Palgal on kolm osapoolt

Iga kord kui ametiühingusse kuuluvad töötajad arvavad, et nad on väärt kõrgemat töötasu on nad valmis ähvardama streigiga. Tavapäraselt see sinnamaani ka jõuab. Kuigi nad üldjuhul ei leia, et nende tööviljakus oleks tingimata suurenenud, nõuavad nad siiski suuremat palka. Sellised ootused on reeglina tingitud üldistest muutustest terves majanduskeskkonnas ning mitte ainult arengutest nende enda valdkonnas. Siinsete ametiühingute suurliidri härra Taliga sõnavõttudes on regulaarseteks ettekääneteks suurema töötasu õigustamiseks kujunenud majanduskasv ja tarbijahindade tõus.

Viimaseks uudiseks kohalikul streigimaastikul on juba kaks nädalat väldanud meditsiinitöötajate protest. Selle käigus pole küll esitatud läbimõeldud põhjuseid oma nõudmiste õigustamiseks, kuid seevastu on esitatud mõningaid ideid, kust võiks töötajate palkade tõstmiseks saada raha juurde. On välja pakutud nii töötukassa vahendite, alkoholiaktsiisist saadavate tulude kui ka haigekassa jaotamata kasumi rakendamist. Kuigi mõningal määral on puudutatud ka muid probleemseid kohti nagu töökoormus on peamiselt siiski keskendutud lihtsalt raha juurde küsimisele. Palgale keskendunud streikide puhul jäävad aga tihtipeale tahaplaanile mõningad aspektid, mida me nüüd järgnevalt veidi vaatleme.

1. Suurem palk toob tööandjale kaasa veel teisigi kulusid. Ei tule mul meelde lugu meediast, mis kajastaks seda, et ametiühingute liikmed mõistaksid seda, et nende töötasu tõstmine ei ole töötaja ja tööandja vahel üks üheselt võrreldav. Kui keegi arvab, et talle lõpuks kättejääv summa võiks suureneda €100 võrra, siis tänase maksukoormuse juures tähendab see tööandjale jämedalt arvutades €170-€180 lisakulu. (Siin võite ise arvutada palju te oma ülemusele maksma lähete.) Kogu see kulu tuleb tööandjal kuidagi katta ja see viib meid järgmise punktini.

2. Ettevõtte kulude ainus kate on toodangu turuväärtus. Vaatamata müütilistele juttudele ettevõtjate põhjatutest taskutest on siiski ainult üks allikas, kust nad saavad tulu teenida. Selleks on loodud hüvede müük. Lõputult alginvesteeringutele peale maksta ja pidevalt kahjumit toota ei suuda keegi. Selle üritaminegi viib paratamatult pankrotini, mille tulemuseks on kõigi tööliste koondamine või vallandamine. See tähendab aga, et kuigi tööliste eest tasub maksud riigile juba tööandja ja oma pangakontole saavad nad vaid rahad, mis neile täiel määral kätte jäävad, peab tehtud töö siiski katma ka kõik muud kulud lisaks pangakontole laekunud rahadele. Seega €100 tõusu korral netosissetulekus peab töölise tootlikkus suurenema vähemalt €170 võrra. Seda muidugi eeldusel, et ei toimu muutust ettevõtte kasumlikkuses.

3. Kasum ei kuulu töölistele. Kuigi sotsialistlikud teoreetikud väidavad pidevalt, et kasum tuleks jagada tööliste vahel, kuna nemad on hüvede loojad, on selline arusaam ekslik. Kasumi aluseks vabas ettevõtluses on hoopis teine aspekt – ettevõtja hinnang tulevikus aset leidvale turuseisule. Palkade maksmise puhul lähtutakse sellest, milline on töötajate panuse tänane väärtus ja neid tasustatakse vastavalt sellele. Müügihind turul sõltub aga suuresti oludest müügihetkel. Kui ettevõtja on nõudlust õigesti või alahinnanud, teenib ta kasumit, muul juhul aga kahjumit. Kui kasum aga kuuluks töötajatele, siis peaks sama kehtima ka kahjumi korral. Selle idee heakskiitu me kasumi jaotamist pooldavatelt teoreetikutelt aga ei kuule.

Samuti tasub pöörata tähelepanu asjaolule, et valdkondade puhul, kus tegutsevad ametiühingud, on tihtipeale tegemist ühel või teisel moel subsideeritud aladega. Transpordile makstakse küllaltki otse peale, meditsiinis aga piiratakse konkurentsi ja suunatakse tarbijaid läbi konkreetsete soodustuste. Seda on eelnevalt mainitud teoreetikute sõnul vaja garanteerimaks ettevõtjale kasumit, ilma milleta ta poleks valmis antud valdkonnas üldse tegutsemagi. Väidetavalt pole riikliku sekkumiseta võimalik nendel juhtudel kasumit teenida.

4. Õiglast palka ei ole olemas. Kõik võrdlevad argumendid, mis toovad näiteid kas muudelt aladelt või mujalt maailmast, on täiesti arbitaarsed ja ei oma mingit erilist sisulist väärtust. Nii nagu on tühised väited, mille puhul õigustatakse nõuet palgatõusu järele kas SKP või tarbijahinnaindeksi tõusuga, on tühised ka võrdlused Skandinaavia (või mõne muu paiga) töötasudega. Probleem on nimelt selles, et me ei tea, milline oleks turu tasakaalupunkt. Seetõttu ei tea me ka seda, millised töötasud ja kus on õiglased ja millised üle- või alahinnatud. Kuni ei ole meil eeskujuks võtta majandust, kus puudub riigi sekkuv käsi, ei ole meil ajaloolisi andmeid, mis võiksid tulla arutluse alla kui tasakaalu iseloomustavad näitajad. Reaalsuses võivad käärid olla nii siseriiklikud kui rahvusvahelised. Meil lihtsalt puuduvad võimalused teadmaks, kus me asume võrreldes ideaalmaailmaga.

5. Palga määramisel omavad rolli kolm osapoolt. 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel valitses majandusteoorias tööväärtusteooria, mille järgi oli turuhinna määravaks elemendiks mingi hüve tootmiseks panustatud töö. See teooria lükati ümber 19. sajandi lõpus aset leidnud marginalistide revolutsiooniga, mis pani aluse subjektiivsele väärtusteooriale, millega tunnistati tarbija rolli turuhinna määramisel. Lisaks sellele, et nii müüjal kui tootjal on ettekujutus hüve väärtusest, on see ka tarbijal, kes plaanib viimase eest raha välja käia. See omakorda paneb küsitavale hinnale väga selged piirid peale. Kui tahta teenida tulu, ei saa kuidagi panna välja hinnalipikut, mis käib potentsiaalsele tarbijale üle jõu.

Nii pole seaduse kaitse all streikivatel ametiühingutel mingit põhjapanevat alust läbirääkida ainult oma tööandjatega. Kui nad räägivad üldistest ühiskondlikest huvidest, siis oleks nende poolt korrektne kutsuda arutlustele palga teemal ka oma kliendid. Kui tarbijad pole valmis või veel enam võimelised kõrgemaid tasusid sama töö eest maksma, siis ei ole midagi parata, kuid endale kõrgemat sissetulekut nõuda pole võimalik. Mitte ühe osapoole esitatud ultimaatum vaid vabalt turul kujunenud hind on kompromisslahendus. Tööandjate ja töövõtjate vahelised läbirääkimised ametiühingute poolt täidetud aladel, mis on tihtipeale seotud avalike teenustega, on poolik lähenemine.

Arusaadav, et ametiühingud pole huvitatud sellest, et kutsuda kohale veel keegi, kes on suure tõenäosusega nende nägemustele vastu, kuid sellisel juhul tuleks lõpetada demagoogia, et teenitakse rahva huve, kui ei olda valmis selle sama rahvaga läbirääkima. Ja ei, valitsuse, kes teenib samaaegselt kõigi huve ja on seeläbi eriti konfliktses olukorras, kaasamine ümarlauda ei ole kuidagigi võrdväärne tarbijate esindusega.

Võib-olla tuleks niisama raha juurde küsimise asemel keskenduda hoopis struktuursematele muudatustele valdkonna siseselt, nii et tulevikus saaksid suuremad palgad võimalikuks sama eelarve juures. Sest kui tegemist on süsteemiga, mis varasemalt pole suutnud piisavalt rahalisi ressursse luua, siis oleks see mõistlik enne täielikku krahhi ümber kujundada. Turul ei toimu üleöölisi muutusi ja ajalugu on näidanud, et kriisiga peale sunnitud ajutised lahendused tekitavad kaugemas tulevikus pigem veelgi rohkem probleeme. Erinevalt muinasjuttudest ei kasva reaalsuses raha puu otsas. Eeskujuks võetavad rikkamad riigid võivad olla põhjusega põlvini võlgades…