Majandusliku väärtuse allikas
Pikka aega tugines majandusteooria turuhindade selgitamisel sisemise väärtuse teooriatele. Neist olulisim oli tööväärtusteooria. Selle järgi sõltub majandusliku hüve väärtus viimasesse panustatud füüsilise töö mahust. Seetõttu nägid 18. sajandi klassikalised liberaalid väärtusloomet eelkõige põllumajanduses ja tööstuses. Majanduse teenuste poolt, eesotsas kaubandusega, peeti lihtsalt kõrvaltegevuseks, mis ei suurendanud ühiskonna heaolu. Tööhulka, mida on vaja mingi hüve valmistamiseks, mõisteti kui selle hüve loomulikku väärtust. Sellises kontekstis on mõistetav ka Karl Marxi kapitalismi suunaline kriitika, mille järgi peaks kogu kasum kuuluma tootmisprotsessis osalenud töölistele.
19. sajandi teisel poolel leidis majandusteaduses aset aga oluline muutus. Carl Menger, Leon Walras ja Stanley Jevons tulid üheaegselt ja üksteisest sõltumatult välja piirkasulikkuse teooriaga (nn. marginalistide revolutsioon), mis tunnistas turuhindade komponendina ka hüve kasutusväärtust tarbija jaoks. Tarbija huvide kaasamine hinnaanalüüsi tegi omakorda võimalikuks subjektiivse väärtusteooria esile kerkimise. Põhjuseks oli fundamentaalne muudatus arusaamas majandusliku väärtuse olemusest.
Subjektiivse väärtusteooria järgi pärinevad kõik väärtushinnangud inimmõistusest. Inimene ise hindab, milline hüve on talle vajalik ja millisel määral. See tähendab, et rukkileib ei oma väärtust mitte sellepärast, et ta on rukkist valmistatud küpsetis, vaid sellepärast, et vähemalt üks inimene, nähes selles toiteväärtust, tahab seda süüa. Kui aga keegi ei teaks, et rukkileiba on võimalik süüa, poleks sellel ka mingit majanduslikku väärtust ja keegi poleks valmis seda ostma. Inimene pole võimeline omistama asjadele väärtust omaduste kohta, mida ta neis ei näe.
Majandusliku väärtuse allikaks on iga inimese individuaalsed vajadused ja nende rahuldamiseks kõlbulikud omadused, mida ta näeb konkreetses asjas. Sealjuures ei oma tähtsust, kas need omadused ka reaalselt osutuvad sellisteks nagu me ette kujutame. Oluline on see, et me usume nende omaduste olemasolu.