Raha olemusest

Majanduslikest nähtustest on läbi inimkonna ajaloo olnud enim probleemide keskmes ilmselt raha. Diskussioonid on ulatunud alates teoreetilistest mõtteavaldustest raha olemusest kuni selleni kellel ja kui palju seda üldse olema peaks. Raha on nimetatud nii ebavõrdsuse kui ka lausa kurjuse allikaks. On vaieldud selle üle kas rahaks peaks olema väärismetallidest mündid, niisama tsentraalselt seadusega kehtestatud pabertähed või peaks raha olema lausa lihtsalt virtuaalne. Mõned teooriad nimetavad raha lausa võlakirjakski. Kõigist erinevatest raha käsitlustest ja sellega seonduvatest poleemikatest saaks koostada küllaltki põhjaliku teatmeteose.

Mis raha siis ikkagi on ja milleks me seda vajame? Eks omast kogemusest teame kõik, et raha on vahetusvahend, mida loovutades saame soetada endale vajalikke kaupu ja teenuseid. Ja raha sünnilugu näitab meile ka tema kasulikkust. Selleks peame kaasaegsest kompleksest majandusest minema arengus tükk maad tagasi primitiivsemasse barteripõhisesse kaubandusse. Viimases vahetatakse lõpptarbekaupu üksteise vastu otse. See tähendab, et mõlemad vahetuse osapooled kavatsevad saadud kaupu ise tarbima hakata. Ehk viljaomanikust lehmatahtja teeb vahetuse lehmaomanikust viljatahtjaga. Just selles kohas tekib aga ühel hetkel majanduses tõsine probleem. Mida osavamaks muutuvad inimesed mingis töös ja seega sellele rohkem spetsialiseeruvad seda enam kasvab vajadus bartertehingute järele. Ja mida enam kasvab erinevate hüvede hulk seda suuremaks muutub võimalike bartertehingute arv. Seetõttu muutub aga keerulisemaks ka endale sobiva vahetuspartneri leidmine. Kui paljud teist tunnevad inimesi, kes oleksid valmis teie poolt praegu oma ametis tehtava töö eest teile vajalikke hüvesid otse vahetama?

Tekkinud probleemist päästabki meid välja raha. Siinkohal tuleks aga kindlasti meeles pidada, et täpselt nii nagu kõik muud sotsiaalteaduste subjektid ei ole ka raha üks konkreetne käega katsutav asi, vaid funktsionaalne nähtus, mille omaduste kandjateks võivad olla erinevad selleks sobivad meediumid.

Laiendamaks oma võimalike vahetuspartnerite ringi tuleb meil endale soovitava hüve eest pakkuda vastu midagi, mida juhul kui teine inimene seda ise tarbida ei soovi, on tal võimalik seda oma vajaduste rahuldamiseks suhteliselt kergelt edasi vahetada. Mugavus aga paneb võimalikele kasutatavatele asjadele teatud piirangud. Kindlasti peaks vahetusvahendi väärtus olema inimeste jaoks piisavalt kõrge, et nad ei peaks endaga meeletuid koguseid kaasas kandma. Samas ei tohi see väärtus olla nii kõrge, et täpne arveldus muutuks keeruliseks. Samuti oleks hea kui vahetusvahendi väärtus säiliks ajas võimalikult kaua, sest siis poleks meie tarbimisvõimalused ajaliselt piiratud. Nii saaksime ka säästa ühekordseteks kulukamateks ostudeks, ilma et peaksime oma tootlikkust ülearu palju suurendama. Lisaks oleks hea, kui vahetusvahendina kasutatava hüve pakkumine oleks niivõrd piiratud, et tema väärtus püsiks üle aja suhteliselt stabiilsena. See võimaldaks meil kergemini mõista turul toimuvaid hinnamuutusi ja teha tulevikuks planeerides täpsemaid otsuseid. Viimane on äärmiselt oluline ettevõtjatele, kelle otsused on tarbijate omadest suurusjärkude võrra mahukamad, mistõttu nad kannavad ka oluliselt kõrgemaid riske.

Mõistes tehnoloogilise arengu etappe, saame eelnevate tingimuste taustal aru, miks on ajaloo jooksul kasutatud rahana mitmeid erinevaid objekte. Enne paberraha ja digitaliseeritud arveldusi maksti poes kuld- ja hõbemüntidega. Veelgi varasematel aegadel täitsid vahetusvahendi rolli aga loomanahad, sool ja teravili. Sõjaaegadel ja vanglates on rahana kasutusel olnud aga näiteks hoopis sigaretid. Põllumajanduse arenedes muutus vilja kasutamine ühest hetkest ebapraktiliseks, kuid viimase asendamine näiteks juveelidega polnud mõeldav, kuna vähem väärtuslikuma kauba eest tasumine poleks sellisel moel kõne alla tulnud. Sellistest kauprahadest jäi lõpuks peale kuld kuna täitis rahvusvahelisel tasandil mainitud tingimused alternatiividest paremini.

Siiski ei peatunud parema vahetusvahendi otsimise protsess sellega. Vaid alates 1970-ndatest on maailmas kehtinud paberraha, mille puhul pole otsest kohustust olla kaetud materiaalse tagatisega. Sellise korralduse võimalikkusest aitab meil aru saada kulla väärtuse päritolu mõistmine. Enne kaasaegse tööstuse sündi hinnati kulda eelkõige tema ehte- ja kaunistusomaduste tõttu. Seega võib argumenteerida, et raha väärtus kajastas kulla kasutusele võtmise ajaks endas juba teatud määral eksisteerivaid kultuurilisi väärtusi. Kas see aga tähendab, et kunagi võib saada võimalikuks jätkusuutlik rahasüsteem, mis eksisteerides näiteks ainult virtuaalsel kujul ei vaja enam üldse mingit materiaalset tagatist, on vara öelda.

Tänase olukorra, kus raha luuakse tsentraalselt riigivõimu ja riigivarade (metsad, saared jne.) tagatise najal, hindamine on äärmiselt keeruline, sest seadusliku maksevahendi seadusega on antud riiklikule rahale oluline eelis alternatiivide ees. Sellise kunstliku monopoliga võivad paremad lahendused olla turult lihtsalt jõuga välja tõrjutud.

Advertisements