Bensiin ja võõrandumine

Eks ühele sõbrale helistanud kord laupäeva hommikul kõrge riigiametnik ja kutsunud teda kui sõpra appi.
Ka riigiametnikud on inimesed.
Sõber läinudki. Laud olnud nagu äke, kõrge ametnik rõõmus, suhtlemisaldis ja teovõimas. Korgikrigina saatel hüüdnud rõõmsalt: kuuled, kuidas aktsiis riigikassasse laekub! Riigisuitsu pakkunud samade sõnadega.
Kui kohmetusest oli üle saadud, küsinud sõber riigiametnikult: kus su naine on?
Sõidab praegu legaalse bensiiniga ümber kvartali ringi, kuulutanud ametnik uhkelt ja jälle: kuuled, kuidas aktsiis riigikassasse laekub!
Piisavalt jabur lugu, et isegi tõsi olla.

Need kodanikud, keda 100l täis paagi pärast Eesti-Vene piiril kinni püütakse ja hoitakse, ilmselt mõtlevad natuke teistmoodi. Arvatavasti on nad segaduses, nõutud, vihased ka ja pea küsimusi täis. On kahtlane, kas nad oskavad ennast nüüd suurteks kurjategijateks ja riigiõõnestajateks pidada, olgugi juba kisatud, et kui salakaubaveole läbi sõrmede vaadata, miks siis mõrtsukaid ja röövleid püüda.
Jah, tõesti.
Aga, võivad nad küsida – kümmekonna aasta eest tappis salaviin Pärnu kandis hulga inimesi ja ega selle eest määratud nuhtlused väga rängad olnud. Keda on tapnud see, kui käidki korra päevas üle piiri… no ja valad mõistliku tasu eest naabrimehele, tema tuttavatele, omadele inimestele. Kes viga saab või sai? Kõik asjaosalised saavad odavamalt omad toimetused tehtud, no… ei ole ikka mõrtsukaga ühes reas. Kui juba meenutamiseks läks – kus oli uhke Eesti piirivalve, kui sarimõrtsuk Ustimenko üle piiri ujus?
Sapine, muidugi.

Mis parata. Eks ole piiriäärne rahvas ikka oma asukohta ära kasutanud, kui teisel pool miski odavam on. Mõne aasta eest Petseri linna sees üks tore setu memm, pajatas, kuidas viib siiapoole suitsu ja viina, mis Venemaal odavam, aga koju, Petserisse, ostab süüa siitpoolt, sest Eestis on jälle see odavam. Kellele see kurja teeb?
Eks ikka eelmainitud riigikassale. Maksud laekumata. Jälle on riik kodaniku rahakoti peale vihane. Võit, mis saadud suurepaagimeeste väntsutamisest, juuli keskpaigaks olla lausa 20 000 neorubla! Suur raha, kui see on kellegi isiklikus rahakotis. Riigieelarve mõõtude man – sellega võibolla palkab kuskile ministeeriumisse aastaks teabmisasja eksperdi. Kuid eksperdi lisatasudeks, kontori- ja koolituskuludeks enam ei jätku, mitte kuidagi kohe.

Nii et, võib paagimees edasi arutada, tasub see tramburai ikka ära? Isegi kui võidetakse 40 000, 100 000? Tasub see ära hulga inimeste pahuruse ja pettumise? Mitte ainult piiril kinni jäävate vedajate oma, vaid ka nende kundede oma, kes peavad nüüd hakkama oma rahaasju ümber arvutama ja, võimalik, avastavad, et ei tule enam välja… Pole ka enam see noor õrn aeg, kui lubati oma riigi nimel ka kartulikoori süüa ning eiteamida isamaa-armastusest ära taluda.
Mis parata. Kui nii on kõrgel ja kaugel otsustatud. Ehk palgatakse tõepoolest kättesaadud raha eest paar eksperti, kes oskavad anda pika ja loetamatu seletuse, miks nn ääremaadel kipuvad inimesed võimust võõranduma. Ehk annab mõni paagimees seletuseks, kuhu ta oma 100 liitriga sõita kavatseb: Toompeale protestima. Kui ta muidugi julgeb.

Advertisements