Säästmise majanduslik mõju
Säästmine on tarbimise edasilükkamine tulevikku. See tähendab, et me loobume tänasest tarbimisest suurendamaks oma tulevast tarbimist. Põhjus, miks inimesed seda teevad on äärmiselt lihtne – oma heaolu ühtlustamine üle aja. Kuna me ei tea kõike, mida tulevik endaga kaasa toob, siis on oluline panna osa oma tänase töö viljadest kõrvale maandamaks tuleviku määramatusega kaasnevaid riske. Me ei tea, millist väärtust me tulevikus oma tööst saame, ja seetõttu ei tea me ka seda, kuidas me suudame ennast elatada.
Loomulikult pole mõtekas ega isegi võimalik säästa kogu oma sissetulekut, sest rahuldada tuleb ka meie oleviku vajadusi. Alustades söögist ja eluasemest, võime jooksvalt kulutada veel nii oma tööalaste oskuste suurendamisele kui ka niisama head tunnet pakkuvate hüvede nautimisele. Kui suure osa oma tuludest me kõrvale paneme, sõltub eelkõige sellest, milline on meie ajaeelistus ehk tänaste vajaduste pakilisus ja hinnang tulevastele oludele. Kuigi nähes tulevikku stabiilsena võib tekkida vajadus väiksemate säästude järele, tuleb võtta arvesse, et mida kõrgem on meie elatustase, seda kõrgem on ka risk, mida tuleviku määramatus endaga kaasa toob. Mida suurema osa moodustab meie sissetulekust jooksvad kulutused, seda enam kannatab meie elatustase kui meie sissetulek langeb. Seetõttu võime otsustada säästa jooksvatele kulutustele katte loomise asemel ka millegi suurema ostmiseks, mis vähendab meie sõltuvust jooksvast sissetulekust. Paari kuu üüri kõrvale panemise asemel võime hoopis korjata raha maja ostmiseks.
Eelnevalt kirjeldatu oli säästmise otsene roll, mida saavad vahetult kogeda kõik inimesed. Kuid säästmisel on ka kaudne roll, mille olemusele viitab eelmist lõiku lõpetanud näide.
Heaolu suurendamiseks ja tuleviku riskide maandamiseks võime investeerida oma säästud kapitali loomisesse. Mida vähem inimesed täna tarbivad, seda enam on vahendeid, mida on võimalik panustada olemasolevate tehnoloogiate edasiarendamiseks ja uute tootmismeetodite ning hüvede välja mõtlemiseks. Kui üksikul saarel elav Robinson tahab kookospähklite kättesaamist lihtsustada pika teiba valmistamisega, peab ta seda tegema aja arvelt, mis varasemalt läks pähklite korjamisele. Selleks peab tal aga olema eelnevalt kõrvale pandud piisaval hulgal pähkleid, mida ta saaks teiba ehitamise ajal nälgimise vältimiseks tarbida.
Kapitali puhul tasub meeles pidada, et see vajab ka hooldust. Säilitamaks teibast saadud suuremat tootlikust peab Robinson iga natukese aja tagant valmistama uue teiba, et asendada kasutamise käigus kulunud teivast. Kuna tegemist on sama tööga, peab tal oma kapitalitaseme säilitamiseks olema kogu aeg kõrvale pandud vajalik kogus kookospähkleid. Tootlikkuse kasvust tuleneva suurema pähklite sissetuleku arvelt võib ta aga suurendada oma tarbimist või investeerida juba hoopis teiste hüvede (bambusest onn) või uute kapitalikaupade (võrk kalapüügiks) valmistamiseks.
Ühiskonnale sobivaim vahekord säästmise ja tarbimise vahel sõltub aga juba eelnevalt viidatud inimeste loomulikest eelistustest. Kui valitsused moonutavad seda maksude ja intressimääradega, siis satume olukorda, kus me säästame kas rohkem või vähem kui on meie vajadustest lähtuv tegelik soov. See tähendab aga, et ressursside rakendatus majanduses ei lähtu enam meie vajaduste parimast võimalikust rahuldamisest.