Eraomandi roll majanduses
Omandi kontseptsioon on inimkonda saatnud läbi ajaloo. Selle puhul on tegemist suhtega inimese ja materiaalsete objektide vahel – omanik ja omand. Mõnede teadlaste arvates väljendab omand aga lihtsalt seda, kuidas inimesed ise suhestuvad maailma ülejäänud füüsilistesse objektidesse. Kaasaegses lähenemises on selle suhte ühes pooles asendatud inimene juriidilise isikuga. Viimaseks võib olla ka ettevõte. Majandusliku analüüsi seisukohast ei oma see aga olulist tähtsust, sest ettevõtted pole täiesti iseseisvad ja kuuluvad siiski üksikisikute eraomandusse (üksikomand, kaasomand). Veel on tänapäeval tekkinud selline mõiste nagu avalik omand (ühiskondlik omand), mille all mõistetakse rahvale alluvale riigile kuuluvaid varasid.
Traditsiooniliselt koosneb omandiõigus järgmistest komponentidest:
- kontroll omandi üle,
- õigus omandist saadavale kasule,
- õigus omandit edasi anda ja müüa,
- õigus teisi enda omandist eemale hoida.
Siinkohal on oluline mainida, et need õigused kehtivad kõigile võrdselt. See tähendab, et kellelgi pole alust sekkuda teiste omandiõiguse rakendamisse nende enda vara puhul.
Kui avalik omand kehtestatakse seaduse jõuga, siis eraomandi allikaks on klassikaliselt olnud töö. Enim tuntud on ehk selles vallas John Locke’i poolt kirja pandud loomuõiguslik printsiip, et kui inimene omab iseennast, siis omab ta sellest tulenevalt ka neid objekte, mis sünnivad tema töö sidumisel looduses leiduvaga (homesteading). Niimoodi saadud omandi kasutuse üle võib selle omanik iseseisvalt otsustada, kuni ta ei riku kellegi teise samaväärset õigust. Mõned on seisukohal, et selline omandiõigus kehtib ainult seni, kuni inimene talle kuuluvat vara reaalselt rakendab. Hülgamine on aga võrdsustatud omandiõigusest loobumisega.
Benjamin Tucker ja teised on inimese töö kõrval näinud omandi tekkimiseks veel teistki vajalikku tingimust. Selleks on haruldus. Nende nägemuse järgi on omandi kontseptsiooni eesmärgiks tegeleda asjaoluga, et mitmed looduse poolt pakutud ressurssidest on piiratud, ja seega on vaja kuidagi kindlaks teha, kes otsustab nende kasutamise üle. Tihtipeale tekib siinkohal probleem intellektuaalse omandi diskussioonis, kuna ideed pole otseselt kuidagi piiratud – miski ei takista erinevatel inimestel tulla samale mõttele. Samas võib argumenteerida, et tänasel päeval intellektuaalse omandina eristatavad objektid (raamatud, tarkvara jne) on kaitstud nende materiaalsete kandjate (paber, arvutiressursid jne) piiratuse kaudu.
Majanduses on läbi tehtud töö tekkinud eraomandil oluline roll. Kuna inimesed saavad oma vara vastavalt iseenda soovidele edasi anda või vahetada ja nad lähtuvad sealjuures oma heaolu maksimeerimisest, tekib turul olukord, kus erinevate kaupade vahetuskursid (hinnad) kajastavad mis määral mingit kaupa väärtustatakse. See teeb võimalikuks hinnata kuivõrd efektiivselt on ressursid majanduses rakendatud. Asjakohasteks indikaatoriteks on kasum ja kahjum. Nii saab võimalikuks ressursside vajadusel ümberpaigutamine moel, mis veelgi suurendab ühiskonna heaolu.
Paljud teadlased on seisukohal, et just sellisel moel esile kerkinud ja majandusarvestust võimaldav eraomand on tsivilisatsiooni aluseks.