Frederic Bastiat – “Valitud esseed poliitökonoomiast”

Kuidas tutvustada Bastiat’d lühidalt? Kõige tabavam oleks ehk öelda, et sellise mehe saaks siis, kui ristata omavahel Ludwig von Mises ja Henry Hazlitt. Tulemuseks oleks otsekohene majandusteadlane, kes omades ajakirjanikule omast selget ja mänglevat kirjastiili, jääb üldsusele küllaltki tundmatuks. On ju Bastiat oma majandusteaduslikele ja poliitfilosoofilistele panustele vaatamata jäänud isegi akadeemilistes sfäärides tähelepanuväärse tunnustuseta.

Siiski ei ole sama saatus tabanud tema töödes esitatud ideid. Nii nagu on poliitteooriat mõjutanud Bastiat loomuõigust kaitsev ning riiki ja sotsialismi kritiseeriv essee “Seadus”, pole just palju majandusteadlasi, kes poleks kuulnud mingitki mugandust tema “Katkise akna mõistuloost”, mis pilab sõda ja loodusõnnetusi kui rikkuse allikaid. Viimane on osa lugudesarjast “See mis on näha, ja see mida ei ole näha”, kus ta juhib tähelepanu pikaajalistele mõjudele, mida poliitikud oma lühiajaliste eesmärkidega otsustes sageli ei märka. Lisaks leidub kõnealuses teoses veel kolm esseed, mis räägivad kapitalist ja intressist, raha olemusest ja valitsusest. Nendes paistab selgelt välja, kuidas Bastiat liikus teooriate suunas, mis 19. sajandi lõpus aset leidnud neoklassikalise koolkonna pealetulekuga kerkisid majandusteaduse keskmesse.

Bastiat esseed on ilmselt üks lihtsamaid viise, kuidas teha tutvust poliit- ja majandusteooriaga. Tema kohati satiiri langev kirjastiil lisab töödele tublis koguses meelelahutuslikku väärtust ja teeb need lugejale kergelt arusaadavaks. Bastiat ei jää kuidagi kinni ka niisama teoreetilistesse mõtisklustesse ja arutlustesse, vaid lisab hulganisti näiteid reaalse maailma kontekstis. Ja kuigi tegemist on kirjatöödega 19. sajandi keskpaigast, saab nende ajatus mõistetavaks igaühele.

Lõpuks jääb üle vaid tõdeda, et ka teaduslik kirjandus võib olla lõbus ajaviide.