Indoktrineerimisest

“Do not seek to follow in the footsteps of the wise. Seek what they sought.” – Matsuo Basho

Vaevu keskkooli lõpetanud, asusin otsima elus uut tasandit. Oli jõudnud kätte õige hetk, aeg siirduda iseseisvasse ellu, et panna proovile kõik, mis meie vanemad lapse- ja noorukieas meile õpetanud on. Nii ma kolisin oma vanematekodust Kalamajast ära korterisse, mis järgnevaks paariks kuuks oli mulle uueks koduks. Teadmata täpselt, mida tahtsin edasi teha, võtsin õppimisest vabaks ühe aasta ning läksin tööle.

Võinuks ju arvata, et noore inimese elus on peamine mure raha ja suhted, kuid minu avastused sellel ajal osutusid olevat õige erinevad sellest, mida esmalt eeldasin. “Sul puudub elufilosoofia” diagnoosis keegi. Oma karismaatiliste ja autoriteetsete esivanemate mõju alt “vabanedes” olin end avastanud nagu ehmunud kits väljal, teadmata, kes ma olen, ilma oma pereliikmete vaadete, ilma nende filosoofiateta ja doktriinita, mis teed sillutaksid. Pidin hakkama vaatama, millesse ma ise usun. Mida mina asjadest arvan? Mida ma teha tahan? Mu senised mõtted ja tegevused olid olnud mu perekonna peegeldus, mu vanemate mõtete, tunnete ja tegude hale vari. Ja mul ei olnud aimugi, kes ma olin, sellest kõigest eraldiseisvana.

Pea dekaad hiljem, näen seda sama viga juhtumas sageli palju suuremal skaalal. Inimesed on liialt hõivatud mööda doktriininööri kõndimisega. Eesti poliitikud lasevad juhtida oma mõtteid parteidel ning kui tabatud “karjast eraldi”, ei tule pähe ühtegi iseseisvat ideed. Paljud eesti inimesed on aga Ivar Vigla ideevälgatuste juhtida, kuid mis reaalsesse maailma puutub, siis seda pole neil võimalik mõista. Keegi surub ikka teistele oma mõtteid peale. Keegi arvab, et inimesed on liiga lollid, et iseseisvalt mõtelda. Keegi kolmas arvab, et rahva eest tuleb mõtlemine ära teha.

Selles, kelleks me kujuneme, kellena me end kogeme, mängib rolli tegelikult pea kõik millega oma elus kokku puutume. Kõik doktrineerib. Eks iga inimene võib märgata, kuidas defineerivad meie mõtteid eeskujud, keda kuulame, kirjandus, tele ja raadio, podcastid, sõprusringkond ja inimesed, kellega suhtleme tööalaselt. Jim Rohn on täheldanud, et Sa oled keskmine nendest viiest inimesest, kellega Sa kõige rohkem koos aega veedad. Seega on kõik see, mida inimene võiks nimetada endaks, oma egoks, süsteem, mis on suuremast süsteemist sõltuv ja sellest toidetud.

Kas see siis tähendab, et kui lasta end oma taustsüsteemist mõjutada, lubame me endaga manipuleerida? Natsipropagandist Goebbelsile on omistatud ütlemine, et kui üht suurt valet võimalikult tihti korrata, muutub see tõeks. Mõistagi pole see alati nii, sest inimesel on teatavasti vaba valik ja vastutus valida õige taustsüsteem, mis teda tema valitud viisil ja äranägemist järgi kujundab. Valida filosoofia, mis on südamele lähedane, ei ole süvenejal kuigi keeruline. Lihtne on leida viisid, kuidas teadmisi laiendada asjade kohta, mida saab tõestada ja kinnitada oma usku sellesse, mida ei saa uurida. Otsida üles inimesed, kes mõtlevad sarnaselt. Kellelt on midagi õppida. Et oleks teadmisi ja oskusi neid ideid edasi levitada. Kui võimed lubavad, siis äkki ka valdkonda edasi arendada. Informeerida neid, kes mõistavad asju valesti või keda on valesti “programmeeritud”. Aga kes ütleb, et just Sina oled see, kes mõtleb õigesti ja teine valesti? Ja kelle huvides valesti või õigesti, kas Sinu enda, tema või doktriini?

Oma doktriinist lähtuvalt oskab igaüks elulistele küsimustele õiged vastused leida sama lihtsalt, kui mistahes poliitik suudab oma parteikuuluvusest lähtuvalt targutlevalt vastata mistahes küsimusele. Kuid pidada meeles kahelda ka vahel doktriinis, oma tugisambas ja rohujuures, mõtelda korraks oma peaga ja muuta end seeläbi haavatavaks on hoopis teine tera. Sest kui ehitada end oma doktriinile, oma vaadetele ja filosoofilistele süsteemidele ja mitte vastupidi, ning loobuda neid aeg-ajalt testimast on oht kaotada ära see, kes me ise, eeskujudest, doktriinidest ja filosoofiatest sõltumata, oleme. On oht muutuda silmaklappidega hobuseks, kes ainult ühte rada tammub, mõtlemata sellele, kas see kannab edasi eesmärke, millel on meie jaoks ka tegelikult väärtus.

Kartmata mõjuda enesekriitiliselt (on see kirjutis osalt ka sellest tingitud), tahan rõhuda inimeste vastutusele valida vahendid ja määrasid, millega ennast indoktrineerida lasta. Kas see, mis raamatuid ma loen ja mis valdkonda töö või rahaga panustan, on just see, mis kannab edasi neid väärtusi ja eesmärke, mida mina, eraldi- ja iseseisva indiviidina, oluliseks pean? Ning kas mina, inimese ja omapäise mõtlejana, võiksin hoopis ise panustada filosoofiate arengusse, mitte ainult sabas joosta?

Ära tammu oma eeskujude jälgedes, vaid otsi seda, mida nad püüdsid leida, ütleb Basho. Proovime siis leida seda, mida otsime, ja käia doktriinide radadel, kuni meie rajad nendega ühtivad. Ning kui rada saab otsa, saab alati luua uue, oma raja. Võib-olla doktriinid järgnevad?

Advertisements