Kes oli Friedrich August Hayek?

Friedrich sündis 8. mail 1899 Viinis väljapaistvate intellektuaalide peresse. Tänu oma eelkäijate akadeemilise panusele oli perekond põlvkond varem tõstetud aadliseisusesse. Noorena tutvus Hayek isa soovitusel bioloogia-, geneetika- ja filosoofiaalaste töödega. Ta osales ka Esimeses maailmasõjas, teenides Itaalia rindel. Autasustatud vapruse eest, läks ta erru ja aitamaks vältida vigu, mis viisid sõjani, otsustas pühendada end teadusele. Viini Ülikoolis omandas Hayek doktorikraadid õiguses ja politoloogias, kõrvale õppis ta majandust ja psühholoogiat. Tema esimeseks püsivamaks ametiks pärast mitut teaduripositsooni oli koos Misesega asutatud Austria Majandustsüklite Uurimise Instituudi presidendi koht. 1931. aastal suundus Hayek Londoni Majanduskooli (London School of Economics). Pärast sõda kolis ta Ameerika Ühendriikidesse, kuhu ta jäi kuni 1962. aastani. Seal õpetas ta Chicago Ülikoolis sotsiaalteaduskonnas kuna Frank Knighti juhtitud majandusteaduskond polnud nõus teda oma ridadesse kaasama. Alates 1962. aastast viibis Hayek Freiburgi Ülikooli juures, kui arvata välja aastad 1969-1977, mis ta veetis Salzburgis. 1974. aastal omistati talle panuse eest majandustsüklite ja sotsiaalsete institutsioonide uurimisse Nobeli mälestuspreemia majandusteaduses. Hayek suri 23. märtsil 1992.

Noorena sotsialisti vaateid omanud Hayek muutis oma vaateid pärast seda, kui oli lugenud Misese hävitavat kriitikat sotsialistliku majandussüsteemi ja selle ebaefektiivsuse kohta, ja liitus Misese kuulsa eraseminariga Viinis. Arvukate sõnavõttude ja kirjutiste toel kasvas Hayekist oma õpetaja jälgedes 20. sajandi üks tuntumaid vaba turu kaitsjaid. Tuginedes Misese töödele, jõudis ta järeldusele, et majanduskriisid on tingitud ekspansiivsest rahapoliitikast, mis läbi kunstlikult madalate intressimäärade suunab raha valedesse sektoritesse ja seeläbi suunab kapitalistruktuuri jätkusuutlikult kasvult kõrvale.

Tuues välja, et ühelgi keskpangal ei saa olla piisavalt informatsiooni majanduse tsentraalseks suunamiseks, viitas ta reaalses maailmas esinevale informatsiooni asümmeetria probleemile.  Inimeste käitumist mõjutab tihtipeale informatsioon, mida me pole võimelised isegi iseendale teadustama, rääkimata siis veel selle edastamisest kõrgemale autoriteedile. See väljendub meie käitumise etteaimamatu tulemusena ja on seega ainult tagantjärgi analüüsitav.

Konkurentsi käsitledes eemaldus Hayek klassikalisest arusaamast, nähes seda kui iseorganiseerumist suunava jõuna, mis on inimeste käitumise tulemus. Majandus liigub sellisel moel tasakaalu sarnaselt sellele kuidas areneb keel. Sellistel tingimustel toimiv ühiskond arvestab Hayeki silmis kõige paremini selle liikmete vajadusi ja garanteerib parimad võimalikud muutused.

Lisaks majandusteoreetilistele töödele, esitas Hayek mitmetes sotsiaal- ja poliitfilosoofilistes kirjutistes selgitusi ja illustratiivseid näiteid sellest, kuidas tsentraalselt juhitud süsteemid viivad ühiskonna allakäigule, sõltumata sellest, kui üllaid eesmärke seatakse. Muu kõrvalt jõudis ta tegeleda ka epistemoloogiaga ja psühholoogiaga. Tema mõtted viimases valdkonnas on püüdnud tähelepanu neuroloogiast arvutiteaduseni. (Rohkem Hayekist)

Olulisemad tööd

1929 – Geldtheorie und Konjunkturtheorie” (“Rahateooria ja majandustsükliteooria”)

1941 – The Pure Theory of Capital” (“Puhas kapitaliteooria”)

1944 – “The Road to Serfdom“(“Teekond orjusesse”)

1945 – The Use of Knowledge in Society” (“Teadmiste kasutamine ühiskonnas”)

1952 – The Sensory Order: An Inquiry into the Foundations of Theoretical Psychology” (“Sensoorne järgnevus: Uurimus teoreetilise psühholoogia alustest”)

1988 – “The Fatal Conceit” (“Hukutav upsakus”)

Advertisements