hulka siinse hariduskorralduse suunal)
Me oleme riigi lakkamatule laienemisele viivat mustrit korduvalt näinud. Meedia imeb elust välja mingi probleemi või pseudoprobleemi ning seda lahkavad juhtkirjad lõppevad pea eranditult pateetilise karjega: «Kus on valitsuse silmad?» Häältejanused poliitikud tunnevad kohustust reageerida, ning enne kui me arugi saame, on riik endale korraldada krahmanud veel ühe varem kodanike privaatsfääri kuulunud valdkonna.
See kirjeldatud protsess on aga põhjuseks, miks Euroopa majanduskeskkond eesotsas sulava finantssfääriga on täna just selline nagu me aknast välja vahtides näeme. Üha kaugemale ulatuv riigihaare tähendab seda, et oma toimetustega hakkama saamiseks on vaja ka järjest enam pungil olevat rahataskut. Ja nagu me kõik omast käest teame, et maksumaksja valmidus lõputult loopida raha mõne poliitiku missioonile sealt midagi otseselt vastu saamata on piiratud – väljendudes eelkõige hääletusputkades tehtavate valikute üle otsustades -, siis on valitsused juba ammu asunud oma tegevust olulisel määral rahastama lõppematu laenamisega pangandussektorilt. Või nagu kirjutas Pajula Postimehe arvamusruumis 31. juulil, lahates kullastandardi tausta, on need kaks süsteemi teineteist lihtsalt täis jootnud.
Ka eurotsoon sõltub praegu valitsuste ja haute finance’i ühistest jõupingutustest. Nende koostöö meenutab aga järjest enam kahte teineteise najale toetuvat joodikut: maksejõuetud valitsused seisavad tänu maksejõuetutelt pankadelt saadud laenudele, pangad püsivad püsti aga üksnes tänu maksejõuetute valitsuste toetusele.
Kaua selline nali kesta saab on raske öelda, kuid võib vast üsna kindel olla, et kuni veel päris uperkuuti ei tule, avaldub Pajula sulest veel nii mõndagi. Ja kuigi igaüks ei pruugi tema nägemusi jagada, tasub tema kirjutisi siiski edaspidigi huviga jälgida. Kasvõi puhtalt meelelahutusliku väärtuse pärast.